fbpx

Intiimselt turvaline Saare surulane Hollywoodist

29. aprill 2019
Arvi Tapver

Fusion – kõike ja mitte midagi hõlmav sõna nagu „postmodernism“ Asko Künnapi kõnepruugis, millel puudub tähendus, kuna ta tähendab kõike. See on muusika, mis ühendab jazzi häbenematult souli, roki ja nende mõlema vaarisa bluusiga, sekka veel mõnikord kantrit ja folki. Fusion laseb kuulajal hoomamatult aplodeerida bändile isegi juhul, kui ta mõnda neist muusikaliikidest palavalt põlgab, sest ülejäänu silub vastumeelsuse. Fusion on midagi lahjema intellektuaalse roki taolist – vahelduvad tempod ja rütmid, alati võib lugudesse oodata ootamatuid pöördeid ning uusi motiive, aga kõik on harmoonias ja turvaline. Läbimõeldud looming.

Sealt edasi veel pehmemaks ja ohutumaks minnes tuleb juba smooth jazz, mida Anne Erm ja Raivo Tafenau Jazzkaare raames ERR-i otseülekandes „Jazzijuttu“ ajades põhjendatult sarjasid. Põhjus selles, et eelkõige USA läänerannikul levinud smooth jazz on laiatarbekaup ja meeleolumuusikana jazzi devalveerinud. Jazzi võtmeosaks on ikkagi loovus, innovatiivsus, pidev muutus, mis seda muusikat edasi viib. Kui soovite, siis Marxi parafraseerides pigem dialektiline jazz, mitte pelk kõrvarõõm.

Mis puutub MaiGroupi ehk Mai Leiszi loomingusse, siis see segab jazzi souli ja rokiga ning teeb seda osavalt. Fusion’iks võib seda tinglikult nimetada vaid parema mõiste puudumisel. Siin käib mäng kokkumängu täppisharmoonilisuse peale, mida saab mõõta nanoühikutes. Võlu peitub kooskõlas, sünkoopide telepaatilises tabamises. Muusikute tajutav omavaheline mõistmine metatasandil teeb loomingust nauditava. Kõigil liikmetel on soolod, ent need põllulapid on väljamõõdetud ning mäng käib kindlates piirides. Erandina ületas noid piire etteaste lõpupoole kahel korral vaid rootslasest saksofonist Björn Arkö (neist teise soolo seejuures klarnetil mängides) ning korra (samuti rootslasest) kitarrist Calle Stålenbring. Trummar Jonathan Lundberg mängis oma ainsa soolo lisaloo introks. Trummargi on rootslane ja kui nüüd aus olla, siis ainus MaiGroupi (külalis)esineja, kelle tõttu on bändi nime taga üheks päritolumaaks kolmest ka USA, on Mai Leiszi abikaasa Greg. Olgu, bassistist bändiliider ja loomingu autor elab ka ise juba aastaid „suure lombi“ taga.

Mai Leiszi looming on intiimselt turvaline. Leisist, Saaremaalt pärit noor naine on leidnud oma tee just sealsamas USA läänerannikul, Los Angeleses ehk lühendatult LA-s. Seda muusikat on kerge öisel Mulholland Drive’il autostereost kuulata, seda kuuleb kindlasti paremates Los Angelese muusikalokaalides ja seda võiks soovitada tärkavale suhtele õdusas bangalos veini ja küünlavalguse juurde, avara maast laeni akna taga kohisemas ookean. Muidugi, kui teil on selline idüll.

Intiimne oli kogu Mai Leiszi esinemine – ta pühendas loo oma abikaasale Greg Leiszile, kes külalisena bändis lap steel kitarri mängis, teise loo oma õepojale ja ühe isegi haruldasele liblikaliigile, mis LA-s perekond Leiszi tagaõues pesitseb (kui see on liblikate puhul õige termin).

Saalis viibis paljude Mai lähedaste seas ka tema kunagine bassiõpetaja Raul Vaigla, kes selleks korraks oli talle laenanud ühte basskitarri oma hindamatust tagavarast. Jah, isegi heliproovi saabus bassist oma bändiga pigem nagu Saare tüdruk mandrile, mitte tuhandete kilomeetrite-miilide tagant, nagu kulgeb ränne, mida pidavat läbi tegema too haruldane monarhinimeline liblikas.

Mai Leisz on selle rände juba läbi teinud, nagu ta ise mainis. Leidnud kodu teisel mandril, mängides rahvusvahelise mainega muusikutega, kellega abikaasa teda tuttavaks on teinud. Seekordsel Jazzkaarel esitles ta oma kolmandat albumit sama bändiga, mis on juba üheksa aastat koos. Kuigi talle enda sõnul tundus, et nüüdne plaat võib MaiGroupiga jääda viimaseks, tunnistas ta, et nii see siiski pole. Ilmselt on liblika ränne lõpule jõudnud.

MaiGroup meenutabki Hollywoodi filmi, kus kõik on läbi mõeldud, teravate nurkadeta. Kui ka tuleb ärev stseen, võib kindel olla, et see on ohutu – nii peabki olema. Järgmine stseen silub taas kõik. Ohutu nagu ameerika mäed, kus peab tundma hirmu ja närvikõdi, aga võib kindel olla, et tuled eluga tagasi.

Lugudes muutuvad rütmid ja tempod, alati tuleb ette uusi huvitavaid motiive, ja mis peamine, see laseb kõlada bassi kaunil kõlal. Ma ei tea, mida liblikatele soovida. Mina soovin tuult tiibadesse!

MAIGROUP FEAT. GREG LEISZ
27. aprillil 2019 Punases Majas

Koosseis:
Mai Leisz – bass
Greg Leisz – pedal steel kitarr
Björn Arkö – saksofon
Simon Berggren – klaver
Calle Stålenbring – kitarr
Jonathan Lundberg – trummid

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.