Meisterkitarrist naudib täiega uute rütmide ja helide maailma. Ta on astunud sammu tänasesse ja kombib funkival moel moodsaid malle.
See on järg Scofieldi plaadile «Überjam», mis raputas jazzmuusika meinstriimi uskujaid järjekordse tõendusmaterjaliga sellest, et veel üks kuulsusi on vahetanud paati ja asunud usina järjekindlusega uurima uute (loe: tantsulisemate) rütmide rägastikku. Arvamusi oli seinast seina. Kiiduhõisked vaheldusid ränga sõimuga ja kinnitustega, et kitarrist äpardus täiega.
Mullu mais ilmunud «Up All Night» on tehtud peaaegu sama koosseisuga mis «Überjam». Jätkub ka muusikaline liin, ainult et pisut kaalutletumalt ja veidi rahulikumalt. Siiski mitte uniselt.
Friigid nurisevad internetis, et Scofieldi kuulsat kitarrimängu kõlab plaadil liiga vähe. Nad ei tee kuulmagi, et nende iidol on ennast peitnud mitmesuguste heliagregaatide taha ja seetõttu mängib sageli hoopis teistsuguse tehnikaga kui varem. Leidub ka teisi arvamusi Sco-fännidelt, kellest mõni on albumit nimetanud kitarristi loomingu üheks tipuks.
Seega tasub igal juhul kuulata väga tähelepanelikult mõlema leeri inimestel. «Up All Night» annab märku, et «Überjami» suunavahetus ei olnud ajutine kõrvalehüpe; et uued mõtted ja väljendusvahendid küpsevad ning arenevad. Üldse ei peaks numbrit tegema küsimusest, kas plaadil on liiga palju tantsulisust või liiga vähe jazzi. See pole peamine. Oluline on muusika energia. Seda on seal palju. Nii nagu ka spontaansust ja improvisatsiooni, mis sulandub elektrooniliste biitide ja kõlamaailmaga, seob ühte post-bop’i, jazz-fusion’i hip-hop’i, rocki funk’i ja disco, drum’n’bass’i, techno, soul’i, electronica.
Avaloo “Philiopiety” algusminutid annavad eksimatult kätte selle õige suuna. Kuigi tajutav on funk-rütmistik, on seal kohal ka hip-hop’i vaim, biit, tribaalne rütmikultus ja keha väändesse ajav füüsiline köitvus. Scofield väänab kitarrisüntesaatorit, näib nautivat helivirrvarre. Lugu on tohutult haarav. Kohati tundub helisündmuste tihedus kirjeldamatult suur ja muutuse tempo plahvatuse ääreni kõrge. Jim Blacki avant-jazz/rock on lähim paralleel, kuid Scofield fungib rohkem. “Watch Out For Po-Po” on aeglane funk, öise ja õige ägedaks kasvava pingega, millel jazziga esmapilgul pole palju pistmist. Oluline on aga see sama, mis kogu plaadi puhul – ta vangistab keha ja teravdab meeled. Scofield ei soolotse palju. Tema kitarrikäekiri on aga selguse hetkedel seda tuntavam. Ta on unikaalne meister, virtuoos ja mõtleja. Tema traditsioonitunnetus on suurepäraselt paigas, aga sellele on nüüd lisandunud ka olevikutaju.
Gruuviva soul-jazzi sängis kulgeb “Watcha See Is Watcha Get”, mis on ansambli Dramatics hitt 1971. aastast. Scofieldi kitarr tantsiskleb elastselt ja jäljendamatu kergusega. Teistsuguse kerguse ja hõljuvusega jääb kõrva “I’m Listening” Scofieldi modaalsuses lendleva ja kajasid matkiva kitarriga. “Thikhatali” monotoonsuses kajab afro-popi soukose tikkivaid rütme ja meloodiajooniseid (väidetavalt on lugu inspireeritud Bortnicki kunagisest koostööst Nigeeria bändidega); “Like the Moon” on ebatavaline ballaad/kummituslugu, mis õigupoolest näitabki, kui huvitav kitarrist on Scofield. Hi-Nrg disco-lugu “Freakin’ Disco” on äärmiselt ebajazzilik rütmivalik, kuid kitarr on õige – Scofield mängib kitarrisüntesaatori abiga suurepäraselt, ekstaatilise energiaga, vaheldusrikkalt. Nagu võlur, kes teab transis peituvat väge. Lõpuloos “Every Night Is Ladies Night” kajab Afrika Bambataa. Vähe on räp-jazzi lugusid, mis oleksid nii veenvalt head.
Rütmikitarrist ja elektroonikaga mänglev Avi Bortnick on sündinud Iisraelis, kuid lapsest saati elanud Ameerikas. Just sel õigel ajal, et noore muusikafännina osa saada 70ndate lõpu funki kõrgpäevadest. Järgnev muusikukarjäär viis ta teiste seas kokku ka Bobby McFerriniga. Scofieldile soovitas 2000. aastal teda Charlie Hunter. Päriselus on Bortnick akustikakonsultant ühes arhitektuurifirmas.
Trummar Adam Deitch on hip-hop-fänn. Mitu aastat mängis ta 90ndate teisel poolel ansamblis Average White Band. See, et noo mees John Scofieldi bändi mängima sai, oli paljude arvates imelik ime.
Ansambli bassisti Andy Hessi muusikaline minevik on kirju ja sinna mahuvad Black Crowes, David Byrne, Tina Turner, Britney Spears, Joan Osbourne, Freedy Johnston ja hulk teisi rocki ja popi inimesi.
Ühes hiljutises intervjuus tunnistas John Scofield, et kitarrimäng pakub talle viimasel ajal taas mõnu. Ta tundvat täiega, et alles nüüd õppivat ta tegelikult kitarri mängima, ilma piiranguteta. Noored muusikud inspireerivat teda.
Miski ei ole sel plaadil lihtne kuulamine, pea miski ei lase tugitoolis lõõgastunult sirutada. Ajutegevus ja kehaaktiivsus püsivad tasakaalus, mis paljude jazziplaatide puhul kaugeltki nõnda ei ole.
John Scofieldi uus bänd särab. Suurem osa plaadist on salvestatud stuudios peaaegu live-situatsioonis Kuulake valjusti! Liikuge vabalt.
Lood plaadil:
1. Philiopiety
2. Watch Out for Po-Po
3. Creeper
4. Watcha See is What you Get
5. I’m Listening
6. Thikhathli
7. Four On the Floor
8. Like the Moon
9. Freakin’ Disco
10. Born in Troubled Times
11. Every Night is Ladies Night
John Scofield (Elektrikitarr, kitarrisämplid)
Avi Bortnick (Rütmikitarr, sämplid, loop’id)
Andy Hess (Bass)
Adam Deitch (Trummid)
Horn section 1, 4 6, &, 8 & 11
Craig Handy (Tenor sax, flööt, bassklarnet)
Earl Garner (trompet)
Gary Smulyan (Bariton sax)
Jim Pugh (Tromboon)
Samson Olawale (Percussion Sample 6)