Pigem mõtlik kui raju, pigem tasa ja targu talitav kui energiast üle keev – selline oli Michelle Nicolle’i kvarteti kontsert Vene teatris, kirjeldab Ivo Heinloo.
Michelle Nicolle saabus Austraaliast Jazzkaarele kui värske tuulepuhang, tuues endaga kaasa pahvaka romantilist muusikat. Oli see siis briis või samuum või mõni tundmatu iil, džässifännid said kolmapäevasele festivalipäevale mahedalt meeldiva lõpu.
Michelle Nicolle’i käis kuulamas Ivo Heinloo.
Oletatavasti seostub Austraalia praegusel hetkel eestlasele pigem kängurude ja metsatulekahjude kui džässiga. Seega oli juba ainuüksi muusikapubliku mitmekülgseks harimiseks hädasti vaja, et ka maakera kuklapoolelt meieni hea muusika jõuaks. Ja kes sobiks veel Austraalia džässi tutvustama kui mitte Austraalia viimaste aastate parim naislaulja Michelle Nicolle!
Pigem mõtlik kui raju, pigem tasa ja targu talitav kui energiast üle keev – selline oli Michelle Nicolle’i kvarteti kontsert Vene teatris. Jala võttis tatsuma alles esimese pooltunni möödudes, ent ümbritsevaid õndsalt naeratavaid nägusid vaadates pidi tunnistama, et see vist ei olnudki eesmärk omaette.
Suurima naudingu saidki sellelt kontserdilt ilmselt need, kes olid tulnud kuulama klassikalist džässvokaali rahulikus instrumentaalsaates, mis aitaks mõtted kanda argihallusest kuhugi kättesaamatusse kaugusesse.
Ent neidsamu kontserdi plusse võib käsitleda ka miinusmärgiliselt. Suhteliselt vähe üllatusi ning kätteõpitud kava professionaalne, ent puäntideta esitus ei anna ilmselt põhjust sellest kontserdist ka aastate pärast rääkida õhina ning värinaga hinges.
Nagu lauljanna ise tunnistas, oli bändil pooleliolevast maailmaturneest juba pisuke väsimus kallal. Ja kes ei oleks väsinud, kui selja taga on 43 tunni pikkune lennureis. Täpselt nii kaua võttis kvartetil aega oma kodumandrilt Eestisse jõudmine.
Vaikselt voogavate ballaadide kõrval püüdis kõrv kinni ka metsikumaid afrorütme ja mõne hoogsama pala, ent need osutusid pigem erandlikeks momentideks. Ka Nicolle’i saatnud pillimehed ei pingutanud soolodega üle, vaid jäid soliidseks ja ontlikuks.
Kiitma peab muidugi Michelle Nicolle’i häält. Selle kohta on mujal maailmas juba nii palju häid asju öeldud, et originaalitseda on raske. Nicolle’i paljuräägitud hääleulatusel ei võimaldanud seekordne repertuaar ilmselt välja paista, aga vihjeid sellele oli ja mitte vähe.
Kui mitte rohkem, siis vähemalt ühe mälestuse võttis Nicolle Eestist oma kaugele kodumaale kaasa küll. Mälestuse soojast vastuvõtust Vene teatri suurejoonelises saalis, mille sarnaseid kontserdipaiku Austraalias ei olevat kusagilt võtta.
Michelle Nicolle’i Kvartett (Austraalia)
25. aprillil kell 20.30 Vene Draamateatris
Koosseis:
Michelle Nicolle – laul
Stephen Magnusson – kitarr
Tom Lee – kontrabass
Ronny Ferella – trummid