Islandi vaibid: Ragga Gröndal ja Guðmundur Pétursson - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

03/03/2017 Islandi vaibid: Ragga Gröndal ja Guðmundur Pétursson

Intervjuud Triin Kala

Rahvaluule suurkogumise algataja Jakob Hurda saal Eesti Rahva Muuseumis on ilmselt üks ideaalsemaid paiku kahe folkloori kohtumiseks. 1. märtsil sai Tartus kogeda ehedaid Islandi pärimustukseid. Tegu oli esimese kontserdiga neljast ja kolmes Eestimaa linnas seisab selline kohtumine alles ees.

 

Jää ja tule maalt pärit mitmekülgne lauljatar Ragga Gröndal ning kitarrist Guðmundur Pétursson toovad taaskord siinse kuulajaskonnani midagi sedavõrd unikaalset, nagu on nende kodumaa pärimuse põimumine popihõngulise, eksperimentaalse kõlamaailmaga. Selles maailmas leidub vanu kirikulaade, modaalsust ja rahu. Lihtsatele rahvaviisidele lisatud intervallide abil rullub lahti värskena mõjuv pelgupaik igapäevaelu rutiini eest. Mõlemad artistid peavad muusikas üha enam oluliseks avarust ning ruumi, kuhu saab ehitada midagi kandvamat, millesse suisa uppuda.

Päev pärast duo esimest kontserti Tartus kohtus hubases kohvikus Telliskivi Loomelinnakus muusikutega Jazzkaare veebireporter Triin Kala.

 

Esinesite Eestis viimati suvel Viljandi Pärimusmuusika Festivali ajal. Mis tunne on olla tagasi?

Ragga Gröndal: Suurepärane!

Guðmundur Pétursson: Fantastiline!

R: Mul on tohutult hea meel siin jälle viibida. Eelmine kord olime Eestis ainult kaks või kolm päeva: põhimõtteliselt astusime lennukilt maha, käisime Viljandis ning juba pidimegi lahkuma. Seekord on meil võimalik siinse elu-oluga rohkem tutvust teha.

G: Jah, tõesti on siia tore tagasi tulla. Kõik on kenasti ära organiseeritud ja meie eest hoolitsetakse hästi. Tartus saime esineda meeldivas ning kvaliteetse heliga kontserdipaigas.

R: Saame paremini keskenduda oma osale, milleks on muusika.

 

Mis on peamine sõnum, mida sooviksite siinsele kuulajaskonnale seekord edastada?

R: Ma leian, et seekordne kava on võrdlemisi rahulik. Loodan, et inimesed saavad meie muusika saatel lõõgastuda ning avada oma meeled ning südamed. Oluline on leida kuulajatega ühendus.

G: Ning jagada ka ühist kultuuride vahel…

 

Ragga, jutustasid Tartu kontserdil publikule ühe Eesti rahvajutu “Taevalik pulm”. Olin positiivselt üllatunud ning julgen väita, et mitte just liiga väike osa eestlastest leiaks end üsna täbarast olukorrast, kui paluda neil kasvõi üks lugu jutustada…

G: No jah, asi oli selles, et külastasime eelmisel ühtul ühte taaskasutusraamatukauplust ning leidsime ingliskeelse versiooni eesti muinasjuttude kogumikust. (naer)

R: Minu jaoks on põnev saada aimu sellest, millised on teie rahvajutud.

 

Kas leidsid ka mõningaid paralleele?

R: Jah, nad sarnanevad näiteks meeleolu poolest, mis võib kohati üsna tume olla. Lisaks leidub Eesti ja Islandi folkloori tegelaste vahel ühtseid karakteristlikke tunnusjooni. Mõlemal juhul kondavad ringi sellised kohati sünged, salakavalad olevused… See on see, mis mind näiteks folkmuusika puhul paelub – märkad sarnaseid teemasid, vahet pole, kust sa pärit oled või kus sa parasjagu oled. Selles on mingi oma võlu.

 

Enne Tartu kontserti mainiti mulle, et eestlane võib tunduda passiivne ning kinnine (see kehtib ka pisut islandlaste kohta). Ja isegi, kui ma alguses seetõttu ka pisut kartsin, et äkki selline läbiv traagiline alatoon meie lugudes just kuigi palju publikuga lähedasemaks saamisele kaasa ei aita, siis sain hiljem vastupidist kinnitust ühelt vanaproualt, kes oli ka Tartus kuulamas: “Ma ei arva, et teie muusika liialt traagiline on. Te jutustate lihtsalt reaalsusest.”

 

Siis mõtlesin, et tõsi, tegelikult me lihtsalt laulame laule, mis kannavad endaga ühes elulisust, ning tõeline luule saabki jutustada vaid ehedatest sündmustest ning päris inimestest.

 

… ja ilmselt eestlased samastuvadki, isegi, kui nad välja ei näita. See on nagu mingisugune kollektiivne alateadvus, mis sisaldab endas kannatusi.

G: See on mingisugune põhjamaade asi.

