Marit Mihklepp arvab, et kui lumi oleks orkester, siis oleks Jõulujazzil esinenud Anomie Orchestra just too lumi. Loe muljeid Nigulistes toimunud kontserdist.
5. detsembril vuliseb Niguliste kiriku kontserdisaalis rootslaste meditatiivne folk-jazz. Anomie Orchestra pole siiski orkester, vaid folksaksofonist Daniel Carlssoni ja jazzkitarrist Eric Söderlindi duo. Anoomia orkestri loovad õhulis-voolavad meloodiad ja nende viimseni lihvitud puhtus, kirjutab Marit Mihklepp.
Kontserdi keskel muutub heliilm liiga turvaliseks oma lakkamatult väreleva headusega. Steriilne harmoonia on vaevu tähelepandav taustamuusika, mis nõuab kuulajalt vaid unelemist. See tundub sobivat armunutele, harmooniaõnnemänguritele või joogaga tegelejatele. Ehk on pidev suhtlemiskatkendlikkus ja avaraks piiritletud kogemused rikkunud usu päikeseloojanguromantikast nõretavasse armastusse, kus puuduvad krutskid ja vastuolud. Kahtlemata on mõlemad muusikud andekad folgis või jazzis, ent kontserdil pole folk-jazzi sünteesiotsingud veel lõplikult veenvad.
Meeldivalt tasase pingestatusega kõlab Danieli mängitud traditsiooniline rootsi rahvamuusika. Polkas on kuulda kirglikku nukrust ja mustlastlikku melanhoolset elavust, kus rütmipilliks moonduvad Danieli põrandal tammuvad ketsid.
Üks lugu on naeratavast kõikvõimalikkusest ehk siis Ericu õnnestumisest korteri leidmisel Stockholmis, kus teatavasti on ilmvõimatu kodu saada. „Mandela” saab pühendatud Nelson Mandelale. Kohe loo alguses üllatab Ericu kitarr kui puhkpill, mis suudab ühtlaselt hoida nooti. Ootamatult päikselismereline lugu, milles kogu kontserdi suurim annus meelelist rõõmu.
Vaieldamatu lemmiklugu on alati kaduvast mobiiltelefonist, mis dokumenteerib Ericu elu veidratesse kohtadesse unustatud heliseva jutumasina kaudu. Pala ise on rütmilt kui rongisõit ja mõjub isegi karmilt oma hetkeliste mürapilvede ja intensiivseks kasvamistega.
Kaunis on muusikute omavaheline sõbramehelik soojus ja üksteise kuulamine, mis paneb dünaamika alati perfektselt paika. Niguliste kiriku akustika toob esile väikseimagi küünetantsu klahvil või keelel ning muusikud hingavad sellele vastavas eksimatus rütmis. Muiates jutustab Daniel ka Ericu laululoomest, kus domineerivad kummaliste nimedega laulud, nagu „Sarah”, „Caterina” või „Jenny”.
Kontserdi uinutavalt hällilaulune üldmulje ei too küll ihule külmavärinaid, ent lubab mitmeid seespidiseid hõljumisi. Mina komistan mõttele, et kui lumi oleks orkester, siis oleks ta Anomie Orchestra.