Janno Trump – noor muusik, kelle uus album on legen- Wait For It -daarne - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

27/10/2017 Janno Trump – noor muusik, kelle uus album on legen- Wait For It -daarne

Intervjuud Reelika Vaiksaar

Janno Trump on noor Eesti muusik, kellel valmis hiljuti teine album „Wait For It“, millele on ka samaaegselt valmistatud videopilt. Eelmisel aastal võitis ta Noore Jazzitalendi auhinna ning on ansambli Trump Conception peamees. 10-liikmeline gruuviorkester on jazzi, funky, jazzroki ja maailmamuusika piirimail mängiv kooslus.

 

Janno Trumbiga vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

 

Sa oled öelnud, et Sa ei olnud alguses väga uhke, et läksid Otsa kooli õppima ja pigem ei hõisanud sellega. Miks?
Ma käisin 21. koolis, mis on eliitkool ja sinna tulevad õpilased, kellel on eelkõige eesmärk minna ülikooli edasi. Kui võtan enda klassi näitena, siis 30 inimesest 29 läksid ülikooli ja siis olin mina see üks, kes mõtles natuke teistmoodi ja läksin Otsa kooli, mis on tegelikult kutsekool.

 

Pärast keskkooli kutsekooli minna – seda väga ei tee, eriti siis, kui on tegu eliitkooliga. Ma mäletan seda hetke, kui oli 12. klass ja klassijuhataja uuris lõpueksamite ajal, mis on edasised plaanid. Ikka räägiti, kes läheb Tartu Ülikooli õigust õppima, kes USA-sse, Inglismaale või Saksamaale ja siis on üks õnnetu, kes läheb Otsa kooli. Kui pidin tulevikuplaani küsimusele vastama, siis ma ei tundnud end just kõige mugavamalt. Kuigi ma olin kindel selles, et ma sinna lähen ja seda otsust ei olnud võimalik enam muuta. Aga tol hetkel oli natuke ebamugav teema. Ma ei tea isegi miks, võib-olla see oli minu sisemine probleem, sest tegelikult tagantjärele mõeldes olen ma väga uhke selle otsuse üle ja enam õigemat otsust ei oleks saanud teha.

 

Võitsid Jazzkaarel Noore Jazzitalendi auhinna. Kas tunned, et oled saanud tänu selle auhinna võidule rohkem esinemispakkumisi ja tähelepanu, või on see elutempo Sul ikka samasugune, nagu see enne võitu oli?
Elutempo on kindlasti sama, mingit suurt muutust see auhind kaasa ei toonud. Kindlasti on see abiks olnud. Mind on ära mainitud siin-seal ja võib-olla on nimi meedias rohkem levinud ja minu muusika on jõudnud ka natuke suurematesse massidesse. Teatavasti jazzmuusika ei ole nii-öelda massimeedia kanalites sisenenud ning kõikvõimalikud ära mainimised ja promotsioon on ühele jazzmuusikule väga kasulikud.

 

Eelmise aasta Jazzkaare intervjuus ütlesid, et teil on suvel tulemas kaks nimekat festivali Lätis-Leedus, mis on nüüdseks möödas ning kus saite esineda. Mainisid ka ära, et Sul on nüüd juba uued ja kõrgemad unistused. Mis nendeks on?
Unistusi peab olema, sest muidu on raske jõuda kuhugi. Ma võib-olla isegi ei ütleks, mis selle bändi lõplik unistus minu jaoks on, aga kasvõi need samad esimesed festivalid väljaspool Eestit on olnud minu üheks suurimaks eesmärgiks vähemalt viimased kümme aastat. Selge on see, et kõik võtab aega ja just täpselt seesama, et nimi leviks ning inimesed saaksid teada, kes ma olen ja oskaksid mind enda üritustele kutsuda. See kindlasti võtab aega ja ma ei räägi siin päevadest, kuudest, vaid ikkagi aastatest. Igasugused suuremad unistused tuleb paika panna pigem kümneaastase ettevalmistamisega, siis on täiesti reaalne seda täide viia.

 

