fbpx

Joshua Redman: “Jazzi kuulamine nõuab kannatlikkust”

27. aprill 2019
Eveli Paalberg

Joshua Redmani ainulaadne saksofonitoon ja hämmastav virtuoossus koos isikupärase stiiliga on tenorsaksofonistist teinud juba legendi, kellele ei leidu võrdset. Muusikalegend andis Jazzkaarele sünnipäevasoovid ning vestles auhindadest ja kannatlikkusest muusika kuulamisel Jazzkaare veebireporteri Eveli Paalbergiga.

 

Kuidas Sul läheb? Kas Eesti on Sind hästi vastu võtnud?

Jah, kõik on imeline!

 

Sa esined Jazzkaarel pärast Jazziauhindade tseremooniat. Milline on Sinu arvamus auhindadest muusikamaastikul? On nad olulised?

Väga hea küsimus. Kui ma mõne võidan, siis nad on väga olulised. (Naerab). Ma arvan, et on väga tore kui muusikuid tunnustatakse nende töö eest. Jazzmuusiku elukutse pole kindlasti lihtsaim tee, mida mööda käia. Muusikud toovad mitmeid ohvreid muusika nimel ja publik toob palju ohvreid muusika nimel, seega igasugune märkamine on kõrgelt hinnatud. Mis puudutab aga n-ö konkurentsi, siis selle austaja ma pole. Jazzmuusika on väga koostööle orienteeritud kunstivorm, selles pole ruumi võrdlusele või soovile kellelegi n-ö ära teha. See taandub siiski koostööle teiste muusikutega ja millegi ilusa loomisele hetkes. Seega jah, auhinna on toredad, kuid ei tasuks neid ka liiga tõsiselt võtta. Näiteks kui ma ise mõne tunnustuse saan, siis see ei muuda viisi, kuidas ma muusikat loon või kuidas ma end muusikuna näen. See ei muuda mind vähem enesekriitiliseks.

 

Oled Sa väga enesekriitiline?

Jah, ma olen võrdlemisi enesekriitiline. See on võib-olla üks mu suurtest annetest. (Naerab). Ma armastan muusikat mängida ja see hetk, kui muusikud koos tegutsevad, on tulvil rõõmust ja armastusest, kuid pärast kontserti olen enda osas siiski üsna kriitiline.

 

Kas see võib olla selleks jõuks, mis on Sind jazziradadel liikumises hoidnud – soov saada aina paremaks?

Ütleme nii, et kui otsida muusikavormi, mis sind aina närvi ajab, siis see võiks olla jazz. (Naerab). Minu jaoks pole vahet, kui palju ma harjutan, ma ikka tunnen, et olen täielik algaja, isegi nüüd. Jazziga on juba kord nii, et see on rõõm ja tähistamine, kuid samal ajal sõltud sa hetkest ja ei tea kunagi, mida see hetk toob. Sa ei saa kunagi täiuslikuks ja seda tuleb aktsepteerida ja mängida nii hästi kui võimalik.

 

Mida arvad praegustest suundadest jazzis? Kuhu jazzimaailm teel on?

Ma arvan, et jazz on väga avatud vorm, seega idee sellest, et jazz peaks justkui olema mingites piirides, ei päde. Jazz lubab võtta selle, mis on just sulle südamelähedane ja väljendada seda muusikas ning seda muusikud tänapäeval teevadki. On väga loomulik, et jazzmuusikud on mõjutatud teistest stiilidest, kuid jazz ei pea tingimata olema segatud teiste žanritega, et olla oluline.

 

Oled öelnud, et jazz on rohkem väljakutse kui meelelahutus. Mida selle all täpsemalt silmas pead?

Jah, jazz on kunstiline muusika. Selle muusika esmane eesmärk ei ole inimeste meelt lahutada, kuid kahtlemata võib jazz ka seda teha. Küll aga nõuab jazz tööd muusikutelt ja kuulajatelt. Tänapäeval soovitakse kõike saada kohe ja kiiresti – jazzi puhul see nii ei toimi. On vaja kannatlikkust ja aega ning siis annab jazz sulle palju ka tagasi. Annab sulle seda, mida kuulajana otsid.

 

Jazzkaar tähistab oma 30. juubelit. Mida ütleksid täna 30-aastasele Joshua Redmanile?

Jätka oma 30. sünnipäeva tähistamist iga aasta ja harjuta rohkem. Lisaks soovitaksin endal ka rohkem hetkes elada! Inimeste ja festivalide sünnipäevade erinevus on muidugi selles, et kui festival saab vanemaks, siis ta ei pruugi kaotada ei energias ega jaksus.

 

JOSHUA REDMAN TRIO WITH REUBEN ROGERS & GREGORY HUTCHINSON (USA)

25. aprillil 2019 Vabal Laval

 

Koosseis:

Joshua Redman – saksofon

Reuben Rogers – bass

Gregory Hutchinson – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.