Teisipäeval 23. aprillil astusid Vabal Laval oma uue albumi “In duo with Mihkel Mälgand” materjaliga lavale Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand. Kadri leidis kibekiirel esinemispäeval veidi aega, et vastata Jazzkaare reporter Anita Maasalu küsimustele.
Teil Mihkliga on selja taga väga pikaaegne koostöö erinevates koosseisudes. Kas Sa mäletad kõige esimest korda, mil ühel laval esinesite?
Arvan, et see oli esimese kursuse bändiga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. See võis olla semestrikontsert enne jõule.
Aga millal esimest korda duona üles astusite?
Esimene eksperimentaalne duokontsert võis olla tegelikult juba neli aastat tagasi, aga siis ei olnud veel plaanis duot moodustada, see oli lihtsalt selline eksperimendi korras kontsert Viinistul. Me lõime selleks puhuks mitu erinevat lugu või seadet, aga tegelikult kõige esimene duolugu sündis juba kohe peale minu esimest plaati, kus ju ka Mihkel mängib. Selle plaadi nimi on “Tundekaja” ja peale selle valmimist salvestasime veel ühe loo pealkirjaga “Little Love Song”, mis on vist tänaseni avaldamata. Aga sinna see duoprojekt jäi, polnudki sellist plaani. Bänd hakkas päriselt tegutsema alles alates Tallinn Music Weekist paar aastat tagasi. Niimoodi, et tekkis tõesti tõsisem plaan seda duokoosseisu edasi arendada.
Teie duol on, nagu ma aru saan, praegu käed-jalad tööd täis. Valminud on ahjusoe album ja tuuritate ringi nii Eestis kui välismaal. Millal albumi kallal tööd alustasite ja kuidas see protsess sujus?
Protsess sujus hästi, paari päevaga oli plaat sees, mix sündis poole päevaga, master on juba mitu kuud lihtsalt oodanud – see on kõik muidugi naljajutt praegu. (Naerab). See plaat on ikkagi olnud tohutu tegemine selles mõttes, et alustasime plaaniga salvestada lihtne jazzi mõistes live plaat, mida ma olen tänaseni valdavalt praktiseerinud. Tähendab, et bänd koguneb kolmeks neljaks päevaks või maksimaalselt nädalaks stuudiosse ja salvestab sisse improvisatoorsed take’id. Aga meie Mihkliga valisime pisut keerulisema tee, me hakkasime sellesse duo live helipilti lisama helisid, mis justkui ei saa korraga kõlada mängides pille, mida me muidu ei mängi. Mihkel näiteks mängis tšellopartiisid, mina viiulit ja igasugu komejanti sai tehtud. Tahtsime, et see plaat ei kõlaks päris samamoodi nagu live, sest live’il on omad võlud ja plaadil on täiesti teistsugused võlud. See plaat on kindlasti ootamatu just oma helipildi poolest. See oli väljakutse, mis võttis aega, et realiseeruda, aga oli endale hästi põnev.
Eile hommikul Terevisioonis rääkisid veidi plaadi inspiratsioonist ja ütlesid väga ilusasti, et kõik lood kannavad sisekõrva ja südame häält. Mõned muusikud mõtlevad oma teosed enne peas valmis ja panevad siis paberile, mõned aga komponeerivad pilli taga istudes. Kuidas on lood Sinu loominguga?
Tegelikult on see üks ja seesama protsess. Esimesel juhul oleneb, kui kannatlik on loo komponeerija. Kui mõelda oma peas mingit lugu ja seda mitte jämmida, siis on sisekõrval hästi palju voli midagi ette öelda. Seda õpetas mulle Rootsis õpingute ajal selline saksofonist nagu Joakim Milder, kellelt ma õppisin kõige enam just seda, kuidas kuulata vaikuses ette, mida mu sisemine meloodia mulle laulab. Aga kannatust on ikkagi vähe nagu vist enamik loomeinimestel. Tahad kohe minna seda jämmima ja tegelikult võid vaigistada oma jämmiga selle algse idee, mis peas võis kumiseda ja võid pruukida jämmida hoopis neid asju, mida juba oskad selle asemel, et mängida seda, mida veel ei oska, aga mida sisekõrv sulle ette ütleb. Selle plaadiga osutuski väljakutseks, et ma ei tahtnud kuidagi nõus olla sellega, et ma ei luba oma sisekõrval olla lõpuboss ja see oli psühholoogiliselt ka väga raske, sest sa tahad ju, et miski saaks hästi kiiresti valmis. Aga vaikuses lihtsalt muusikat kuulata, mis ei eksisteeri veel füüsiliste helidena, on üsna keeruline, sest kärsitus tuleb vahele. Ja siis kui ongi see lugu ühel hetkel muusikaks realiseerunud, siis võib selguda, et ikkagi oled olnud eksiteel. Seega kui salvestus kolme päevaga ei tundunud olevat vastavuses sellega, mida süda või sisekõrv on öelnud, siis ma ka kustutasin selle. Seepärast ütlengi selle plaadi puhul, et järgisime südame ja sisekõrva häält, sest meil oli peal nii tugev filter. See on küll alati olnud, aga nõudmine enda suhtes on lihtsalt kasvanud. Veel rohkem järgida seda, mis on vaikuses olnud, kui seda, mida ma lihtsalt oskan. Aga see on neetult raske, sest keha ja füüsilised oskused jäävad ikkagi ette – need pole kunagi nii head kui sa tahaksid ja siis võibki jääda lõputult arenema. Ühel hetkel peab aga siiski mingisugused otsused lukku lööma.