 

Vist küll. On ilmselt suur õnn ning ka vastutus muuta kõrvale kuuldavaks mõistatuslikku maailma – iidset islandi pärimust. Mis motiveerib teid kõige rohkem sellises salapärases ning pooleldi kadunud maailmas tegutsema?

G: Me oleme sellist laadi muusikud, kes liiguvad muusikas väga erinevates suundades. Folk on pigem piiranguteta ala, kus leidub palju algupärast, millele saad isiklikult ning omanäoliselt läheneda. Meil on võimalus luua muusikat nii, kuidas õigeks peame. Ragga, ma arvan, et sa oskad veelgi täpsemalt sellele küsimusele vastata.

R: Ma arvan, et asi on rahvaluules ja ehedates lugudes, mis on oma olemuselt vägagi sügavamõttelised. Nagu Guðmundur ütles, siis see kõik kokku kingib sulle justkui avatud platvormi, millelt saab muusikaliselt hõlpsasti igale poole edasi liikuda. Ei ole olemas “folkmuusika reegleid”, mida me rangelt järgiksime ning tegelikult me ei liigita end pärimusmuusikuteks. Kui üldse, siis pigem jazzmuusikuteks või isegi improviseerijateks. Püüame võimalikult palju insipiratsiooni ammutada hetkedest, mis on iga kontserdi puhul ainulaadsed.

G: Usun, et selles mõttes pole me üldse traditsionaalsed. Me lihtsalt naudime põnevat teekonda. Eriti silmas pidades, et pool meie kavast on originaallooming, mis lihtsalt sobitub hästi folkmuusika maailmaga.

R: Sooviksin tulevikus kahte maailma veelgi enam ühendada. Muidu olen esitanud alati kas omaloomingut või folkmuusikat eraldi. Aga jah, mul on visioon panna need omavahel ristuma.

 

Kuidas ristusid teie kahe maailmad?

G: Esimene kord mängisime koos 2003. aastal ühel albumil, mis Raggal parasjagu valmimisel oli. Produtsent, kellega sel ajal koostööd tegin, helistas mulle ning viiski meid Raggaga kokku.

 

Ning kui ma õigesti aru saan, siis kohtusite ka mitmetes teistes koosseisudes? Näiteks Islandi Pärimusmuusika Ansamblis (The Icelandic Folk Ensemble)

G: See oli kooslus, mis keskendus ülimalt folgilikele lugudele ja soundidele. Mängisime koos päris pikka aega. Meie duo on olnud siiski alati tuumaks, kuigi vahel kutsume mõne perkussioonimängija või lisame bassi…

R: Algselt lõime selle projekti minu vennaga (Haukur Gröndal), kes mängib klarnetit ja saksofoni. Tulemus väljendus aastal 2006 albumil “Þjóðlög” (“Rahvalaulud”), kus kõlab klarnet, bassklarnet ja hääl. Hoidsime erinevate partiide lihtsust ja see kokku lõi väga huvitava kõlapildi.

G: Ragga vend tunneb hästi Balkanimaade muusikat. Ta on on kahtlemata ekspert pärimusmuusikas. Siit ka Ragga esialgne seos sellega. Ja Islandi rahvamuusika põhineb peamiselt poeetilisel laulul.

 

Helidest veel rääkides… Te kasutate oma instrumentidel väga tundlikult erinevaid helisid. Kuidas te neid valite? Kas pigem kõlab peas mingi kindel helikoloriit, kui näiteks loo peale mõelda või tulevad soundilised ideed eksperimenteerimise abil?

R: Ma arvan, et see on eksperimenteerimine. Kui mingi heli kõnetab, siis ilmselt on ta ka õige.

G: Muusikaline sõnavara ning erinevate heliliste võimaluste palett formuleerub aastatega. Aga eks on ka juhuslikke avastusi jämmimise ajal, millest haarad kinni ning arendad edasi.

 

Põhimõtteliselt iseloomustab see ka teie loomeprotsessi?

R ja G: Jah, me katsetame, improviseerime – vähemalt selle duoga. Pikaaegne koosmusitseerimine loob omavahelise usalduse. Usaldus kingib omakorda vabaduse olemaks need, kes me oleme. Vahel, kui kaasame teisi inimesi, siis peame lihtsalt arranžeeringutega pisut täpsemalt ümber käima, et mõtted saaksid kõigile selgelt edastatud.

 

Nii et muusikalises mõttes olete läinud ühte nägu?

R ja G: Kindlasti!

 

Eilsel kontserdil Tartus esitasite “Svefnljóð”-d (“Unepoeem”). Olen kuulnud ka originaalversiooni samanimeliselt albumilt ning selles on ikka märksa rohkem helilisi kihte. Ometi ei jäänud teie duo versioon originaalile mitte kuidagi alla.

R: Duona tuleb tihti nuputada, kuidas täita muusikaliselt lugusid, mis muidu mõeldud suurematele koosseisudele. Tõesti, “Unepoeem” on originaalis kahtlemata kihilisema seadega. Juba väljakujunenud n-ö muusikalise skulptuuri ümbertegemine minimeeritud võimalustega paneb meid üsna keerulisse olukorda. Samas on Guðmundur natuke nagu muusikaline kameeleon, kes suudab luua kõlalise atmosfääri vastavalt vajadusele.