Kuidas Sinu looming sünnib? Kas kuskil üksinda olles või istute oma pundikaaslastega koos ja mõtlete kõik koos või jämmite? Kuidas see protsess välja näeb?
Kui me räägime Trump Conceptionist, siis ma olen ikkagi üsna heas mõttes üksiküritaja. Need lood sünnivad üksinda toas istudes, mõtiskledes ideede üle, neid järjest kirja pannes ja katsetades. Kuna ma viin üheksale inimesele noodid, kuidas minu silmis peaks asi kõlama, siis prooviruumis on peamine missioon, et see saaks kokku kõlama. Et ei oleks individuaalsed partiid inimestel, vaid kõlakski nagu ühe loona, vaatamata sellele, et kümme inimest esitab seda. Aga lood sünnivad pigem üksi istudes ja nokitsedes. Mulle istub see meetod ja on alati istunud. Välistatud ei ole ka kellegagi koos kirjutamine. Näiteks just oli kontsert ühe bändiga nimega MA. Andsime Philly Joe’s 19. oktoobril esimese kontserti ja see bänd näiteks ongi ülesehitatud nii, et me saame bändiruumis kokku ja hakkame kõik koos mõtlema, vaatama, katsetama ja siis lood järjest sünnivad. Selles bändis on näiteks kaks minu kirjutatud laulu, mis tähendab seda, et need olid minu poolt esialgsed ideed, aga see, kuidas see lõpuks looks välja joonistus, oli kollektiivne töö.

 

Aga kas on tihti olnud bändis vaidlusi mingite laulude üle või on kõik üldjuhul rahul olnud?
Vaidlusi tuleb ikka ette. Mida ma alati enda kolleegidele Conceptionis ütlen, on see, et vaatamata sellele, et ma viin neile kindlad noodid ja partiid, siis kõikvõimalikud ettepanekud muudatustele on alati teretulnud. Tegelikult nad teavad seda ja teevad ka. Mina, kes pole kunagi ühtegi puhkpilli mänginud, ei kujuta tegelikult ette, et kas neid noote, mida ma üles kirjutan, on üldse võimalik füüsiliselt ära mängida või ei. Seda ütlevad pillimehed mulle ise ja kui ei ole võimalik, siis pakuvad automaatselt alternatiivse versiooni välja, mis kõlab enam-vähem samamoodi, aga on lihtsam mängida.

 

Kontsertreiside vahepeal salvestasite suvel oma teise albumi „Wait For It“. Kas sellel albumil on Sinu jaoks suurem tähendus või kuidas Sa iseloomustaksid seda albumit?
Wait For It – peale selle, et see on albumi nimi, on meil ka samanimeline laul. Mõlemad räägivad minu jaoks seda, et kannatlikkus on elus üks kõige olulisemaid omadusi. Kärsitusega ei jõua kuhugi ja seda olen ise kogenud. Mingisugused hetked, inimesed ja asjad tuleb elus ära oodata. Need jõuavad sinuni ühel hetkel niikuinii. Neid kuidagi survestama hakata, et need sinuni kuidagi kiiremini jõuaks, pole mõtet. Kui olla piisavalt kannatlik, siis õiged asjad juhtuvad õigel hetkel ja sellest see lugu kui ka plaat räägib minu jaoks.

 

On uuelt albumilt mõni pala ka, mis kõige rohkem meeldib?
Ütlen ausalt, et seda ühte kindlat ei ole.

 

Te valmistasite albumi Eesti Raadio 1. stuudios, kus lisaks helile jäädvustati samaaegselt ka videopilt. Kust tuli selline lahe idee?
See idee oli tegelikult juba ammu olemas. Kui me vaatame näiteks seda, mis praegu maailmas toimub muusika promomise areenil, siis videopilt on üks tähtsamaid faktoreid, et oma muusikaga välja paista. Teatavasti kogu see music industry käib suuresti läbi YouTube kanali. Loomulikult Spotify ja iTunes ka, aga YouTube on tänuväärne keskkond ja sealt jõutakse massideni. See, kui helil on küljes ka mingisugune liikuv pilt, lisab automaatselt uue väärtuse. Ja isegi kui mingisugune lugu lihtsalt kuulates ei tekita mingisugust emotsiooni, siis piisab kasvõi sellest, et oleks juures video, kus näidatakse, kuidas seda lugu esitatakse laivis. See ei pea olema mingi muusikavideo, kus toimub mingi rets happening. Piisab täiesti sellest, kui tuua see elav esitlus videopildis kuulajateni ja see paneb automaatselt loo täiesti teistmoodi toimima.

 

Kas Sa ise oled rahul selle lõpptulemusega?
Jaa. Videopildi lõpptulemus ei ole minuni veel jõudnud, sest praegu on videona valmis kolm lugu ning kolm on veel tulemas. See võtab aega, sest monteerimise materjali on tohutult palju. Aga usun, et novembrikuu jooksul on kõik lood endale videod saanud.

