Meelis Vind tõestas, et klubimuusikat saab teha ka parmupilliga. Napoleon Maddox kasutas ühtegi instrumenti käes hoidmata kogu trummikomplekti. Kontserdi toob teieni Marje Ingel.
21. aprilli õhtul esines Vene kultuurikeskuses täismajale Eesti-USA duo Meelis Vind-Napoleon Maddox.
Kontserdist teeb ülevaate Marje Ingel.
Kuidas kirjeldada meditatsioonimuusikat bassklarneti ja beatbox‘i esituses? Kas „igav liiv ja tühi väli, taevas pilvine,“ nagu Juhan Liivi luuletuses? Ei, sugugi mitte. Fantaasiapalas nr 2 alternatiivpealkirjaga „Still water & quiet sand“ („Vaga vesi ja tasane liiv“) sahisesid tuul ja liiv küll nii mahedalt ja rahustavalt, et publiku esireas üks laps päris kuuldavalt haigutas, kuid mingil juhul polnud see muusika igav.
Napoleon Maddoxi õrnast beatbox‘i-sahina puhumisest sai Meelis Vindi bassklarnet tuule tiibadesse ning peagi tõusid sealt lendu kajakate ja sookurgede hüüded. Kui nimi „Põhjala saarte hääled“ juba kasutusel poleks, sobinuks see suurepäraselt ka Vindi-Maddoxi projektile.
Huvitav oli jälgida klarneti ja bassklarneti tämbrimuutusi kontserdi käigus, bassklarnet kõlas vahepeal lausa nagu harmoonium või akordion. Sama edukalt „vahetas pille“ beatbox‘i meister Napoleon Maddox, kes ühtegi silmaga nähtavat instrumenti omamata kasutas (kuulmise järgi otsustades) kogu trummikomplekti, sahistas harjakestega ja kõmistas kongadel, illustreerides oma suuga tehtavaid helisid käeliigutustega, mida sooritanuks trummar, kel kõik vajalikud löökriistad olemas. Vaadates teda rütmidele kogu kehaga kaasa elamas, tabasin end soovimast, et tal oleks jalas stepikingad, siis võinuks ta olla veelgi täiuslikum inimrütmimasin.
Kontserdi edenedes võlus Meelis Vind klarnetist fakiiri osavusega esile looklevaid meloodiamadusid, kes kord agressiivselt ründasid, siis kiirelt svingides edasi-tagasi vonklesid ning taas taltsalt eemale siuglesid. Pala „Broken clarinet“ pealkiri oli tuletatud esitusviisist. Vind kasutas siin kaheks pooleks lahti võetud klarneti ülemist ja alumist osa eraldi, vaheldumisi, ja koos, korraga kahte torusse puhudes, mängides kahehäälselt, kummalgi pillipoolel iseseisvat meloodiat. Mitmehäälsuse saavutamiseks võeti appi eelnevalt salvestatud helilõigud ja kohapeal sissemängitud kaja- ning kordusefektid, klarneti alumist otsa kattes kasutas Vind ka sõrmi lisavahendina heli kõrguse muutmiseks.
Arvasin ära tundvat mõne muusikalise tsitaadi: palasse „Broken clarinet“ oli põimitud meloodiakatke Claude Debussy „Fauni pärastlõunast“ ning järgnenud „Bebop-fantaasia“ näis sisaldavat katkeid vastavalt jazz‘i ja roki klassikasse kuuluvaist lugudest „Salt peanuts“ ja „Smoke on the water“.
Järgnevalt tõestas Meelis Vind kõigile kohalviibijaile, et klubimuusikat saab teha ka parmupilliga. Tema käes kõlas vana tuttav rahvapill ootamatult elektroonilisena, võinuks oodata, et järgmiseks esitab ta parmupillil Kraftwerki hiti “The Robots”. Tänu Maddoxi lisatud rütmipõhjale saanuks seda (pisukese liialdusega) nimetada lausa „parmupilli-techno’ks“. Kuid Meelis Vind polnud veel kogu oma muusikalist arsenali ammendanud. Samas parmupilliloos proovis ka Vind beatbox‘i, ja väga edukalt. Uued vahendid võttis kasutusele ka Napoleon Maddox, imiteerides DJ-de seas tuntud scratch’i võtet.
Edasi siirdus aga kumbki „oma liistude“ juurde. Lõpuloos võttis Vind bassklarnetist viimase välja: see matkis didgeridoo’d, kriiskas ja tõi kuuldavale kummalisi kähedaid kahehäälseid, n-ö Ray Andersoni efektiga helisid. Mitte „igav liiv ja tühi väli“, vaid hoopis hingavad maastikud, vetruvad kõlaväljad ning klubimuusika parmupilliga.
21. aprillil kell 19.30 Vene kultuurikeskuses
Koosseis:
Meelis Vind – klarnet, bassklarnet, parmupill
Napoleon Maddox – beatbox