fbpx

James Dalton: „Inimesed ei oska kurbust teeselda“

18. september 2019
Kertu Kärk

Kohtume James Daltoniga Tallinna vanalinnas asuvas kohvikus, kuhu ta saabub rõõmsameelselt, olles juba elevil eesootavate kontsertide pärast. Tema positiivne energia kumab kaugele ning varbavaheplätud tõmbavad rohkelt pilke. Juba pärast paariminutilist vestlust tundub, nagu räägiksin ammuse sõbraga.

 

Räägi mulle, milline on Sinu taust. Kuidas Sinust muusik sai?

Kui ma olin väike poiss, oli mul ettekujutus, et muusikud saavad kõikjal maailmas ringi reisida ja paljude erinevate inimestega kohtuda. Just seda ma tahtsingi teha. Ma arvasin, et maailm on suur ja imeline paik ning sellega tutvumiseks pean ma muusikuks saama. Seetõttu ma hakkasingi muusikaga tegelema.

 

Seega Sa täitsid oma unistuse?

Just nii. Tegelikult oli mul lapsena mitmeid unistusi. Nagu sa näed, siis mulle ei meeldinud eriti kingi kanda, ma tahtsin endale pikki juukseid ja võimalikult palju maailmas ringi rännata. Kahjuks viimasel ajal ma enam nii palju ei reisi, sest elu pole tegelikult nii lihtne, aga mul on ikka toredaid seiklusi ja mul on vedanud.

 

Lapsena tundsin huvi esinemise vastu. Mitte just otseselt muusikaga seoses, aga ma nautisin publiku ees esinemist. Mulle meeldis publikut n-ö erinevatesse kohtadesse viia, kas siis nalju rääkides, näideldes või muusikat mängides.

 

Sa oled tuntud kui jutuvestja. Millest Sinu lood peamiselt räägivad ja mis Sind nende loomisel inspireerib?

Ausaltöeldes ma arvan, et täiesti väljamõeldud lood võivad olla küll naljakad ja meelelahutuslikud, kuid neis pole ei sisu ega südant. Usun, et tõsielulistel sündmustel põhinevad lood tekitavad inimese sees võnkeid. Kui kuuled lugu, milles on tõetera sees, siis see tähendab sinu jaoks midagi.

 

Kuulsaid armastuslaule kuulates tunned sa seda armastust ja igatsust, kaotust ja kurbust, või siis seda rõõmujoovastust ja õnne. Just see ongi jutuvestjaks olemise juures kõige olulisem – sa saad oma lugudes igasuguseid võimatuid asju juhtuma panna, täpselt nagu telesarjas või filmis, kuid kõige tähtsam osa on selles sisalduv tõetera.

 

Mõtteid oma lugude jaoks saan enda kogemustest. Sellised ongi parimad lood, sest sa leiad emotsioonide ja tegevuste kirjeldamiseks kõige õigemad sõnad – seda ei saa lihtsalt välja mõelda. Inimesed ei oska kurbust teeselda. Kui sa kuulad maailmakuulsaid kurbi lugusid, siis sa tead, et neid ei saa teeselda. Seetõttu ongi oluline oma lugusid päris elust võtta.

 

Lugude rääkimiseks ei pea väga sündmusrikas elu olema, sest meil kõigil on tõelised tunded, sõltumata sellest, kui seiklusrikas meie elu on. Meil on endiselt unistused ja lootused, ükskõik kui väikesed ja tähtsusetud need võivad olla – see on tõelisus.

 

Millised on Sinu kõige meeldejäävamad esinemised?

Kõige meeldejäävamad hetked on mul olnud siin, Eestis esinedes. Minu esimene kontsert Augustibluusil oli Africa pubi terassil. Ma ei teadnud, mida oodata. Arvasin, et pole hullu, kui kedagi ei tule. Istusin maha, panin päikeseprillid ette ja nautisin, ning äkki istus minu ümber 100 inimest. See üllatas mind väga.

 

Kuid tõeliselt hämmastav esinemine oli järgmisel päeval Haapsalu raudteejaamas. Mul väga vedas, et sain seal esineda. Seal oli 500-800 inimest ning seal esinesid kaks noort eestlast, siis mina üksi ja seejärel kaks rootslasest muusikut. Ma olin seal kontserdi peaesineja. Minu esinemise ajal oli kogu see rahvasumm täielikult vait, oleks võinud kuulda ka nõela kukkumist. Mitte keegi ei rääkinud, nad kuulasid tähelepanelikult iga sõna ja nooti. See vapustas mind väga, et suur grupp inimesi võib olla nii keskendunud ja vastuvõtlik. See oli tõeliselt eriline hetk.

