Juubeliaastast inspireeritud „Õhtulaulud“

23. aprill 2019
Reelika Vaiksaar

 

Liina Saar, kelle kaunist tämbrit oleme varasemalt kuulnud koosseisudes MiaMee, Elletuse ning Verbarium, astus 19. aprillil esmakordselt üles omanimelise koosseisuga, esitledes oma verivärsket albumit „Õhtulaulud“. Liina Saarega vestles Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

 

Kohe-kohe on Eurovisioon. Kui kursis oled selleaastase laulukonkursi ja seal osalevate lauludega?

 

Natuke olen kursis, aga see teadmine on ka üsna juhuslik. Olen lauludele peale sattunud siis, kui ETV-s on olnud tutvustav saade. Jazzkaar on minult rohkem tähelepanu pälvinud.

 

Kas jazzilikumatel lauludel võiks olla sel konkursil rohkem võiduvõimalusi?

 

Üle-eelmine aasta võitis Portugali laulja, seega üllatusi on ikka ette tulnud. Rohkem võiks olla lugusid veidi tõsisemale kuulajale, aga eks see ole üks meelelahutus ja sõu, mida on ka vaja.

 

Sa oled õppinud Georg Otsa muusikakoolis pop-jazz laulu, Eesti Teatri ja Muusikaakadeemias jazzmuusika osakonnas laulmist, Göteborgi Muusikaakadeemias improvisatsiooni ja laulmist ning lisaks oled lõpetanud õpingud Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias jazzmuusika osakonnas laulu erialal. Miks just Rootsi? Olen täheldanud, et paljud Eesti muusikud lähevad Rootsi muusikat õppima. Kas sealset haridust võib pidada paremaks?

Minu puhul sai Rootsi valituks osaliselt tänu mu õpetajatele Eestis, kellelt see impulss tuli. Tanel Ruben õppis Göteborgis, Jaak Sooäär kiitis samuti Skandinaavia poolt ja ka Raul Sööt oli sealkandis. Teine põhjus oli ehk see, et kuigi ma läksin õppima jazzmuusikat, siis mulle on alati väga meeldinud Rootsi pärimusmuusika ning see ilmselt mõjutas ka natuke. Mu valik oli alati kuidagi sinnapoole suunatud.

 

Kas ei tekkinud mõtet/soovi jääda Rootsi elama ja seal karjääri teha?


Alguses mõtlesin sellele küll, olin ma ju kuus ja pool aastat seal. Aga ma käisin Eestis siiski muusikat tegemas ja enamik mu bändiliikmeid oli siin. Lisaks olid siin veel sõbrad, tuttavad ja sugulased ning ühel hetkel tekkiski mõte, et mis ma siin Rootsis ikka teen. Ma saan tegelikult kõike teha Eestis samamoodi ning käia kusiganes on vaja vahepeal käia. See tagasitulek oli kuidagi väga loogiline.

 

Kas ei olnud siis raske jaotada oma aega Rootsi õpingute ja Eestis bänditegemise vahel?

Eks ma vahepeal tegin ikka siin vähem asju ja ei käinud nii tihti Eestis. Aga üldiselt ma ei mäleta, et see oleks olnud keeruline.

 

Kui olulised on ühe muusiku jaoks rahvusvahelised tutvused?


Väga olulised. Aga seda eelkõige just seepärast, et oleks võimalust ringi käia ja mängida võimalikult palju erinevate inimestega koos. See avardab ka enda muusikalist suunda.

 

Kas oled ka välismaalastega bändi teinud?

Jaa, ikka.

 

Kas bänditegemine on lihtsam välismaalastega või eestlastega? Kas eestlaste tagasihoidlikkus peegeldub ka muusikas?

Niimoodi ma ei oska öelda. Ma arvan, et muusika- ja kunstiinimesed on üldse eraldi tüüp. Seal ei ole võib-olla väga vahet, mis rahvusest sa oled.

 

Sa astud Jazzkaarel esmakordselt üles omanimelisega koosseisuga, et tähistada värske albumi ilmumist. Räägi natuke lähemalt enda uuest albumist.


