fbpx

Itamar Borochov Quartet: fuuga rõõmule muusikast

01. november 2019
Arvi Tapver

See võiks olla Agadiri turg kesk vürtside aroomi ja päikselõõska või siis kalavõrkudes Calabria paadisadam, aga on Kumu auditoorium lausvihmasel laupäeval Tallinnas.

Itamar Borochov segab oma kestvates kompositsioonides Lähis-Ida helimosaiike ja müstitsismi (mis on selle traditsiooni lahutamatu osa) muusikaga, mille tingnimetus võiks olla cool jazz, nagu seda Miles Davis esitas, aga on selleks liiga soe nagu Buhhara päike, kust trompetisti esivanemad kunagi välja rändasid.

Ainus, mis ortodokse jazzi „sahtlisse“ mahtunuks, oli lisalugu, mis viis kuulaja kuhugi Thelonius Monki kuldaega.

Iisraelis idajuudi traditsiooni aškenazi keskele sündinud muusik kannab kaelas Hamsa ehk Fatima kätt – kahe pöidlaga heebrea ja islami amuletti, mis kaitseb kandjat kurja silma eest. Tõepoolest – muusika sulatab kõik üheks. Siin ja praegu ei ole tsivilisatsioonide konflikti, on vaid ligi veerandtunnised orientaalsed motiivid, mille variatsioone trompet ja klahvpillid lõputult vaheldumisi läbi mängivad. Lihtsad ja nukrad oma olemuselt, nagu sõidaks karavan mööda Siiditeed unise oaasi poole, saatmas loojuv kõrbepäike.

Etteaste esimesse poolde jäigi lugu, mille lõpuakordide ajal võlusid Borochov trompetil ja Cedric Raymond (poognaga) kontrabassil – lääne kultuuriruumi kuuluvatel instrumentidel – esile nii eheda idamaise emotsiooni, mida võiks eeldada vaid mõne kõrberahva tüüpilise pika kaelaga keelpilli nagu cura saz’i, iraani kamancheh’i või ehk maroko sintiri mängijalt.

Kõlas valdavalt instrumentaalmuusika, sest olgu see siis sufi- või judaistliku müstitsismi järgi, kõrgemal tasemel pole sõnu vaja, nagu Borochov ka ise mainis. Tõestuseks selle kohta esitas ta väidetevalt tuhande aasta vanuse unelaulu Buhharast, mida emad oma maimukestele algselt ilma sõnadeta esitasid. Taas kord jäi läbivalt kõlama imaginaarselt pigem araabiapärane noot ja kuigi rahvalaulule (saati siis nii vanale rahvalaulule) omast selgesti eristuvat meloodiat vähemalt siinkirjutaja tabada ei suutnud, sulandus kõik harmooniliselt üheks ilmaruumiks, nagu see kõige paremas mõttes idamaises filosoofilises elukäsitluses olema peaks.

Meloodia arendused ja kestvus muutsid koguni raskeks järge pidada, kas enam kui pooleteisetunnine kava koosnes kaheksast või pigem üheksast eraldiseisvast palast. Kuid pole tähtsust, kuidas palasid liigendada. Kõrgemal tasemel on kõik üks muusika.

See oli fuuga: korduv muusikalise faktuuri läbimängimine erinevates variatsioonides, mille sünnitas rõõm muusikast.

Kogu eelnev kultuuriline diskursus on hädavajalik vaid seetõttu, et Borochovi muusikat saab vaadelda kui vana katedraali seina, mis, olles erinevatel ajastutel olnud ehk mošee või lihtsalt üliku palee sein, pakub krohv krohvi, värv värvi ning kiht kihi alt järjest uusi avastusi.

Neliku eripäraks ja ühtlasi tugevuseks on see, et rütmiandjaks on neil klahvid, mitte trumm. Tõepoolest, kahe kolmandiku lugude puhul kui mitte kõigis andis rütmi ja tempo ette just omaaegse The Doorsi klahvimängija Ray Manzareki moodi psühhedeelse käekirjaga Rob Clearfield (isegi väline sarnasus Manzarekiga tolle noorpõlve ajast oli aimatav).

Trummar Jay Sawyer eelistas lugusid markeerida erinevatel eksootilistel kõristitel või harjakestega mängides. Juba teise etüüdi ajal suutsid organist ja trummar tekitada illusiooni, nagu mänginuks nad erinevas rütmis, teineteist segamata!

Sawyeri hilisem trummisoolo ei jätnud tema oskustes kahtlust. Lihtsalt sellised tähelepanekud tekivad, kui on, mida tähele panna.

Clearfield mängis tiibklaverit ja Fender Rhodesi elektriklaverit ehk elektromehhaanilist klahvpilli. Rhodesi esialgne eesmärk kuuekümnendatel ja juba varemgi – oma sünnihetkel – oli asendada todasama klaverit, mille transportimine ringreisidel oli tülikas.

Tegelikult ei asenda need kaks klahvpilli oma erineva kõlapildi tõttu teineteist päriselt kunagi, ent ilma katsetusteta klahvide elektromagnetilise võimendamise vallas poleks sündinud meile nii tuttavat helikeelt jätsus, bluusis või (raske)rokis. Piltlikult väljendudes oleksid kuuekümnendad-seitsmekümnendad olemata jäänud.

Ent tähtsam kui ajalugu on tõik, et kumbki tol õhtul kõlanud klahvpillidest ei kuulu Clearfieldi isiklikku pilliparki. Tiibklaver püsib loomulikult statsionaarselt Kumu auditooriumis ja sellel on mänginud viimase kuu jooksul nii Holger Marjamaa kui ka Joel Remmel. Mis puutub Rhodesi, siis see on Jazzkaare inventari hulgas ja peakorraldaja Anne Ermi sõnul tegi muusik sellega esmatutvust vaid päev varem. Tähelepanu – sellistel pillidel on väga erinev isikupärane kõla ning ainult instrumendi margi lisamine bändi nõudmiste sekka ehk rider’isse ei taga veel seda õiget. Ent just siin avaldub profi vilumus. Vaid paari heliploki abil manas Clearfield Rhodesi juures esile kõik selle, mis just tema signatuuriks.

Borochov ise kasutas samuti minimalistlikku helikeelt. Trompetit maitsestas peamiselt wah-pedaali kajaefekt, mis tekitab spetsiifilist lainetavat heli, meenutades kord inimhäält, kord tuuleiili liivaluidetel. Vastavalt vajadusele.

Wah-pedaali kasutavad tänapäeval ennekõike kitarristid ja taas eriti laialt just bluusi ja roki vallas – kõige tuntum on see vast Jimi Hendrixi kasutuses. Ent pedaali tekkelugu viib meid trompeti juurde, mille kõla filtreeris efekt algselt selliseks, nagu juba kuiva seaduse aegsetest standarditest teame.

Kuigi valdavalt oli kava instrumentaalne, laulis Borochov mõned meloodiad, mis olid eksootilised nagu sandliviiruk berberi kõrbetelgis. Arusaamatud sõnad ja samas sõnul seletamatult lihtne. Muusika on rännak, ütles Borochov.

Igatsus oli selle nimi, igatsus millegi käsitlematu, seletamatu ja samas kõikehõlmava järele.

Itamar Borochov Quartet
26. oktoobril 2019 kell 17 Kumu auditooriumis

Koosseis:
Itamar Borochov – trompet
Rob Clearfield – klaver
Cedric Raymond – bass
Jay Sawyer – trummid

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.