fbpx

Karge meele kaunis sära

22. aprill 2018
Anneliis Lepp

Kanada muusikaskeenel on samasugune eriline aura nagu Islandi omalgi. Näib, et sellise maagilise essentsiga looduskaunist kohast ei saa pärineda midagi, mis ei mõjuks ebamaiselt. See võib kõlada pealiskaudselt, kuid Hannah Eppersoni kontsert vaid kinnitas minu romantiseeritud mõttekujutelma.

 

Eppersoni lakooniline lavaline olek mõjus haldjalikult. Piisas vaid tema imekaunist häälest, viiulist ja luuperist, et täita kogu ruum ja võita publiku täielik tähelepanu. Pealtvaatajate kohalolu tajus ka lauljatar ise, olles üllatunud, kuidas laupäeva õhtul suudab kogu publik olla nii keskendunud.

 

Eppersoni muusika oli melanhoolne ja mõtlik. Tekkis võrdlusmoment Erki Pärnoja loodud muusikaga kontsertlavastusele „Saja lugu“, mis mõjus sarnaselt sissevaatava ja sentimentaalsena, ent erinevalt Eppersonist oli Pärnoja muusikas helgust ja lootust andvaid nüansse. Ma ei tahaks öelda, et Kanada päritolu lauljatari muusikast puudus helgus täielikult, kuid tema muusika näis olevat rohkem laetud meid ümbritseva ajastu raskemeelsusega. Minu jaoks tundus olevat lauljatari sõnumiks, et me ei saa jääda rahututel aegadel ümbritseva suhtes ükskõikseks. Õhtu jooksul viitas artist Charlie Hebdo tulistamisele, politoloogile Hannah Arendtile ja tema teosele „Kurjuse banaalsus“. Samuti rõhutas lauljatar vajadust kriitiliste mõtlejate järele. Selles avaldus minu jaoks ka tema haldjalikkus, kui ta tantsisklevate valgusvihtude säras  kaunilt uneleva muusika saatel raskeid sõnumeid edastas. Ühiskondlikel teemadel kõnelevad ka mõned postitused tema Instagrami kontol, mis reageerivad näiteks pommitamistele Süürias.

 

Kuid valitseva olukorra keerukus ei olnud ainus, milleni kontsert mõtted viis. Eppersoni muusika viis kuulaja kaasa sellisesse unistavasse olekusse, kus tundsid end hõljuvat saali kohal. Võimalik, et seetõttu tundis esitaja seda pinevat atmosfääri, kus publik oli ühtaegu nii keskendunud, aga samas ka oma mõtetega kusagil mujal. Mul õnnestus saada publiku seas hea koht, kust ühtaegu avanes vaade lavale ning ka Punase maja tagauksele, kust sai imetleda tuule käes liikuvat puud ja hubasust loovaid tulesid, mille vaatemängulisus sobis väga hästi seda hingestatud muusikat saatma. Kuigi muusika oma ilusas kurblikkuses viis rännakule melanhoolsematele radadele, ei puudunud sealt nüansid, mis tõid hinge soojust ja helgust.  Nüüd hiljem mõistsin, et sarnaselt mägedel avanevatele vaadetele oli minu jaoks selles muusikas mingi aspekt, mis pani tundma enese kohalolu ja leidma olemasolevas uut perspektiivi. Sarnaselt mägedes matkamisele, oli kontserdielamus eelkõige kogemuslik.

 

Hannah Epperson

21. aprill 2018, Vaba Lava

 

Kooseis:

Hannah Epperson – vokaal, luuper, viiul

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!