Jonathan Bremer ja Morten McCoy loovad ka helisid, mida pole võimalik kuulda, vaid füüsiliselt tunda

22. aprill 2018
Eveli Paalberg

Jonathan Bremer ja Morten McCoy on lapsepõlvesõbrad Taanist, keda liidab ühine visioon luua meditatiivset muusikat, mis kaotaks barjääri esineja ja kuulaja vahel. Kontrabassist Jonathan Bremerit paelub naturaalse bassiakustika sidumine elektroonika ja dub-võtetega, pianist Morten McCoy tundlikud klaveripassaažid liidavad duo loomingu ühtseks tervikuks, mis suhtleb kuulajate südamesoppidega sõnadetagi. Ka laval jäävad noormehed napisõnaliseks, et lasta publikul muusikas omasoodu kulgeda ja helide sügavust tunnetada. Lava taga jagavad nad mõtteid muusika loomisest, duo dünaamikast ning tulevikuplaanidest Jazzkaare veebireporter Eveli Paalbergile.

Olete esimest korda Eestis. Kas olete jõudnud siinse ümbrusega ka tutvuda?

Me käisime Tartus – väga armas väike linn, kõndisime Toomemäel ja siis andsime ka kontserdi. Saalis oli kohti vähemalt viiesajale inimesele ja kõik need kohad täidetud ei olnud, kuid rahvast oli siiski üllatavalt palju. Suures ruumis on publiku tunnetamine veidi keerulisem, kuid tegelikult läks kõik väga hästi. Meile öeldi, et eestlased on väga vaoshoitud publik ja kõik tõesti olidki äärmiselt viisakad. Samas otsime me muusikat mängides publikust reaktsioone – siin oli seda kohati raske tajuda, sest kõik kuulasid väga tähelepanelikult ja reageerimist oli pigem vähe.

 

Millistes riikides olete saanud publikult oodatud tagasiside?

Kopenhaagenis on inimesed veidi avatumad, aga seal meid teatakse ka juba rohkem. Tavaliselt mängime intiimsemas õhkkonnas ja meile meeldib olla publikuga nii-öelda samal tasandil – see loob kodusema tunde ja inimesed tunnetavad muusikat paremini.

 

Kuidas teile Vaba Lava lava tundub?

Blackbox annab hea võimaluse mängida efektidega, seega väga põnev!

 

Teil on oma helisüsteem kaasas, rääkige palun veidi selle taustast – mis on selle otsuse tagamaad?
Meil on alati oma helisüsteem kaasas – kaks suurt bassikõlarit, millega on võimalik mängida muusikat väga valjult, kuid see pole eesmärk omaette. Eesmärk on tuua esile väga sügavad helisagedused. Sellised, mida lõpuks polegi võimalik kuulda, pigem tunnetada keha kaudu. See teeb muusika füüsiliseks, mis on meile oluline. Muusika on ennekõike emotsionaalne, aga kui seda füüsiliselt tunnetada, saab see hoopis uue tähenduse ja võimaldab publikul end täielikult muust maailmast välja lülitada. Erinevalt tavapärasest helisüsteemist, kus on nii, et artist kuuleb ühte heli ja publik teist, loob meie süsteem võimaluse meil kui artistidel kuulda sama heli, mida kuuleb publik. Nii tekib kuulajatega palju suurem ühtekuuluvustunne. Me pole nendest erinevad või paremad, me oleme samal levelil.

 

Kuidas te sellise helisüsteemi lahenduseni jõudsite?

Saime inspiratsiooni helisüsteemide arendajatelt ja juured ulatuvad tegelikult hoopis reggae-muusikasse, kus muusika mängimiseks on vaja ühte plaadimängijat ja suuri kõlareid ja ongi pidu. Oleme käinud ka paljudel dub-muusika festivalidel ja sealsed helilahendused on meile samuti inspiratsiooniks olnud. Teisalt püüame ujuda natuke vastuvoolu artistide idealiseerimisele – kontsertidel vaadatakse artiste enamasti kaugustes alt üles, kuid me tahame seda barjääri kaotada ja olla publikule lähedal. Seda siis ka heli kaudu.

 

See pole väga levinud lähenemine, eks?

Kindlasti mitte (naeravad), kuid me oleme niimoodi muusikat teinud juba kaks aastat ja see töötab. Samas, see töötab ka seetõttu, et meil pole vokaali ja meid on kaks. Kui meil oleks näiteks kaksteist inimest laval, muutuks selline heliga mängimine keeruliseks.

 

Kuidas te kirjeldaksite oma muusikat inimesele, kes pole seda kunagi kuulnud?

Kusjuures teie kirjeldus meie kohta Jazzkaare lehel on väga täpne ja väga ilus. Me poleks osanud ise seda paremini väljendada. Me püüame tõesti palju detaile kokku tuua, samas saame innustust ka Euroopa heliloojatelt ja lõpuks jõuame lihtsuseni. Ning ärgem unustagem rütmi – reggae groove on ülim!

 

Mille põhjal panete kokku esitamisele tuleva muusika järjestuse?

Me eksperimenteerime ka siin. Ükski kontsert pole sama järjestusega, sest lavad on erinevad, atmosfäär on erinev, inimesed on erinevad. Näiteks Tartu kontsert erineb ka Tallinna kontserdist, sest lavad on niivõrd erinevad.

 

Kas teil on enne lavale minekut mõni väljakujunenud rituaal?

Me kallistame ja läheme. Varem olid meil vaikusemomendid, kuid siis olime rohkem närvis ka. Jah, nüüd püüame keskenduda eesolevale.

 

Kuidas teile tundub, kas tänapäeva kiiresti tiirlevas maailmas on ka teil raskem muusikale keskenduda? Olen märganud, et publiku jaoks on keskendumine keerulisem.

Me püüame luua olustikku, kus inimene saab end välja lülitada ja unustada muu maailma. Tundub, et inimesed on tänulikud selle eest, et meie muusika on nii-öelda keskendumiskeskne. Muusika loomisele on keerulisem keskenduda, kui on palju argiseid teemasid, nagu meilidele vastamine. Eelmine aasta tajusime seda eriti tugevalt, kui mitu proovi läksid lihtsalt meilidele vastamisele, ja siis tundsime, et vajame abikätt. Nüüd on meil tiimis üks liige veel ja saame keskenduda muusikale.

 

Millised on teie lähituleviku plaanid?

Töötame uue albumiga, mis loodetavasti näeb ilmavalgust novembris. See on evolutsiooniline jätk meie praegusele tegevusele. Loomulikult jätkame ka kontsertide andmisega.

 

Bremer/McCoy (Taani)

21. aprillil Vabal Laval

 

Koosseis:

Morten McCoy – klaver, elektroonika

Jonathan Bremer – kontrabass

 

Vaata kontserdi fotogaleriid siit.