fbpx

Kadri Voorand – hiilguses ja säras

13. oktoober 2020
Eveli Paalberg

Jazzkaare neljandal päeval astus publiku ette Eesti jazzlaulja ja helilooja Kadri Voorand. Tsiteerides Peedu Kassi: “Enam ei kujutaks Jazzkaart temata ettegi.” Küll aga üllatab ta publikut ka 15. korral Jazzkaare lavale astudes. Sel aastal on Voorand kaasanud keelpillikvarteti ja kuna rohkelt esitletakse materjali albumilt “In Duo with Mihkel Mälgand”, ei puudu lavalt ka bassist ise, kes kontserdi lõpus kontrabassi mängimise kõrvale isegi lauluviisi üles võtab.

 

2019. aastal aasta muusikuks valitud Kadri on kõiges väga põhjalik – klaveri tagant naljalt ei lahku ja dirigeerib kontserdi vältel kaasmuusikuid, kuid annab kohe kontserdi alguses ka publikule suunised, kuidas võiks kontserti nautida. “Sul on võimalus rännata just sinna maailma, kuhu soovid. Keegi ei saa Sind segada, keegi ei saa helistada küsimusega, millal üüri ära maksad,” juhendas ja naljatles Voorand ja asus muusika kaudu lugusid jutustama. Esmakordselt kõlas Tallinna publikule “Siia ta tahabki jääda”, mis juba ilmestas, kui tore on laval näha ja kuulda keelpille. Sõnumi publikuni viimises pole Voorandi puhul kunagi küsimust. Nii ka selles loos – kohati lausa teatraalselt end väljendades kõlasid klaveri tagant “Siia ma tahangi jääda”. Sama mõjuv oli ka pala “Su armastust tahan armastada”, mis on loodud pianist Kristjan Randaluga. Koostöö sündis Eesti Vabariigi ja Eesti jazzi 100. tähtpäevaks ning Kadri meenutas klaveril Alicia Keysi, kuniks liitusid keelpillid. Aplausiga tänati pala keskel kitarrisoolo eest Marek Taltsi. Lugu oli niivõrd tugeva sõnumiga, et selle lõpuks arvasin pala nimeks olevat “Tahan laulda”. Keegi publikust igatahes Kadri soovis ei kahelnud.

 

Lugusid jutustas Kadri ka laulude ette või järele. Et publik ikka kaasa rändaks ja ei üritaks argiseid mõtteid mõelda. Rändamine polnud teps mitte keeruline, sest mitmed palad kõlasid kui filmist. Eriti “Seda see tähendabki”, mis minu hinnangul võiks sobida ka mõne James Bondi filmi muusikaks. Sisetunne filmimuusika osas ei petnud, kui kõlaski pala animafilmist “Orpheus”. Loos ei olnud teksti, kuid Kadri vokaal mõjus nii loomulikult, et sõnadeks vajadust nagu polnudki.

 

Täiesti uue loona sai publik kuulda laulu “All I Wanna Know”, millesse tõi põnevust Mihkel Mälgandi soolo ja mille tempokas tekst meenutas mulle Savage Gardeni lugu “I Want You”. Duetina Mälgandiga mängiti ka järgmine lugu “I’m Not in Love”, mille lõpus sai kuulda mängutoosi helisid. Nagu öeldud – Kadri ikka üllatab!

 

Publikule Curly Stringsi repertuaarist tuttav lugu “Kättemaks” sai Voorandi ja keelpillide kombinatsioonis samuti uue kuue – jõulisema ja meloodilisema kui senised versioonid, mida kuulnud olen. Ja kui nii mõnigi publikust ümises “Kättemaksu” sõnu kaasa, siis reaalne üleskutse kaasalaulmiseks saabus viimases loos. Meeldiv! Ei saa öelda, et kogu see festivalimelu ei tekitaks endaski soovi musitseerida. Või vähemalt naabriga koos kõlada ühe “Ommmm-m-m-mi” vältel.

 

Kadri Voorand Chamber Music Ensemble
12. oktoobril 2020 Vabal Laval Tallinnas

 

Koosseis:
Kadri Voorand – laul, klaver
Mihkel Mälgand – basskitarr, kontrabass

Marek Talts – kitarr

Villu Vihermäe – tšello

Ahto Abner – trummid

Egert Leinsaar – viiul
Maaren Vihermäe – viiul
Sandra Klimaitė – vioola

 

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.