„Õhtulaulud“ on Eesti luuleklassikale kirjutatud ja sinna on kaasatud ka kaasaegseid kirjanikke. Ma arvan, et selle mõjutuse sain ilmselt EV100 aastast. Väga palju räägiti Eesti kultuurist, mistõttu mõtlesin palju ka eesti keele peale ja sealt tekkiski soov teha midagi eestimaist. Mul oli peas olemas kõlapilt, millise kõlaga need laulud peaksid olema ja nii hakkas see protsess kuidagi hargnema.

 

Mis oli kõige raskem katsumus selle albumi tegemisel?

Võib-olla mingitest enda kõhklustest üle olemine. Kui saaks ainult rohkem tegutseda ja mitte liiga palju mõelda. See ei muuda midagi paremaks ja tegelikult peaks rohkem keskenduma muusika tegemisele. See protsess ongi ju selline, et hakkad algusest peale ja ei oskagi kõiki samme ette näha. Niimoodi tagasi vaadates on tõesti suur töö tehtud ja muusikasse päris palju iseennast sisse pandud, aga see on olnud pigem väga meeldiv protsess.

 

Sa oled lugudes kasutanud Anna Haava, Betti Alveri ning Juhan Liivi luuletusi. Miks sai valituks just nende luuletajate looming?


Siin ei ole tegelikult mitte ühtegi kindlat põhjust. Lihtsalt sirvisin erinevaid luulekogusid. Spetsiaalset valikut ma ei teinud ja valisin need luuletused, mis esimesena inspireerisid.

 

Oled Sa muidu ise suur luulesõber?

Niisama ma luulet väga ei loe, aga mulle meeldib kui tekstis leidub mingi sõnum ja midagi veel enamat.

 

Kui Sul oleks võimalik teha koostööd ükskõik millise luuletajaga (kasvõi sellisega, keda enam meie seas ei ole), siis kes see oleks?

Ma arvan, et see võiks olla kindlasti mõni naisluuletaja. Mulle meeldivadki väga Anna Haava, Betti Alveri ja Debora Vaarandi. Võib-olla sooviksin minna neist kellegi hingeellu ja seda natuke lähemalt sirvida.

 

Kas kaasaegsete kirjanike valik oli ka juhuslik või oli see kindel valik?

Nii üht kui ka teist. Nad on kindlasti ühed mu lemmikud autorid ja kuidagi läks õnneks, et kui ma neilt küsisin, siis olid nad nõus.

 

Sa oled ka ise tekste kirjutanud. Kas Sulle meeldib esitada pigem enda või teiste kirjanike tekste?

Teksti kirjutamine on raske. Alati kui kirjutan, siis muusika sünnib mul esimesena ja siis hakkab raske sõnade protsess. Meloodia peab mind puudutama ja tegelikult muusikat kuulates jõuab hoopis muusika minuni esimesena ja alles seejärel keskendun sõnadele.

 

Kes on Su lemmikartist, kelle puhul meloodia jõuab sinuni esimesena?

Raske küsimus. Juba žanriliselt varieeruvad lemmikud kogu aeg, olenevalt sellest, kuidas tuju on. Ühte kindlat ma ei oskagi välja tuua. Lihtsalt hästi tehtud muusika toimib alati.

 

Mis on Sinu jaoks kõige ilusam mõte, mida võib Sinu lauludes leida?


See on jälle nii raske küsimus. Ma ei oska midagi kindlat välja tuua. Mul on üsna hektiline see lugude valik, nende teemad on seinast-seina. Võib-olla see mulle meeldibki enda albumi puhul, et sellel ei ole ühtset sõnumit. Sellel on lihtsalt emotsioon, mis neid lugusid ühendab. Tegelikult teemad ja luuletajate käekirjad on erinevad. Eriti kaasaegsete kirjanike vahel, kes kirjutasid.

 

LIINA SAAR “Õhtulaulud”
19. aprillil Punases Majas

 

Koosseis:
Liina Saar – vokaal, helilooja
Joel Remmel – klahvpillid
Jaan Jaanson – kitarr
Mihkel Mälgand – kontrabass
Ahto Abner – trummid
Ingrid Rabi – taustvokaal
Sandre Eowyn – taustvokaal

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!