Just nii, koduselt ja vabalt, paljasjalgselt ja õhulises tuunikas, alustas Cassandra Wilson koos oma talentidest kaasmängijatega reedeõhtust esinemist Nokia Kontserdisaalis. Aga kas tegu oli esinemise, esitamise või hoopis olemise viisiga? – see vist jäigi paljudele peaaegu täis saalis olnud kuulajaile mõistatuseks.
Ilmselt tekitas kuuldud-nähtud võimas sensuaalsus paljudes oodatud rahulikkuse ja rõõmu, teisi võis ajendada endalt ja naabrilt küsima: „Kas nii ongi? Lõpuni?“ Oligi – lõpuni. Oli kõrgest klassist pillimängu (suupill!) ja otse loomulikult vokaali. Ent kõik nii algas kui ka päädis Cassandra avalauses: „So, this is Estonia.“ Kogu happening meenutas kohati – muidugi heas mõttes – Tiia-Ester Loitme olemist ja olemasolemist Ellerheina dirigeerimisel ja publikuga suhtlemisel: kõrgetasemiline muusika kõrgetasemelisel juhtimisel. Aga kas kõik said kõigest aru? Vastuse sellele küsimusele leidku igaüks muusikast iseendas.
Publiku muljeid vahendavad Jako Kull, Ester Bogdanov, Ave-Lii Idavain ja Anu Leisner.
Raul (kvaliteediguru) ja abikaasa Anneli: „Uskumatu elamus. Eriline sümbioos. Fluidum. Põhiline oligi koostöö: laval ei olnud üksikut või ühte staari, kuigi üks neist on 2 Grammy omanik. Kuid jah, omaette nähtus oli muidugi suupillimängija!“
Urmas (linnapea): „Rahulik. Liiga rahulik. Viimane lugu oli hea. Aga kui plaat kodus või autos mängima panna, siis…“
Riho (ettevõtja): „Oh! Ei ole ju muusik või muusikaasjatundja. Aga minu emotsioon on tõesti fantastiline. Tihtipeale just taoliste staaride puhul on oht. Oled eelnevalt plaate kuulnud ja tuled kontserdile, kardad, et äkki kontserdil tekkivad mingid tagasilöögid: ootused ja lootused on kõrged! Aga täna polnud küsimustki tagasilöögi tekkimise võimalikkuses. Oli, mida ootasin. Eelkõige lummas Cassandra hääl. Ei tahtnudki laval toimuvat vaadata, kuivõrd just kuulata. Juba pärast esimest lugu sulgesin oma kõrgel rõduistmel silmad ja hõljusin, kulgesin kaasa kuni viimase looni. See oli suurepärane akord. Pelgan neid igasugu superlatiive, aga lõpetan nii: väga, väga hea!“
Martin (inglane) ja Erge (eestlanna), abielupaar: Martin: „Mängin ise trumme ja pole kunagi kuulnud trumme nii hästi mängitavat. Cassandra on muidugi imeline muusik, oleme väga rahul, et tulime.“ Erge: „Tavaliselt laulja võtab põhilise tähelepanu, aga täna ei saanud üle ega ümber suupillimängijast. Jazzkaar on suurepärane, teeme kahe käega pai kõigile korraldajaile. Pühapäeval tuleme jälle!“
Ilona ja Lilian: „Praegu on meeleolu väga hea. Tulime küll suurte ootustega, aga ei saanud aru, mis täpselt toimub. Ei olnud seda mõnusat, head jazzi, et nautida. Viimase looga hakkas juba tulema. Olid nad väsinud või tüdinud? Ei olnud ühtse bändi tunnet. Kontrabassi-soolo – mis toimus? Räägiti: „Nii emotsionaalne ja voolav!“ Ei tajunud seda. Nad ütlesid, et mängivad eestlastele. Meil on selline vaim ja ju saime just selle vastu, mis neile ise saatsime. Oli suhteliselt igav.“
Maria (18), gümnaasiumi õpilane: „Nagu jazzmuusikutel ikka, oli ka Cassandral võime publikut omal ja erilisel moel võluda. Tema hea vokaal viis minu mõtted suvisesse mereranda liivale istuma. Aga eks iga inimene saab kuuldut-nähtut tõlgendada omamoodi ja endale rahu tekitavalt. Minu jaoks oli kontsert köitev ning kaasahaarav.“
Hannu, (Kotka Jazz Band) mängimise lõpetanud vanem Soome härrasmees: „Kõik oli justnagu hea, aga liiga steriilne. Ehk olid nad väsinud. Terviseid kõigile, eriti Marju Kuudile!“
Juhan, Mari, Andre (jazzispetsid): Juhan: „Oli sürr, sest oli kuidagi teistmoodi, tavalisest vormist väljas. Aga meeldis, kontsert oli suurepärane, kuid olemine oli kummaline, jabur.“ Mari: „Kontsert oli justkui liimist lahti, võib olla oli see taotluslik, või oli midagi muud mängus, aga ei saanud kontserti sisse elatud. Suupillimängija painutas minu arusaama, mida ühe pilliga on võimalik teha! See ja lisalugu päästsid minu jaoks kontserdi. Cassandra hääl on muidugi võimas.“ Andre: „Nõustun eelkõnelejatega. Mind väga huvitaks näha nende järgmist kontserti, et saada aimu, mida nad järgmine kord teevad. Mõnes mõttes arusaamatult paeluv, see polnudki ju esinemine, vaid muusika koos tegemine. Ja kuidas see parasjagu välja tuleb, sõltub publikust, päevast, saalist. Cassandra ütleski alul: „Made in Estonia! Kõik sõltub sellest, mis siin toimuma hakkab.“ Need muusikud ongi just väga improvisiooni-liini esindajad. Selline jazziklubilik kontsert, mitte taolisse suurde saali ettevalmistatud programm. Õhku jäi arusaamatus. Aga Cassandra hääl ja suupillimängija – need olid ikka firmamärgid!“
Kristina Viirpalu (39), moelooja: Kontsert oli uskumatult hea ja ületas kõik ootused! Ansambel mängis nii puhtalt! Teadsin Cassandra Wilsonit, aga ei olnud live’s näinud. Emotsioon on võimas. Armastan jazzmuusikat, olen juba aastaid Jazzkaarel käinud.
