Eesti noored näevad (džässis), et on, mille nimel tööd teha. Asi liigub paremuse poole.
Kaarel Liiv on üks Eesti noorema muusikutepõlvkonna põnevamaid bassiste. Otsa-kooli kasvandikuna on ta praegu end täiendamas põhjanaabrite juures, Helsingi Pop & Jazz konservatooriumis. Džässi kõrval tegeleb Liiv aktiivselt ka folkmuusikaga. Jazzkaare Balti-teisipäeval astus ta Von Krahli teatris üles kollektiivi Arktikum koosseisus. Selle bändiga on esimene suurem tunnustus Eesti tasemel juba saadud, kui “pandi kinni” 2006. aasta RainbowJazzi konkurss. Nüüd ollakse valmis järgmisi kõrgusi ületama.
Kaarel Liiviga vestles Ivo Heinloo.
Kust tuli bändi loomise idee?
Idee pärineb minult ja meie endiselt kitarristilt Raimond Virsalt. Algul mõtlesime mängida trioga ainult enda muusikat. Hiljem avastasime, et kuna eestlased on nii palju head muusikat kirjutanud, siis oleks huvitav seada see oma näo järgi ära. Läksime bändiga RainbowJazzi ansamblite konkursile ja sealt see pihta hakkas.
Kui tähtis 2006. aastal RainbowJazzi konkursil saadud parima bändi tiitel teie jaoks on?
Konkurssidel on ikka hea osaleda ja veel parem on neid muidugi võita, kuigi sel aastal oli bändikoosseise vähe ja konkurents väga tihe ei olnud. Konkursi võiduga kaasneb kontsert järgmisel RainbowJazzi festivalil, kus rahvas saab meid näha ja kuulda.
Kas omaaegsed pophitid, mis Arktikumi repertuaaris kõlavad, lähevad tänapäeva noortele peale?
Me püüame neid nii seada, et nad peale läheksid. Üldiselt on jäänud mulje, et estraadiklassika on noorte seas jälle päris populaarne.
Kas seadeid teevad kõik bändiliikmed? Jah, peale kitarristi tegid kõik selle kontserdi jaoks arranžeeringuid. Need on põhiliselt ikka džässilikud, aga natuke peaks ka fusionit ja drum’n’bass’i tunda olema. Paar oma lugu on ka kavas sees.
Kas Von Krahlis toimuval Eesti-Läti-Leedu “maavõistlusel” mingit võistlusmomenti ka on?
Tegelikult ei ole. Kõik Baltimaad on muusikaliselt väga erinevad. Meie bänd teeb pigem põhjamaist muusikat, aga näiteks leedukatel on palju funki ning pillitehniliselt on nad ka kõik superinstrumentalistid. Lätlasi polegi veel kuulnud, aga nad pidavat hip-hopi poole kalduma.
Kuidas su teisel projektil – Virrel – läheb?
Virrel läheb hästi. Meil on suviseks folgiks mitmeid plaane, mida ei tahaks praegu avalikustada. Las need jääda üllatuseks.
Kuidas sul õnnestub end erinevate muusikastiilide vahel jagada?
Ma pean ennast ikka rohkem džässmuusikuks, ega ma folgis nii kodus ei olegi. Virre puhul on ju tegu bändiga, kus on väga erineva, ka klassikalise taustaga muusikuid. Mina annan sinna oma panuse, nii hästi või halvasti, kui see mul välja tuleb.
Oled Eestis õppinud peaaegu kõikide tuntumate bassistide käe all.
Jah, bassiõpinguid alustasin ma Mihkel Mälgandi juures, kui mul ei olnud veel mingeid teadmisi. Otsa-koolis Raul Vaiglaga oli lihtsam, sest siis ma juba teadsin, millises suunas liikuda. Mõningaid kursusi võtsin ka Toivo Undi juures. Kõik on olnud väga head ja, mis peaasi, motiveerivad õpetajad.
Aga nüüd hoopis Soomes…
Jah, muusikaõpetus Soomes erineb Eesti omast selle poolest, et seal ollakse väga põhjalikud. Soomlased teevad sust hea käsitöölise. Esimeses tunnis võeti basskitarr sõna otseses mõttes koost lahti, elektroonika juppideks. Eestis sellist asja ei olnud.
Millises suunas Eesti noor džäss sinu arvates liigub?
Viimastel aastatel ikka positiivses suunas. Kui asjas sees oled, siis näed, et järjest tuleb juurde häid mängijaid, lisaks nendele, kes juba ees on. Noored näevad, et on, mille nimel tööd teha. Asi liigub paremuse poole.