Vinetavas maahommikuses udus puhkevad õide õunapuud, kellukad kõlisevad kasteses rohus, looritatud päike on valmis soojendama tervet päeva. Mari Hiiemäe sattus Liisi Koiksoni kontserdil otsekui muinasjutumaailma.
Vinetavas maahommikuses udus puhkevad õide õunapuud, kellukad kõlisevad kasteses rohus, looritatud päike on valmis soojendama tervet päeva. Mari Hiiemäe sattus 15. aprillil Liisi Koiksoni kontserdil Salme kultuurikeskuses otsekui muinasjutumaailma.
Maailm on lihtne ja sõbralik kõikide vastu. Umbes selline meeleolu voolab lavalt aegamisi kuulajatesse. Kontserti taodeldavat mõju on vormitud nii lavakujunduse kui valgustusega. Tülli mähitud kroonlühter ja kevadõites puud laval rõhutavad laulude kevadromanilist pehmust.
Eriliselt tuleb kiita valgustajatööd, mis valitsevad meeleolud süvendatult esile toob. See on hoolikas valgusetendus. Kontserdist on saanud lavastus.
Esinemine ise kulgeb üsna staatlisena. Liisi on staatiline iludus, ei vaata silma ega maha, pigem eelistab ennast peita pilgu taha, justkui salates oma kohalolu. Tema hääl aga on kohal kindla ja julgena.
Laulude sõnad kannavad selgelt edastatud, kuid keerulist sõnumit. Näiliselt naiivromantiline tekst kätkeb endas olulisi elufilosoofilisi momente, millele inimesed muidu siin kiires maailmas suurt mõelda ei malda. Lood on eranditult eestikeelsed. Ilmselt Liisi ei eksi, uskudes, et eestikeelsed lood jõuavad eestlastest publikuni paremini, nagu hilisemast jutuajamisest selgub. Publik on headusteraapilisele muusikale vastuvõtlik ning emakeelne tekst lihtsustab nautimist.
Üllatuskülaline Tõnis Mägi paneb esitatava muusika hapra võlu Liisi isiksuse arvele, võrreldes teda aprillikuuga, milles on kaks aastaaega koos, üleminek talve jahedusest soojuse ja sinilillede juurde. “Ma tean, et Liisi on armunud kevadesse ja see ei ole mitte ainult aastaaeg!” viskab Mägi õhku kummalise komplimendi.
Kontserdil esitatakse palasid nii plaadilt kui DVD-lt, lisaks ka päris värskeid lugusid, mida varem kuulda pole saanud. Põhibändile lisaks aitavad enda kirjutatud lugusid esitada Tõnis Mägi ja Jaan Pehk.
Tõnis Mägi kirjutatud menuloo “Sinu hääl” esitamise jagab autor Liisiga pooleks. Mägi elukogemus ja kindlus rahustab. Mägi esitab tugeva, elulise küsimuse, Liisi mõjub samade sõnade juures uudishimuliku ja nooruslikuna.
Jaan Pehki lood sisaldavad palju kandvaid vokaale ja pehmeid, aeglasi muutumisi. Ridade ja fraaside vahele jääb mõnusalt mõlemismahtu. Liisi ja Jaan kiirgavad lavalt sõbralikku, rikkumatut naiivsust, mis toetub eelhoiakule, et kõik inimesed on ilusad ja head, suhted lihtsad ja patsipaelad triigitud. Liisi ja Jaani hääled sobivad, mees-naisharmoonia on saavutanud tasakaalu.
Muusika “Väikeselt järvelt” on jälg headuse pehmest puudutusest, mida kehastab ja vahendab Liisi Koikson. Headus ja helgus on märksõnad, millega kontserti kirjeldada. Kooskõlas valitseva meeleoluga asetab lavakujundus Liisi teistest pisut kõrgemale, valge pehme kattega headusesaarele.