 

Kui peaksid võrdlema enda esimest albumit „One“ ja teist albumit „Wait For It“, siis mis on nende kahe suurimateks erinevusteks? Või kas annab üldse neid kahte omavahel võrrelda?
Kindlasti annab võrrelda. Esimese albumi puhul ei ole ma kindlasti ainus, kes seda ütleb, aga sa tahad sellega perfektselt välja tulla. Kui mingi bänd tuleb oma loominguga, siis nad ei saa olla ah-teeme-ära-ja-paneme-purki. Me võtsime selle ääretult põhjalikult ette. Salvestasime selle Riias, Tallinnas kui ka igalpool mujal, et saada võimalikult parim tulemus. Ja teinekord läksime detailidega nii põhjalikuks, et ma tagantjärele mõtlen, et see oli kohati ajaraiskamine. Seda perfektsust aeti meeletult taga ja kokkuvõttes ma siiani ei tea, kas see tasus end ära. Minu jaoks on ikkagi muusikas kõige tähtsam see muusikaline elu ja kui mingit asja hakata hästi läbi töötlema, siis lõpptulemus on see, et see elu lihtsalt hääbub. Lõpuks kõlab nagu mingi masin.

 

Teise albumi puhul tegime teistmoodi – see on täielikult live-salvestusel põhinev. Ehk me mängisime kõik koos seda sisse, täpselt samas ruumis ja täpselt samal ajal. Mitte mingisugust partiide ülemängimist või vigade parandust ei saanud enam olla. Meie videotiim oli seal samas, kes samaaegselt filmis. See ei olnud reaalne, et võtame kidramehe soolo ühest ülesvõttest ja siis paneme videopildi otsa, kus ta mängib täiesti teisest ülesvõttest ja täiesti teist asja. Need on asjad, mida stuudioalbumitel alati tehakse, ja mida ka meie tegime esimese albumi puhul. Ja seepärast see ongi live-album, sest meil polnud võimalik rakendada stuudioalbumi omadusi ja nii nagu ta tol hetkel välja tuli, siis nii ta ka jäi. Meil ei olnud mitte mingisugust varianti midagi muuta.

 

Kas sellepärast oli ka pinge peal, et kõik ikka hästi välja tuleks?
Ikka oli. See oli juuni alguses ja need neli päeva olid ikka väga pingelised minu jaoks. Tavaliselt on mul vaja kaasa vedada kümme inimest, siis selle projekti puhul oli veel lisaks kümme inimest, kes seda asja heliliselt salvestasid ja siis veel kümme inimest, kes video eest vastutasid. Ehk siis ligi kolmekümnepealine tiim, keda sa pead ühte ruumi koondama – see nõudis meeletut pingutust ja ma loodan, et see oli seda väärt.

 

On Sul mõni Eesti või välismaa muusik, kellega tahaksid koostööd teha?
Ma ei ole kunagi sellepeale niimoodi mõelnud. Meile just pakuti ühe ürituse raames koostööd järgmiseks aastaks Sofia Rubinaga. Tegelikult usun, et lauljatega oleks päris huvitav koostööd teha, sest praegu on meil instrumentaalansambel, siis miks mitte lisada laulvaid artiste. See oleks päris põnev.

 

Võtsite vastu selle pakkumise?
Jaa, see on jõus. Ma ei saa päris täpselt öelda mis üritusega on tegu, aga tuleb.

 

Mis on olnud Sinu kõige piinlikum hetk laval?
Kust nüüd alustada (naerab). Tegelikult iga eriala inimene omab mingisuguseid väga piinlikke momente enda karjääri alguses, mis tol hetkel on tõsiselt piinlikud, aga nii paarikümne aasta pärast on naljakas meenutada. Ja mul on olnud sellised momente väga palju. Me saame aeg-ajalt kokku Otsa kooli aegse kambaga ja siis on ikka väga palju meenutada sellest ajast, kui kooli läksime ja esimesed mängud mingisugustes kohvikutes ja restoranides tekkisid. Kuidas me siis kohvikusse kohale läksime, totaalselt ettevalmistamata ja teadmata, mida teha. Ma mäletan ühte konkreetset sündmust, kus ma ei hakka ühtegi nime nimetama, aga see oli üks eraüritus Otsa kooli alguses, kus keegi proove ei viitsinud teha ja kõik juba mõtlesid, et on suured muusikud ja kunstnikud. Ja siis tuli üks populaarne Eesti levimuusika pala ettekandele seal samas ja me polnud helistikku kokku leppinud. Bändis oli klahvpill, kitarr, bass, trummid ja laulja. Mina bassil, kitarrist ja klahvid alustasime lugu kolmes erinevas helistikus ja need ei olnud sellised n-ö sugulushelistikus, vaid robustse poolenoodise vahega ja rõveda dissonantsi helistikuga. Ega seal alguses ei olnudki midagi teha. Lugu läks käima ja oligi halb, kõigil oli halb ja kuidagi pidi situatsiooni lahendama. Usun, et kuidagi laheneski, aga see oli üks väga piinlikke momente. Kuna see oli lugu, mida kõik inimesed teavad ja isegi mitte-muusik saab aru, et nüüd oli midagi väga halvasti.

 

Trump Conception esineb Sügisjazzil laupäeval, 28. oktoobril kell 17.00 Kumu auditooriumis.