Eesti folkmuusika on viimaste aastatega aina rohkem populaarsust kogunud. Kindlasti on sellele kaasa aidanud Jalmar Vabarna bändiga Trad.Attack!, mis on hetkel üks menukamaid bände Eestis. Tänavusel Jõulujazzil esineb Jalmar koos abikaasa ja bändiliikme Sandra Vabarnaga perekontserdil.
Intervjuu Jalmar Vabarnaga viis läbi Jazzkaare noorte meediatiimi liige Rebekka Remmelkoor.
Kuidas erineb perekontsert teie tavalisest kontserdist?
Tehniliselt ei erinegi, me mängime ikka neid lugusid, mida me alati mängime. Perekontsert on sellise nimega, sest see on mõeldud just peredele külastuseks – vanemad võtavad lapsed kaasa ja tulevad kogu perega kontserdile, sest lapsi tuleb ju ka muusika osas harida.
On teil mõni kindel viis, kuidas saada lapsi kontserdist huvituma?
Me oleme teinud omajagu koolikontserte ja kogemus on näidanud, et lastele meeldib torupill. Sellele teadmisele toetudes loodame, et kui torupill välja võtta, siis nad ka kuulama jäävad, sest laste arust on tegu imepilliga.
On Sul kui muusikul oma seisukoht selle kohta, kuidas noores eas muusika kuulamine last arendab?
Kui ma enda peale mõtlen, siis tulevad meelde need lood, mida mina lapsepõlves plaatidelt ja kassettidelt kuulasin, aga ma oska öelda, kuidas need mind otseselt mõjutasid. Kindlasti rõhutan seda, et muusika kuulamine plaadi pealt on üks asi, aga tuua laps noores eas kontsertidele, on hoopis teine asi.
Millist muusikat Sa ise kuulad?
Viimasel ajal kuulan kõige rohkem popmuusikat. Üks mu lemmikuid bände on Coldplay – olen mõelnud, et tahaks olla just selline bänd. Nüüd muusikuna kuulan ma lugusid hoopis teistmoodi ja mõistan neid teistmoodi. Enne selle elukutse valimist kuulasin ma ikka igasugust jama.
Kas Sul oli konkreetne hetk, mil said aru, et tahad just muusikaga tegeleda?
Hakkasin muusikat tegema juba väga noorena. Tõsisemalt aga siis, kui sündis ansambel Zetod, aastal 2003. Tol hetkel sain tõesti aru, et bändid on lahedad, seega kuskil gümnaasiumi alguses tegin selle otsuse, et jäängi muusikaga tegelema.
Milliseid pille Sa mängid?
Kõige paremini oskan kitarri, aga hobina võin mängida ka trumme, ukulelet ja klaverit. Kõiki pille, mida ma olen tahtnud õppida, olengi õppinud. Võin kindlalt öelda, et flööt ja fagott mulle üldse ei sobi, teistest pillidest saan ma vähemalt heli välja.
Kas on mõni kindel artist, kellega tahaksid koostööd teha?
Ed Sheeraniga teeks hea meelega ühe kitarriduo, Chris Martiniga võiks iga kell laulu kirjutada.
Mulle väga meeldivad sisukad muusikud, kuid suhtun eriti suure austusega nendesse, kes on saavutanud tõepoolest ülemaailmse tuntuse. Nende kuulajate arv on nii sürreaalne, et ilmselt ei jõuagi kunagi artistile kohale.
Kuidas on Sul iseenda muusika kuulamisega?
On erinevaid juhtumeid, näiteks kui keegi laseb meelega mõnda mu lugu just pulli pärast, siis on küll ebameeldiv. Kuid kui tunnen tõesti, et lugu tuli hästi välja, ei ole mul selle kuulmise vastu midagi.
Tavaliselt olen teinud nii, et laseme plaadi välja ja umbes aasta või kaks aastat ma seda üldse ei kuula.
Mis oli viimane album, mille ostsid?
Ostsin hiljuti Jaapanist Okinawa muusika plaadid, et teada, mida see täpsemalt endast kujutab. Aga muidu ostan ja kuulan palju Eesti artistide albumeid.
Mäletan albumit, mis mind kõige rohkem mõjutas. See oli ühe Rootsi folkbändi Hoven Droveni albumi “Hia hia”. Pärast selle kuulamist hakkasin ma päriselt muusikast aru saama, eriti folkmuusikast.
Millised kohad või olukorrad Sind enim inspireerivad?
Lava taga tuleb tihti palju ideid. On olnud isegi nii, et ma kuulan mõnda head lugu, võtan pilli kätte mõeldes, et äkki tuleb midagi, ja paar korda on tulnud ka.
Kas mõni esinemine on jätnud eriti sügava mulje?
Üks esinemine, mis mul väga erksalt meeles on, oli Tšiilis, festivalil Womad Chile. Sealne publik oli uskumatu, nad ei saanud ju ühestki laulusõnast aru, kuid elasid hullupööra kaasa.
Eks neid meeldejäävaid esinemisi on palju, iga kontsert on omal moel oluline.
Perekontsert: Sandra & Jalmar Vabarna
Laupäeval, 1. detsembril kell 12 Kumu Auditooriumis
Foto: Maris Savik