G: Eks ma püüan, sest meid on ju siiski vaid kaks. Proovin mängida nii bassi kui ka luua rütme, seda kõike erinevate pedaalide abil. See on küll paras väljakutse, kuid samas ülimalt põnev.

 

Ragga, kas on tõsi, et sa laulsid ja mängisid klaverit juba üsna noores eas?

R: Jah, see on tõsi. Mu ema mäletab, et kui ma olin ühe ja pooleaastane, siis mind tohutult kurvastas üks laul, mis rääkis sellest, kuidas linnukesel polnud piisavalt süüa. Ma nutsin ja laulsin sellele linnule, et teda lohutada.

 

Ning hiljem mõistsid, et tegelikult on neid linde rohkem, kellele laulda…?

R: Jaa, täpselt! Ma arvan, et ma püüangi luua miskit, mis oleks ilus ja mõjuks kuulajale tervendavalt. See on mu eesmärk.

 

See on kaunis eesmärk.

R: Kui mul õnnestub maailma pisutki kaunimaks paigaks oma lauludega muuta, olengi juba õnnelik!

 

Guðmundur, kas mäletad esimesi muusikalisi momente oma elus?

G: Alguses ma arvasin, et minust saab üldse maalikunstnik. Muusikat olen lihtsalt alati kuulanud. Mul on isegi üks foto, kus olen kaheaastane ning kannan võrdlemisi suuri kõrvaklappe ja uurin ühte vinüülplaati. Need kirevad plaadikujundused paelusid mind. Ma arvan, et olin umbes üheksa-aastane, kui kuulasin Pink Floydi. Samuti oli meil kodus klaver. Tihti istusin klaveri taha ning hakkasin improviseerima, kujutades ette, et mängin mingit kontserti…

R: Armas, et Guðmundur nii noorena juba improviseeris. MIna olin alguses selline klassikaline loen-korralikult-nooti tüüp.

 

Hea õpilane.

R: Oo, väga hea õpilane! Guðmundur oli seevastu lapsgeenius, komponeerides ise muusikat…
G: Ma ainult arvasin, et komponeerin… Väiksena eksperimenteerisin tihti kassettmakiga: lindistasin ühe partii sisse, seejärel lasin seda suurtest kõlaritest ning mängisin sinna peale miskit, mida omakorda salvestasin. Ilmselt oli minu fantaasiates selline tegevus võrdväärne albumi salvestamisega. Kinos nägin muusikalifilme, need vist inspireerisid ka ise muusikaga tegelema.

 

(Siinkohal sooviksin põigata korra klassika maailma: helilooja hingega Guðmundur Pettursoni kirjutas näiteks teose “Enigma” elektrikitarrile ja kammerorkestrile, mis tuli eelmisel kuul esmaettekandele! Facebookis leiab selle tema artistileheküljelt. Mitmekülgne kitarrist on saanud ka Islandi muusikaauhinna.)

 

R: Lauljaks saamise peale hakkasin mõtlema peale seda, kui olin kuulnud Natalie Cole’i. Eks sai oma toas kaasa lauldud ka islandi lauljannade Björki ning Emilliana Torriniga. Me õpime ju muusikat kuulates. On vaja leida endale eeskuju. Ilmselt on lihtsam end samast soost isikuga võrrelda. Võib-olla see on ka põhjus, miks naiste seas pole just liga palju instrumentaliste. Kuigi nüüd on ajad muutumas.

 

Mida soovitaksite noortele muusikutele, kes alles stardipakult tõusnud?

R: Kirge muusika vastu tuleb alati toita. Tuleb teha muusikat, mida päriselt armastad, sest see viib sind edasi. Muusikatööstus võib olla väga väsitav. Kui tunned, et saad kõrvetada, tuleb endale selgeks teha, miks sa üldse alustasid ning ennast mitte kaotada. Alati tuleb meeles pidada, et mitte midagi ei saa võtta iseenesestmõistetavalt.

G: Jää oma unistustele truuks. Alati on väliseid mõjutajaid, trende, poppe suundi, mis võivad väga lihtsalt tekitada vajaduse kellegi teisega sarnanemiseks. Aga olulisem on ikkagi leida iseennast, avastada oma tugevused ning oskused, mida arendada. On vaja mõista, mis on sinu jaoks loomulik ning mis mitte.
Ragga Gröndal ja Guðmundur Pétursson (Island)

1. märtsil kell 19.00 Tartus, Eesti Rahva Muuseumis
3. märtsil kell 19.00 Haapsalus, Haapsalu Kultuurikeskuses
4. märtsil kell 17.00 Tallinnas, Kumu Auditooriumis
5. märtsil kell 16.00 Viljandis, Viljandi Pärimusmuusika Aidas

 

Koosseis:
Ragga Gröndal: vokaal, klahvpillid
Guðmundur Pétursson: kitarr