Jazziauhindade loomisest skulptor Tiiu Kirsipuuga

03. mai 2019
Minna Sild

Sel aastal jagati Eesti Jazziauhindu juba 13. korral. Alates 2007. aastast ehk viimased 12 aastat on Eesti Jazziauhindade taiesed valminud skulptori Tiiu Kirsipuu loominguna. Need taiesed on läbi aastate olnud väga erilised ja omanäolised kunstiteosed, mis vääriksid omaette auhinda. Meie rõõmuks pälviski Tiiu Kirsipuu käesoleva aasta alguses oma loometöö eest Vabariigi Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Kirsipuu on aktiivselt loominguga tegelenud alates 1984. aastast ning tema tehtud tööde hulgast leiame nii paarisentimeetrise mündi kuni ka 8-meetri pikkuse puuskulptuuri. Ta kasutab loometöös nii realistlikku kui abstraktset vormilahendust ning rohkelt erinevaid materjale.

 

Jazziauhindade loomisest ja kunstniku suhtest muusikaga vestles Tiiu Kirsipuuga Jazzkaare veebireporter Minna Sild.

 

Sinu loomingut on võimalik näha mitmel pool Eestis ja ka välismaal. Millised on Sinu tuntuimad tööd lisaks jazziauhindadele?

 

Minu koduleht – www.tiiukirsipuu.com – koondab arhiivina kokku kogu loomingu alates 1984. aastast kuni tänaseni. Minu tuntuimateks töödeks on ehk Kahe Wilde Kuju Tartus Vallikraavi tänaval, kus pingil istuvad kõrvuti kirjanike Eduard Vilde ja Oscar Wilde’i pronksfiguurid (1999), Estonia teatri 100. aastapäeva monument Tallinnas (2006) ning J. Skytte monument Tartus (2006).  Kahe Wilde Kuju koopiat võivad Eesti Vabariigi ja Tartu linna kingitusena nautida ka Iirimaa Galway linna elanikud (2004). Olen nelja Eesti Panga tellimusel vermitud mündi autor (üks kuld ning kolm hõbemünti).

Aastal 2007 alustasin elusuuruses portreefiguuride sarjaga, mis on igal aastal kuju võrra täienenud – praeguseks on neid kokku 11. Valminud on muuhulgas Matti Miliuse, Tõnu Aava, Andres Dvinjaninovi, Karin Hallas-Murula, Ülo Vilimaa, Peeter Lauritsa, Leonhard Lapini, Mark Soosaare ja Hardi Volmeri portreefiguurid. Aastal 2017 võis Eesti Rahva Muuseumi näitusesaalis vaadata näitust “Inimesed”, kus olid esmakordselt koos eksponeeritud kõik üksteist siiani valminud portreeskulptuuri. Talviti teen suure rõõmuga jääskulptuure.

 

Kuidas Sinust skulptor sai, kas see on Sul alati veres olnud? Kas oleks olnud ka võimalik, et Sinust oleks hoopis muusik saanud?

 

Ema sõnul joonistasin päris väiksena kõik koduseinad ja tapeedid täis ning 12-13-aastasena Tartus Laste Kunstikoolis käies hakkasin aru saama, et kõige rohkem meeldib mulle voolida. Sealt alates hakkaski skulptoriks saamise tee minu jaoks end sillutama ning vaikselt ja tasapisi lahti rulluma. Usun muuseas, et kunstnikuks ei õpita, vaid siiski sünnitakse. Õppisin Kunstiinstituudis skulptuuri erialal 1976–1983, iseseisvalt hakkasin skulptuure tegema viimastel kursustel ning minu loominguline tee sai tuule tiibadesse kohe pärast kooli lõpetamist. Mingi muu erialaga – k.a muusiku elukutsega – pole ma kunagi tõmmet ega sidet tundnud.

 

 

Jazziauhind 2007. Fotograaf Tiiu Kirsipuu

Oled läbi aastate mitmeid erinevaid väga erilisi jazziauhindu loonud. Kui kaua Sinu koostöö Jazzkaarega on kestnud ja kuidas see alguse sai? Milline oli kõige esimene jazziauhind, mille sa kujundasid?

 

Üllatusega leidsin oma pildiarhiivi vaadates, et esimene jazziauhind valmis aastal 2007, seega 12 aastat tagasi! Anne Ermi soov oli tookord, et nad saaksid Jazzkaare auhindadeks spetsiaalselt nende jaoks kujundatud unikaalsed taiesed. Leppisime siis kokku, et teen igal aastal uue ja erineva auhinna ning võimalusel kasutan nende detailideks erinevate pillide, mida kuidagi jazzmuusikaga seostada võiks, osasid. Esimese auhinna juures kasutasin klaveriklahve, mis olid kinnitatud graniitalusele.