 

Jazzkaarel esinesin koos Tanel Padar Blues Bandiga nüüdses Alexela kontserdimajas. Ma olin külaline ja kui ma kohale jõudsin ning nägin oma nime suures kirjas, siis oli mul väga uhke tunne. Lisaks sellele, et sain lihavõtete ajal esineda suures kontserdimajas, mis oli välja müüdud, oli minu jaoks eriline ka see, et minuga koos mänginud muusikud olid kõik väga kogenud ja kuulsad. See oli väga suur vedamine, et sain nendega koos esineda. Olen suur Ewert and the Two Dragonsi fänn ja mul polnud aimugi, et nende trummar meiega koos mängib. Mulle anti nende plaat 2013. aastal ning see meeldis mulle väga, seega kui avastasin, et mängin nende trummariga samal laval, siis olin ma tõeliselt põnevil. Läksin pärast kontserti tema juurde nagu tõeline fänn.

 

Lisaks olen ka suur Andres Rootsu fänn, temaga esinen ka nüüd Tartus. Ta on esimene muusik, kellega ma Eestis olles 2006. aastal tuttavaks sain. Soovisin tulla Eestisse esinema ja ta kutsus mind koos oma bändiga Bullfrog Brown kontserte tegema. Esinesin koos nendega mitmel kontserdil nii Eestis, Lätis kui ka Leedus ja see muutis mu elu.

 

Mida Sa arvad Eesti publikust?

Ma arvan, et Eesti publik on väga hea ja tore, kõik ütlevad seda. Kuid riigi juures meeldib mulle see, et see on nii väike. Väikeste kohtade inimestel on nii palju pakkuda, neis on nii palju erilist. Inimesed on väga targad ja sõbralikud ning publik tõesti kuulab sind. Mulle meeldib väga siin käia.

 

Mida Sa soovid oma publikule pakkuda?

Olen Eestis palju mänginud, seega ei taha ma end korrata. Tahaksin teha midagi veidi teistsugust. Esmakordselt tulevad esitusele mõned uued lood, olen selle pärast põnevil. Nagu ma enne rääkisin, siis ma tahaksin inimesi oma muusikaga kuhugi viia. Ma tahan olla sama hea, kui eelmisel korral, kui mitte parem.

 

Sul on väike 4-aastane poeg, kas sa arvad, et Su muusika on pärast lapse saamist muutunud?

Isaks saades hakkas mulle rohkem meeldima muusika, mis tähendas midagi enamat, mis sisaldas tundeid, mida me kogeme täiskasvanuks ja lapsevanemaks saades. Minu rokkarihing ei kadunud küll kuskile, kuid laulude prioriteedid on nüüd teistsugused. Kirjutasin loo oma pojast, mis on sellel plaadil, mille nüüd välja annan. See räägib armastusest minu poja vastu, seega pole tegemist tüüpilise bluusilooga. Ma ei usu, et oleksin midagi sellist enne tema sündi suutnud kirjutada või tunda. Selle loo sügavus ei olnud enne minu jaoks võimalik.

 

Muusika ei pea tingimata energia poolest muutuma, kuid muutuvad selle fookus ja selle sisu. Ma olen alati olnud väga emotsionaalne inimene, kuid tunnen, et pärast isaks saamist kirjutan lugusid armastusest, üksildusest ja kurbusest palju paremini. Sest ma mõistan neid tundeid nüüd paremini.

 

Milline on Sinu arvates jazzi ja bluusi tulevik?

Jazz ja bluus on nagu sugulased. Mul on tunne, et jazz ja bluus meeldivad inimestele, seda kuulatakse, kuid samal ajal pannakse justkui eraldi kohta ära. Inimestele meeldib neid aegajalt kuulata. Näiteks tuleb bluusmuusika jaoks kuulata bluusmuusikale pühendatud raadiosaadet, kuid minu arvates peaks see olema koos ülejäänud muusikaga. Loodan, et tulevikus ongi see nii. Et seda ei peetaks n-ö eriliseks muusikaks, vaid see on koos kõige muuga ning sa võid ka keset päeva raadiost bluusi kuulda. Oleks tore, kui inimesed kuulaksid bluusi ka juulis, mitte ainult Augustibluusil. Bluus on alati olemas, see ei kao kuskile ja see meeldib inimestele alati. Seega oleks tore, kui selle kuulamine oleks tavaline asi, mitte üksnes eriline sündmus.

 

JAMES DALTON (USA)

18. septembril Tallinnas, Fotografiskas

19. septembril Tartus, Tartu Uues Teatris