Eelmine nädal ilmus Sul ka singel NÖEPiga. Kas on veel mõni külalisesineja, keda sel albumil kuulda võib?
Külalisi on hästi vähe ja nad on väga eksklusiivsed. Ongi ainult kaks külalistega lugu. Üks on see, mis ilmus singlina ja teine lugu on “Kuldrenett”, mis on kaua aega oodanud oma tundi, et kusagile salvestuda. Tegelikult on see lugu minu kvarteti repertuaaris ja kutsusin selleks kvarteti liikmed Marek Taltsi ja Ahto Abneri mängima, sest see lugu on algusest peale kuidagi hästi selgelt trummide ja kitarriga ühte jalga astunud. Mistõttu see oli kuidagi väga loomulik. Aga ülejäänud sound’id on ikkagi ainult minu ja Mihkli tehtud. Meil oleks olnud väga lihtne võtta ka keelpillikvartett ja kõikvõimalikud muud mängijad, kes valdavad oma pille, aga me tahtsime järgida seda loogikat, et kui on duoplaat, siis on duoplaat. Paaril lool on küll külalised, aga ülejäänud asjad me ikkagi salvestame otsast lõpuni ainult oma jõududega ja vaatame, mis sealt tuleb. Tegelikult on olnud ikkagi väga õpetlik ja arendav protsess ja minu meelest on täitsa hea kraam välja kukkunud. Kuigi minusugune inimene teeks ikkagi alati – ma arvan, juba praegu – mingisuguseid lugusid teisiti. Sest iga järgmise looga läheb mõte jälle edasi ja oskad midagi veidi paremini.
Mis oleks üks mõte või emotsioon, mida sooviksid, et publik teie tänaselt kontserdilt endaga kaasa võtaks?
Oi, neid mõtteid on nii palju, mida võiks kaasa võtta. Ei tea, kas ma saan üldse kellelegi mõtteid kaasa anda. Arvan, et inimesed võtavad kaasa selle mõtte, mis neil pähe tekib, aga oluline moment on see, et neil üldse mõtteid pähe tekiks. Teisisõnu, nad võiksidki rohkem kuulata muusikat ja mõelda häid mõtteid. Sest oma mõtetega veedetud aeg on sama hästi veedetud, kui igasugune muu aeg, mis kulub näiteks tervisejooksule, heale toidule, seltskonnale, perele või muule, mis me arvame, et on justkui õige. Me kogu aeg arvame, et on olemas aeg, mis on hästi õigesti veedetud. Väidan, et see aeg, mis sa oma mõtetega veedad, liigub ju sama kiiresti. Ja siis kui sa oled selle mõtte ajal hästi rõõmus, õnnelik ja naeratad, näiteks kontserdi ajal, unistad mingisugusest asjast ja kui sul on siis hästi hea olla, siis ju tasub mõelda, et võib-olla ma saaksin samamoodi aega veeta veel ja veel. Võib-olla see ei ole kontserdisaalis, vaid kodus kõrvaklappidega, vahet ei ole. Aga oma mõtetega veedetud aeg, lihtsalt unistades, heas mõttes molutamine, on lihtsalt väga hea ajaveetmine. Seda on ka vaja. See võib-olla ongi see mõte, et ei ole ajaraiskamine võtta ja kuulata midagi head ning sellel ajal unistada.
KADRI VOORAND “In Duo With Mihkel Mälgand”
23. aprillil 2019 Vabal Laval
Koosseis:
Kadri Voorand – vokaal, klaver, elektroonika
Mihkel Mälgand – kontrabass, basskitarr
Vaata kontserdi fotosid siit.