Sooäär kõdistas vaikselt kitarri, Tafenau sopransaksofon hüüatas helehäälselt, Ray Anderson kiuksutas trombooniga, Will Calhoun sahistas harjadega, Taavo Remmel tümistas kontrabassi keret patsutades taustarütmi… Publik oli vaimustuses… Lugejani toob unelmate kontserdi Marje Ingel.
25. aprilli õhtul Vene Kultuurikeskuses oli Jazzkaare publik järjekordse jazzi-ime tunnistajaks. Erineva taustaga eesti ja ameerika muusikud sulandusid laval kokku kui parimad sõbrad, ühendajaks jazz ja muusikaline meisterlikkus. Sündis Jazzkaar Dream Band.
Imet oli tabamas Marje Ingel.
Kontserti alustati kuuba löökpillimängija Mongo Santamaria kirjutatud „Afro Blue’ga“, mis avab ka trummar Will Calhouni viimase sooloplaadi „Native lands“. Kui alul tundus, et superinstrumentalistid säravad laval igaüks eraldi, siis alates Jaak Sooääre käredast kitarrisoolost hakkas bänd omavahel kokku kasvama. Kõigepealt tuli Sooääre rockiliku tunnetusega kaasa staažikas rocktrummar Calhoun, seejärel sulandusid ka Anderson ja Tafenau ühtseteks puhkpilli-repliikideks, et järgnevalt teha ruumi trummiimprovisatsiooniks. Juba oma soolokontserdiga sügava mulje jätnud Calhoun veenis nüüd lõplikult kõiki saalisistujaid, et ta on fantaasiarikkaim trummar, keda nad kunagi kuulnud on.
End soojaks mänginud virtuoosid olid järgmises, Jaak Sooääre palas „Donald is back in town“ juba oma sõiduvees. Ray Anderson tegi sissejuhatuseks oma klassikalisi imehelisid: krudistas, kudrutas ja kilkas trombooniga, soolos aga demonstreeris uut, täiesti uskumatut trombooni-soundi – see kõlas nagu vinüüli skrätšimine!
Tafenau võttis omakorda mõnedki Andersoni trikid üle ning leidis kentsaka mökitava tooni, mis Dünamiitsete Viikingite vaimuga päris hästi sobis (Sooääre lugu on pärit ansambli Dynamite Vikings repertuaarist). Calhoun kasvatas trummisoolos kauge vaevukuuldava mootorimürinaga sarnanevast basstrummi müdinast vaheldusrikka soolotrummi-tiksumise.
Ray Anderson hiilgas omaenda lugudes sordiinitehnikaga, mis kõlas, nagu kasutataks trombooni puhul wah-wah pedaali. Seejärel „ronis“ ta soolos üha kõrgematele ja kõrgematele nootidele, lasi käiku ringhingamise ning lõpuks jälle uudse scratch-soundi. Vapustava soolo esitanud lavakaaslast tunnustas loo lõppedes ka vaimustusest särav Raivo Tafenau.
Andersoni järel kippusid ka teised muusikud inspiratsioonist kantuna lausa lendu tõusma. Järgmises palas võis kuulda kahe puhkpilli ühissoolot ning pilli ulatuse ülemisi piire katsetava Tafenau ponnistusi jälgis Ray Anderson omakorda suure huvi ja kaasaelamisega. Will Calhoun tasandas aga loo rütmipõhja nii delikaatseks, et andis põhjust pidada teda muusikaliselt kõige taktitundelisemaks trummariks, keda siinne publik kohanud on. Oskusega soleerijale tuge pakkuda paistsid silma kõik lavalviibijad. (Küsisin pärast kontserti Will Calhounilt, kui palju nad proove tegid. Ta vastas, et kõik lood mängiti umbes üks kord läbi. Ilmselt pole maailmatasemel muusikutele enamat vajagi.)
Calhoun demonstreeris oma soolokontserdil kasutatud trikke ka Jazzkaar Dream Band’i kavas. Elektroonilisel wave-drum’il mängis ta sisse meloodiakäigu ning selle taustal demonstreeris pimendatud saalis helendavate trummipulkadega mängides taas rütmitulevärki. Seejärel kasutas ta wave-drumil sisestatud rütmipõhja ansambliloo taustaks.
Veidi puhata saanud bändikaaslased jätkasid fantastiliste soolodega. Ray Anderson manas esile oma vana hea trombooni kõla, joristades madalatel nootidel ja hüpeldes kõrgetel, kiuksutades pilli nii, nagu kuivataks keegi äsjapestud akent, lisades lõpuks veel wah-wah pedaali efekti ja skrätšimise. Loo lõpul kruttis Will Calhoun oma wave-drum’i kõla saksofoni sarnaseks. Ideaalselt klappiva ansamblimängu tipuks tõid tromboon ja wave-drum viimase noodi kuuldavale üheaegselt ning ka pillimehed ise olid oma sooritusega väga rahul.
Oma trumbi käis lõpuks välja ka Taavo Remmel. Viimases loos mängis ta kontrabassil lausa viiulisvingi, tõustes meloodiaga nii kõrgetele nootidele kui kontrabassil üldse võimalik, saagides neid poognaga otse roobi pealt. Seejärel laskus soolo maitsekalt tavapärastesse kõrgustesse ja jätkus akordidena – tõeliselt võimas lõppsõna, mille kõrval isegi Calhouni järjekordne trummisoolo veidi kahvatum tundus.
Õnnestunud esituse puhul patsutasid ja kallistasid Dream Band’i liikmed üksteist sõbralikult, publik trampis jalgu ja plaksutas, kuidas jaksas. Loomulikult ei võinud sellist unelmate meeskonda niisama lavalt ära lasta.
Ansambel tuligi tagasi, et koos esitada veel üks ühisimprovisatsioon: Sooäär „kõdistas“ vaikselt kitarri, Tafenau sopransaksofon hüüatas heledahäälselt, Ray Anderson kiuksutas trombooniga, Will Calhoun sahistas harjadega, Taavo Remmel tümistas kontrabassi keret patsutades taustarütmi.
Kuulajad olid vaimustuses, allakirjutanu nende hulgas. Nii täiuslikku kontserdielamust kogeda õnnestub tõepoolest harva.
25. aprillil kell 20.00 Vene Kultuurikeskuse suures saalis Jazzkaar Dream Band
Koosseisus:
Ray Anderson – tromboon
Raivo Tafenau – tenorsaksofon, sopransaksofon
Jaak Sooäär – kitarr
Taavo Remmel – kontrabass
Will Calhoun – löökriistad, wave-drum