JK: Michelle Nicolle Quartet Tartus - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

24/04/2007 JK: Michelle Nicolle Quartet Tartus

Uudised

Michelle Nicolle’i improvisatsioonid mõjusid vahetute ja sügavalt isiklikena. Tartu-kontserdi muljeid jagab Laura Paju.

Michelle Nicolle’i kvarteti esinemine 24. aprillil Tartu Athena Keskuses tekitas õdusa äraolemise. Austraalia lauljatari südantsoojendava kava tegid eriliseks tehniliselt täiuslikud ja tundlikult balansseeritud improvisatsioonid.

Ülevaate Michelle Nicolle’i teisipäevaõhtusest Tartu-kontserdist teeb Laura Paju.

Maailmaturneel Türgi ja Soome kaudu Eestisse jõudnud Michelle Nicolle’ist õhkub soojust, sõbralikkust ja naiselikku pehmust nii publikuga suhtlemisel kui ka muusikalises joonises. Lugude vahepeal rääkis ta oma reisist ja uuris naljatades, ega keegi ole juhtumisi känguruliha maitsnud.

Sujuv ning nüansirikas jutustamine tundub Michelle’ile omane olevat. Keerukad improvisatsioonid kõlasid tema esituses sedavõrd nõtkelt ja paindlikult, et tekitasid kujutluspildi kassist, kes maandub alati käppadele.

Nicolle’i kava „Slow Hot Wind“ sobis hämmastavalt hästi Tartu Athena-keskuse katusekambri õhustikuga. Iseenesest oli kontserdipaik õdus ja hubane, kuid äsjavalminud ruumis tundus remont veel pooleli ja ventilatsioon jättis kõvasti soovida. Seega oli “kuum tuul” kontserdipaiga juba enne Nicolle’i lavale astumist üle paitanud. Lauljatar ise paistis aga palava kliimaga harjunud olevat ning laulis vabalt ja sundimatult. Ühe lauluga tänas ta Eesti vihma, sest Austraalias sajab harva ja kui vihma tulebki, siis ollakse selle üle õnnelikud.

Michelle Nicolle’i repertuaar püsis üsna kindlalt ühe stiili piirides. Ta laulis põhiliselt jazzistandardeid, millest paljud pärinesid 40ndatest. Üks esimesi palu oli Duke Ellingtoni „Azure“, kus lauljatar näitas oma laia diapasooniga häält, mis ulatus madalast aldist kõrge sopranini, kõik registrid kõlasid ühtmoodi kristallselgelt. Kontserdi algus oli võrdlemisi pehme. Saatebänd koosseisus Stephen Magnusson (kitarr), Tom Lee (kontrabass) ja Ronny Ferella (trummid) hoidis tagaplaanile, mängides taustaks ühtlaselt ja vabalt.

Äraproovitud standardite esitamine oli kahtlemata kindla peale minek, kuid Nicolle’i improvisatsioonid muutsid iga loo omamoodi põnevaks mänguks. Sonny Rollingsi loos „Blessings in These Skies“ esines Nicolle eriliselt mitmekihilise soologa, mille lõpus ta lasi kuuldavale kähiseva naeru. Lauljatar käsitles oma häält kui instrumenti, mille mängutehniline keerukus võiks olla võrreldav ükskõik millise teise pilliga jazzmuusikas.

Michelle Nicolle’ile võib iseloomulikuks pidada seda, et tema soolodes ei domineeri täielikult ükski emotsioon. Mis ei tähenda, nagu oleks tema esinemine tundetu, vastupidi, tegemist on äärmiselt tundliku muusikuga. Tema laulus avaldub kogu emotsionaalne rikkus. Liikudes keerukate käikude kaudu madalatelt toonidelt kõrgetele, vahepeal keskmistele peatuma jäädes, võis lauljatar nukravõitu lood mažoorselt lõpetada või tundeid mõne kummalise käigu kaudu sootuks teise nurga alt näidata. Improvisatsioonid olid vahetud ja sügavalt isiklikud.

Väga positiivselt mõjus tempokam pala „Drop the Smile“, mille meloodiline joonis oli lihtsam ning selgem. Selle loo puhul teatas Michelle, et talle meeldivad optimistlikud inimesed ja ta üritab ka ise selline olla. Kuigi lauljatar tunnistas kontserdil, et ta pole eriti tugev lugude kirjutaja, olid tema enda laulud samuti erilised. „Secret Looks“ ja „The Blessing“ kõlasid isikliku ja vahetu tunnetuse tõttu võrratult.

Lauljatar astus üles oma kvartetiga, kellega koos on välja andnud juba viis plaati. Kitarristi Stephen Magnussoni mäng sobis hästi Nicolle’i soolodega, olles samavõrd pehme ning paindlik. Ka ei jäänud kitarr soolode keerukuselt vokaalile kuidagi alla. Imetlusväärsed olid kõlavärvi ja tehnilise täiuslikkuse poolest need käigud, kus kitarr dubleeris häält, näiteks palas „You I Miss“.

Lõpulooks laulis Nicolle oma viimase plaadi nimiloo „What Kind of Fool“, mis säras rikkalike tundevarjundite poolest. Bassimängija Tom Lee astus siin üles vaimustava soologa. Kui publik plaksutas peaaegu kaks tundi esinenud bändi lisalooks tagasi, hakkas saalis üllatuslikult plärisema äratuskell, mille ilmselt mõni tööline oli aknalauale maha unustanud. Lauljatar lahendas olukorra kenasti, spekuleerides naljaga selle üle, kas aeg on juba otsas või tuleb tulekahju tõttu evakueeruda. Justkui kaunist unenäost äratatud publik rahustati maha aeglase ballaadiga, mille lõpetas Michelle Nicolle’i imeline a cappella. Rännak austraallanna tundelistele helimaastikele oli lõppenud, ent helisevad meloodiad jäid kõrvu kumisema veel tükiks ajaks.

Michelle Nicolle Quartet (Austraalia)
24. aprillil Tartus Athena Keskuses

Michelle Nicolle – laul
Stephen Magnusson – kitarr
Tom Lee – kontrabass
Ronny Ferella – trummid