Mathiesen ei kohkunud kummalisest soovist (ettepanek kombineerida mõnda eesti rahvalaulu death metal‘iga) karvavõrdki, vaid asus kohe laulma rahvaviisi, millest võis selgesti ära tunda eestikeelsed sõnad “linaliugu laskijalle”. Artikli autor Marje Ingel osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.
Mida ühist on õhupalli tühjakslaskmise vilinal, basskitarril ja sokkidel? Õige vastus on, et kõiki neid elemente ja paljut muudki kasutas Taani trummar Karsten Mathiesen oma sooloetendustes koondnimetusega “Kalle’s World Tour in Tallinn”.
Karsten Mathieseni tuuridest Tallinnas räägib jazzkaar.ee veebireporter Marje Ingel.
Terve nädala jooksul Tallinna eri paigus antud spontaansed kontserdid kulmineerusid pühapäeval, 25. aprillil, Disaini- ja Arhitektuurigaleriis antud kontserdiga. Siinkirjutajal õnnestus näha tema ülesastumisi ka 22. aprilli luuleüritusel “Cabaret Interruptus”, kus ta esines üllatuskülalisena, ning Jazzkaare avapeol 23. aprillil. Kõigi etteastete ühisteks koostisosadeks olid trummikomplekt, lastesüntesaatori helid, tõstukkäru, basskitarr, trellpuur, saksa keel, mingi luukere käed, trummipulkade pooleksmurdmine, laulmine, ja trummeldamine ümbritsevas keskkonnas leiduvatel juhuslikel objektidel.
Neljapäevasel luuleüritusel hõivasid lõviosa programmist lastesüntesaatori sämplid ja laulukatked, mida vürtsitasid saksakeelsed tekstid (millest siinkirjutaja kahjuks aru ei saanud), ning trummeldamine, mida kõigi nende elementidega kombineeriti. Lisaks tõmbas eksperimendialdis taanlane jalast sokid, ning mängis nendega erinevail trummitaldrikuil. Tulemus oli küll nõrgalt kuuldav, aga see-eest lõbus, ning kuulajaskond tervitas Mathieseni katsetusi valju aplausi ning heakskiitvate hõigetega.
Lisaks võttis trummar vastu ka soovilugude tellimusi, üks neist oli ettepanek kombineerida mõnda eesti rahvalaulu death metal‘iga. Mathiesen ei kohkunud kummalisest soovist karvavõrdki, ta asus kohe laulma rahvaviisi, millest võis selgesti ära tunda eestikeelsed sõnad “linaliugu laskijalle”. Kust ta selle laulu ära õppis, jääb mõistatuseks. Kohapeal salvestatud rahvalaulu kombineeris ta basskitarri käikudega, lasi seejärel laulul lindilt tagurpidi kõlada ja skättis ning trummeldas sinna juurde. Publik oli mõistagi vaimustuses.
Kui neljapäeval ja reedel keskendus Mathiesen rohkem tembutamisele ja pullitegemisele, siis laupäevasel kontserdil Disaini- ja Arhitektuurigaleriis olid esiplaanil kunstilised taotlused. Basskitarril mängis ta mahedakõlalisi motiive, et neile lisada mikrofoni abil kuuldavaks muudetud õhupallist õhu väljalaskmise vilinat ja mobiiltelefoni vibreerimise põrinat, kõige lõpuks veel löökpillisoolo trummikomplektil. Nagu varasemail etteasteil, kasutas taanlane nüüdki tõstuk-käru raami, aga ka tooli seljatuge ning metallist riidenagi. Samuti läksid käiku katkimurtud trummipulga mõlemad pooled, seejärel murti üks poolik trummipulk veelkord pooleks ja ka nii lühikeste pulkadega oli Mathiesen suuteline täiesti korralikult mängima.
Seda kõike oli muidugi lustakas vaadata, aga kõla poolest oli tegemist täiesti tõsiseltvõetava kontserdiga. Ühtlasi pakkus ühemehe-show mõtlemisainet, mida on tegelikult vaja, et teha head ja huvitavat muusikat. Selgus, et algatuseks piisab ka ainult heast tahtmisest ja musikaalsusest.
Taanlane kasutas trummipulkade mängu võimendamiseks ka suuõõnt, pannes ühe trummipulga avatud suhu, otsapidi vastu hambaid. Demonstreerimaks, kuidas igaüks meist muusikat teha võiks, patsutas ta kõhunahka, võlus akutrelli külge kinnitatud traadijupiga trummidelt ja taldrikuilt välja tremolo ning nautis kogu etendust ka ise, turtsatades aegajalt naerma omaenese lindistatud pilli- või vokaalpartiidele juurde improviseerides. Nakatav eeskuju neile, kes ise tahaksid ühemehe (või -naise) projektiga algust teha.
Artikli autor osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.
Karsten Mathiesen’i ühemehe-show “Kalle’s World Tour in Tallinn”
Lõppkontsert 25. aprillil kell 12 Disaini- ja Arhitektuurigaleriis