Esinemise viimistletus ja läbimõeldus viisid mõttele, et sellise muusika võiks lausa koha peal plaadile panna. Ja keegi ei usuks, et esitajaid on vaid kaks, leiab kontserdil käinud Ivo Heinloo.
Ingrid Lukas Duo pühapäevane kontsert Okupatsioonide muuseumis oli nii kaunis, et selle igasugune sõnadega esilemanamine saab olla vaid tuhm järeleaimamise katse – umbes nii, nagu põleva meteoriidi lend mõneks sekundiks silma võrkkestale jäädvustub. Esinemise viimistletus ja läbimõeldus viisid mõttele, et selle muusika võiks ju lausa koha peal plaadile panna. Ja keegi ei usuks, et esitajaid on vaid kaks.
Ivo Heinloo kirjutab oma kontserdijärgsetest muljetest.
Kontserti võiks tagantjärele nimetada vaikseks kulgemiseks läbipaistvate helilaamade vahel, mis tõi vägisi meelde mõni aeg tagasi oma ansambliga Ronin Eestis käinud Šveitsi pianisti Nik Bärtschi loomestiili. Kindlasti pole juba 15 aastat Šveitsis elanud Ingrid Lukasele Bärtschi nimi võõras. Keerulisest meloodiate ümber punutavast ornamentikast loobumine meenutab nii Bärtschi kui Lukase puhul justkui mingit muusikalise askeesi vormi.
Klaasjas muusika haakus hästi kontserdipaiga interjööriga, sest eks etenda ju ka Okupatsioonide muuseumis tähtsat rolli just klaaspinnad. Kuigi peab tõdema, et muuseumi pilkupüüdev eksponaatiderohkus väga kontserdisõbralik ei näi olevat.
Klassikalise taustaga Corina Schranz (sugugi mitte vaid taustavokaal, nagu festivali programmist võib eksitavalt lugeda) paistis muuhulgas silma täpse ja puhta intonatsiooniga eestikeelsete laulude esitamisel. Rütmiinstrumentidena kasutas ta leidlikult klaasi ja puitu, ent lasi kõlada ka mängutoosil.
Ehk isegi liiga aupaklikult lähenes Lukas standardile “My Funny Valentine”, mille lauljatar Anne Ermile pühendas. Seevastu regilaulule oli antud väga isikupärane ja nauditav noot.
Ingrid Lukas Duo osutus sedavõrd populaarseks, et toole toodi muuseumi improviseeritud kontserdisaali juurdegi. Publik reageeris Lukasega kaasa laulmise eksperimendile küll ujedalt, ent iga nooti kuulati suurima tähelepanuga ja õhkkond oli koduselt õdus.
Tõenäoliselt oli Ingrid Lukase nimi muusikahuvilistele enne kontserti Eestis pigem tundmatu. Lukast võikski nimetada üheks eestikeelse muusika “hästi hoitud saladuseks”. Kaks võimalust Lukast ja Schranzi kuulata on Jazzkaare publikul veel, nimelt Paides, Viljandis ja Haapsalus. Siis saab nende viie kontserdi pikkune tuur Eesti linnades selleks korraks läbi.
Koosseis:
Ingrid Lukas – vokaal, süntesaator
Corina Schranz – taustavokaal, perkussioon