fbpx

Karmen Rõivassepp Quartet: süütuse flirt Cotton Clubi ja Ladina-Ameerika standarditega

13. detsember 2019
Arvi Tapver

Saatetrio koosseisus klaver-trummid-kontrabass lööb käima hoogsa Ladina-Ameerika rütmil põhineva jazzistandardi ja siis astub rahva ette lausa haldjalikult õrn lauljanna ise – kvartett on sellega koos.

 

Karmen Rõivassepp Quartet sai möödunud aastal maha esikalbumiga „Dance of Sound“, ent nagu lauljanna ise peagi mainib, pole ta Eestis veel esikust kaugemale jõudnud. See olla ta esimene etteaste, vähemalt selle koosseisuga, Eestis. Plaat ilmus aga Norra plaadifirma alt ja tõi jazzi uustulija kuulsuse Taanis, kust kogu tema bänd pärit on. Plaadi valis ka Raadio Tallinn kuualbumiks ning Jazzkaarel sai ta ise noore talendi tiitli. Mitte just märkamatu tulemus algatuseks.

 

Järgneb pala Juhan Liivi sõnadele ning silme ette tekib rahvusliku romantismi epohh, mis nii palju Eesti heliloojaid tekstidega toitnud. Rõivassepa laul ei ole lapselikult habras, selles on midagi väga tavatult puhast ja seetõttu haldjamaist. See justkui ei kuuluks meie materiaalsesse maailma. Hääl on saanud tugeva koolituse ja paneb mõtlema, kas tegemist on süütuse flirdiga või on see taotluslik hoiak. Nagu Judy Garland „Võlur Ozis“, lihtsalt ilma rahvarõiva motiivideta Valgamaalt, kust Rõivassepp pärit on.

 

Kolmas lugu võinuks sobida mõnesse sõjajärgse ajastu Hollywoody uljasse action-filmi. See on hoogne maailm suurlinna asfaldidžunglis kihutavate Buickite, kuiva olekuga detektiivide ja gängsterite ning muidugi jazziga, mis lõid tollal tänapäeva standardid, millest iga jazzilaulja nüüdsel aal koolis alustab. Standard on alus; see on põhi, see on aabits. Siis saabub tulevik ning laulja valib, kas ta jääb standardite juurde või valib oma tee. Ta võib ka omaenda loomingu ehitada samadele motiividele ja rütmidele või liikuda hoopis hilisema jazzi kõike kokkusulatava segumasina suunas: avant-garde; folkjazz; fusion; cool, smooth jazz või mõni muu paljudest.

Huvitav oleks teada, mida teeb Rõivassepp viie või kümne aasta pärast.

 

Ent kava läheb ajas veelgi enam tagasi, nii aastaid kümmekond või paar. Kvartett esitab blues’i nagu seda võiks mängida majabänd legendaarses Cotton Clubis, lauljaks näiteks Billie Holiday. Hääl ei ole sama elukogenud kui mõnel päikse käes põlenud endisel puuvillakorjajal, aga Rõivassepp ei taotlegi seda. Ta näitab oma hääleulatust ja oskusi teisiti. Seda nii koolitruult kui ka isikupäralt nagu seda muusikat esitada võikski – tehes kõik, mida omaaegsedki enne teda, aga endale ainuomaselt.

Kuna äsja esines Jõulujazzil ka Maria Faust oma taani bändiga ning mõlemad naised elavad just seal, tekib vägisi mõte, et miskit selles Taani riigis on, kui jätkub tippmuusikuid igaks elujuhtumiks eksportida.

 

Rõivassepp teeb järgmiseks kaks lugu taas emakeeles ning kui mitte varem, siis nüüd lakkab haldjas olemast. Smaragdlinnas eksleva ja koduteed otsiva teismelise alt ilmub nähtavale naine – laulab esimese loo viimase kolmandiku silphaaval meisterlikult artikuleerides armastusest ja ristuvatest eluteedest, rõõmust, valust ja mälestustest. Muusika on improvisatsiooniline nagu ka eelnevad palad, aga meenutab nüüd natuke Kärt Tomingase intellektuaalset ja sama folgilikku jazzi. Järgneb bossalikus rütmis lugu Artur Alliksaare klassikaks saanud luuletusele.

Bänd ei soleeri ülearu. Peamiselt tõuseb esile klaverimängija Simon Eskildsen, kelle käekiri tundukse olevat alata tüünelt, ent ligikaudu poole pealt kasvatada pinget just nii palju, et näidata talendi võimet ja anda siis teatepulk üle. Tema oli ka ainus, kes näis mängivat ilma noodivihikuta.

 

Alliksaart tuli veel korra nagu ka Liivi. Tuli ka üks svingiajastu blues ning loomulikult Ladina-Ameerika standard või kaks. Lõpuloo kohta ütleb lauljanna ja oma repertuaari seadistaja, et selle sõnade autor nagu paljude teistegi puhul on eestlanna, keda ta loodab saalis istuvat. Laul ise on ingliskeelne, mis peaks jazzi võrdlemisi rahvusvahelise, kuigi mitte ülemäära arvuka ringkonna sees tagama suuremat kuulatavust. Nagu Rõivassepp ise kohe esinemise algul ütles, ei saavat ta oma bändki aru, mida ta emakeeles laulab või räägib. Universaalses lingua franca’s ehk inglise keeles tabab ehk sõnum enamaid. Tore oleks, kui Eesti naiste koostöö jazzis vilja kannaks.

 

Karmen Rõivassepp Quartet (Eesti-Taani)

11. detsember 2019. kell 19.00, Kumu auditoorium

 

Koosseis:

Karmen Rõivassepp – vokaal

Simon Eskildsen – klaver

Adrian Christensen – kontrabass

Daniel Sommer – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid SIIT!