Tänavuse festivali Jõulujazz peaesineja Jean-Luc Ponty andis novembris 21 edukat kontserti Ameerika Ühendriikides. 16. detsembril on viiulivirtuoos ja tema ansambel Nokia kontserdisaalis. Loe intervjuud Ponty’ga Eesti Päevalehest!
Paari aastaga premier prix’ ehk Pariisi kontservatooriumi kõrgeima tulemusega lõpetanud Ponty mängis kolm aastat sümfooniaorkestris, enne kui otsustas lõplikult džässile pühenduda. Muusikutee on teda laval ja stuudios kokku viinud paljude kuulsate rokk- ja džässimuusikutega nagu John McLaughlin, Frank Zappa, Al DiMeola, Stanley Clark, Elton John, Chick Corea, Stephane Grappelli jpt. Ponty teeneks peetakse elektriviiuli džässis kodustamist, tema eeskujul on see pill leidnud tee veel mitmesse muusikastiili.
Jõulujazzi paljud kontserdid toimuvad kirikutes. Milline on teie esinemiskogemus sellistes kohtades? Olen mänginud kirikus oma bändiga ja viiuli-klaveri duetina. Viimane sobib akustiliselt kirikusse palju paremini. Mulle meeldib kiriku vaimne õhkkond, kuid muusika, mida seal esitada, ei saa olla sama, mis kontserdisaalis, igal juhul peab arvestama koha aura ja akustikaga.
Lõpetasite kõrgkooli klassikalise viiulimängijana, kas olete esinenud ka sümfooniaorkestriga? Jah, esinesin 1980.–1990. aastatel sageli koos sümfooniaorkestritega, kuid ma ei mängi siis klassikalist muusikat. Kuna olen loonud oma viiulimängutehnika ja rütmimustrid, siis ei ole lihtne naasta stiilipuhtale klassikalainele. Peaks mitu kuud harjutama, et õige stiil saavutada. Aga mängida oma muusikat kaunilt kõlava sümfooniaorkestriga on suurepärane. Ma olen rahul oma karjääriga ja seepärast pole mul vajadust esineda klassikalise muusikuna. Küll aga mängime vahel kodus tütar Claraga (kes on diplomeeritud pianist) klassikalist repertuaari oma lõbuks.
Alustasite džässimuusiku karjääri Pariisis, millised olid 1960-ndatel teie armastatumad džässiklubid ja kas külastate ka praegu džässiklubisid? Pariisis oli vähemalt kuus džässiklubi, kus mulle meeldis käia ja mängida. Neist kolmes oli väga hea majabänd, mille muusikutega võis iga kell jämmida, ülejäänutes esinesid n-ö kuulsad, ammu ette „bukitud” džässimuusikud. 1950.–1960. aastatel polnud Pariisis võimalik saada džässikoolitust, kuid sage mängimine ja teiste kuulamine džässiklubides andis fantastilise kogemuse. Džässi võis kuulata igal õhtul. Sellist süsteemi klubides enam pole.
Käin praegugi klubides džässi kuulamas, enamasti noori talente, keda on kiitnud mu kolleegid.
Ülejäänud intervjuud loe laupäevasest Eesti Päevalehest!