24. aprillil ründasid Tallinna ja täpsemalt Draamateatrit jällegi hullud muusikud Prantsusmaalt. Sedakorda L’effet Vapeur.
24. aprillil ründasid Tallinna ja täpsemalt Draamateatrit jällegi hullud muusikud Prantsusmaalt. Sedakorda L’effet Vapeur.
Ester Eggert annab ülevaate toimunust.
Nagu ka lavalolevate instrumentide valik, oli ka žanri ulatus varieeruv. Kui alustati prantsusepärase freega, siis peagi jõuti selgemalt vormilise osa juurde, mis võiks kuuluda üldnimetaja naljamuusika alla. Rääkides muusikutest oli Alfred Spirli see mees, kes pidi tegema showd ja võitma publiku südamed. Kilekotid, mänguasjad, nöörid – kõik tekitavad uudseid ja ainulaadseid helisid. Ega muusika ei pruugigi surmtõsine olla, kuid vahepeal pakkus prantslasest siiski üle.
Ka puhkpillimängija Jean-Paul Autin ja sämplimees Xavier Garcia serveerisid huumorit. Heli oli aga Draamateatri jaoks veidi vali ja väsitav. Muusikud ei proovinudki luua esteetilist tooni ega selles mõttes publikule meeldida.
Saksofoni iseloomustas pidev ülepuhumine ja tohutult kõrgete nootide kasutamine. Sämpleri taga istunud Xavier Garcia lisas omalt poolt kõikvõimalikke ja võimatuid helisid alustades kõrvulukustavast raginast ja lõpetades igapäevaelust pärit häältega.
Taolises mürglis, kus kõik pillid ajasid tuliselt oma rida, läks nii mõnigi mõte kaduma. Üldiselt on L’effet Vapeuril ikkagi täiesti unikaalne käekiri, suudetakse erineda keskmist freed tegevast prantslasest. Nende muusikat sinna alla ei liigitaks, pigem oli lihtsalt tegemist vabade väljendusvahenditega. Kindel rütm, sving, gruuv kuulus iga loo juurde. Üht-teist tähendab seegi, et muusikud mängisid noodist.
Olgugi, et mänguruumi ja improviseeritut tundus palju, oli kõik tegelikult vägagi paigas ja iga spontaanne purse ja müramoment eelnevalt kirjas.