 

Milline on Sinu loominguline protsess jazziauhindade loomiselkuidas need jõuavad tellimusest teostuseni? Mis on Sinu jaoks oluline taustainfo ja millised on küsimused, mida alati küsid, kui Sinu käest tullakse tööd tellima?

 

Iga auhind sünnib isemoodi, aga kõige tähtsam on olnud välja mõelda, mis on see muusikainstrumendi osa või muu auhinda jazziga seostav element. Kui see on leitud, siis ülejäänu ehk auhinna kujundamine ja vormistamine tulevad tavaliselt suhteliselt hõlpsasti. Olen sellega seoses näiteks aastaid tööprotsessi käigus suhelnud pillide parandajatega ning otsinud erinevaid instrumentide osasid ka muusikainstrumente müüvatest kauplustest.

Tavaliselt uurin, millist kujundust Jazzkaar sel konkreetsel aastal kasutab ning olen vahel oma auhindade juures nende logo või muud kujunduselementi kasutanud.

 

Kuidas sündisid just tänavused juubelihõngulised jazziauhinnad? Mis Sind inspireeris?

 

Mõte tekkis hetkel, kui pilk jäi peatuma vanadel vinüülplaatidel. Sellele järgnes kogu auhinna visuaalse poole kavandamine: kuidas vinüülplaate eksponeerida nii, et nad püsti seisaksid, kuhu pärjatute nimed graveerida jne. Algselt visandan tavaliselt ideid paberile ja siis teen 3D maketi, et proportsioone läbi mängida ja ka Jazzkaare meeskonnale ideed presenteerida. Materjalina meeldib mulle väga võimalusterohke roostevaba teras ning ka seekord on auhinna ülejäänud detailid sellest materjalist.

 

Mis Sinu enda jaoks jazziauhindade loomise protsessis kõige põnevam on olnud?

 

Minu enda jaoks on kogu auhinna valmimise protsess põnev – alates esimesest ideest kuni lõpptulemuseni välja.

 

Jazziauhind 2017. Fotograaf Tiiu Kirsipuu

 

Oled ka ise hiljuti ühe olulise auhinna saanud, nimelt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Nii ilus ja oluline tunnustus, palju õnne! Mida selle teenetemärgi saamine Sinu enda jaoks tähendas? Kas ja kuidas see mõjutas seda, kuidas teistele auhindu lood?

 

Eks iga tunnustus teeb meele rõõmsaks ja tiivustab! Mulle meeldis lihtsalt ja kokkuvõtvalt sõnastatud  teenetemärgi omistamise põhjendus: „Arvuka ja omanäolise skulptuuriloomingu autor. On esindanud Eestit oma loominguga näitustel üle maailma. Samuti korraldanud mitmeid skulptuurinäitusi ja populariseerinud erinevaid skulptuuri vorme.”

Teistele auhindade loomist see ei mõjuta, sest nende tegemise puhul lähtun ikkagi ainult otstarbest, ehk mille/kelle jaoks auhinda vaja läheb, ning lisaks selle visuaalsest terviklikkusest.

 

Milline on Sinu suhe muusikaga ja eriti jazzmuusikaga? Kas ja milliseid kontserte tänavusel festivalil külastasid? Kui palju muusika Sinu loomingut mõjutab ja sellega seotud on? 

 

Olen inimene, kes armastab väga vaikust ja üksi olles ma tavaliselt muusikat ei kuula. Siis on taastumise ja tasakaalustumise aeg, kus olen pigem sissepoole pöördunud ning teatud meditatiivses seisundis. Tööd tehes mängib mul tihti raadio, kust jutu vahele ka muusikat tuleb. Mul ei ole muusikas väga kindlaid eelistusi ja kontserdid, kuhu satun, on olnud seinast seina: Procol Harumist klassika ning Taiko trummideni välja. Olen väga tänulik Anne Ermile ning Jazzkaarele, kes on mulle aastate jooksul jazzmuusikat tutvustanud ning selle mulle lähemale toonud. Sel aastal käisin kuulamas avakontserti ehk Kirke Karjat ja Mingo Rajandit, Judith Hilli, Joshua Redmani ja Bobby McFerrinit.

 

Jazzkaar on selleks korraks läbi ja meie lugejatel võivad olla sellega seoses võõrutusnähud. Palun jaga mõnd artisti või pala, mis Sind eriliselt puudutab ja mida soovitad kuulata.

 

Minu viimaseks suuremaks elamuseks oli Jazzkaare peaesineja Bobby McFerrini kontsert. Nautisin iga rakuga tema häälega improviseerimise vabadust ja lavalt tulevate helide voolavust ning maagiat. Üks pala, mida kontserdil esitas Gimme5 vokaalansambli liige Rhiannon, puudutas minu hingekeeli eriliselt ja kõlas nii müstiliselt, et ihukarvad tõusid püsti.