Merle Pormeister, diplomaat: Minu meelest on see miljoni dollari muusika! Kujutled end olevat mere ääres kümme miljonit maksvas suurte akendega villas, päike paistab akendest sisse. Paned ülikvaliteetsest muusikakeskusest lood vaikselt mängima. See on lihtsalt niivõrd kõrgetasemeline muusika, sest muusikud on oma ala professionaalid. Ma ei teadnud täpselt, mida oodata, aga see, mis nad tegid, oli hästi mõnus. Mulle meeldisid kitarr ja muidugi suupillimängija.
Rita ja Andres Herkel, linnatranspordi arendajad: Väga positiivne elamus! Me ei oodanud midagi, aga üllatus oli tõesti suur. Suupillimängija oli vapustav, suupill tundus kohati isegi tähtsam kui peaesineja. Ja punane kitarr laval leidis ka rakenduse, proovisime arvata, kes seda mängima hakkab.
Heli ja Merle, rütmikaõpetajad: Fantastiline elamus! Olime internetist teda kuulnud, ta on ju maailmakuulus, aga kohapeal on ikka hoopis teine asi! Viimases loos tõusis eriti esile suupillimängija, väga nauditav oli sellist pühendumust jälgida.
Reelika ja Lauri Rohtoja, tootmisettevõtjad: Suupillimängija oli väga muljet avaldav, me ei ole eriti palju jazzkontserte külastanud, aga tema jättis küll kustumatu mulje. Kontsert andis positiivse laengu ja meeldis väga. Oli üllatav, et kõik muusikud said soleerida ja solist ei domineerinud.
Kristiina (27), tudeng: Ütlen ausalt – mulle meeldis küll! Kuna olen kella poole viiest üleval, oli väga hea, silmad kinni, mõnuleda. Kõige rohkem meeldisid tempokad lood. Suupill oli fantastiline! Eks ma teadsin ka, mida kuulama tulen – ei tulnud lammast kotis ostma.
Taavo (63), pensionär: Ma ei ole eriline jazzifänn, aga tulin kaema, kuna naine tõmbas kaasa. Ootasin lauljast tegelikult rohkem. Jäin rahule, aga ootasin rohkem – kui keegi juba Ameerikast kohale tuleb, siis ootaks tema häälest midagi enamat. Suupillivend oli see-eest väga kõva!
Tiina (39), tegutseb äri vallas: Väga sametine hääl. Maailma tipptase. Improvisatsioon oli eriline ja presence ka! Kohalolu laval oli tõeliselt meeldejääv.
Leevi (30), tegutseb kaubanduse vallas: Väga mõnus, tõi argirutiinist välja! Minu jaoks täiesti uus kogemus. Kuulasin teda varem küll YouTube’ist, aga laval oli ta ikka teine. Eriti jäid meelde kidramees ja -mäng. Ka see vaba olek – laulja võttis sussid jalast ära ja tundis end vaiba peal mugavalt.
Liivi (40), raamatupidaja: Suupillimängija meeldis pööraselt! Kohati jättis ta Cassandra isegi varju. Istusin küll rõdul teisel korrusel, aga oleksin tahtnud lähemal olla ja püsti tõusta, kaasa õõtsutada.
Juta ja Anne: Väga mõnus! Ilus, voolav, emotsionaalne. Nii head suupilli ei olegi varem kuulnud. Kogu ansambel oli väga hea ja vokaal imeline!
Mati: Ansambel oli vägev. Laulja jäi selle varju, eriti esimestes lugudes. Üle kõige olid suupillimängija ja trummar – nad domineerisid kogu kontserdi aja.
Tiina ja Liia: Väga meeldiv kontsert! Eriti meeldisid suupillimängija ja trummar. Bänd oli kaugelt siia tulnud ja tegi oma asja ilusti ära, aga suupillimängija ja trummar olid super!
Aivar ja Eeli: Ootasime mitmekesisemat kava – kontsert oli ühes võtmes. Selline muusika sobib intiimsemasse saali, Nokia Kontserdimaja osutus ilmselt liiga avaraks. Rõdul viimaste seas istudes jäi distants väga suureks, aga eks see oli meie endi valik. Üldiselt oleme rahul.
Peeter: Lugupeetud artist ei suutnud publikuga kontakti saavutada. Ma ei ole kindel, kas see oli artisti süü, publik pipardas. “Last Train To Clarkswille” oli endiselt tore.
Helen: Loengu tunne oli – nagu istuks keemiaringis! Üks (kuulaja – toim) vaatas kõrval pidevalt kella. Publikult ei olnud spontaanset reaktsiooni. Aga bänd oli täiuslik, midagi ei käinud närvidele, laulja hääl oli ideaalne. Bänd oli tõeliselt hea!
Cassandra Wilson
25. aprillil kell 19.00 Nokia Kontserdimajas
Koosseis:
Cassandra Wilson – vokaal
Brandon Ross – kitarr
Jon Cowherd – klaver
Gregoire Maret – suupill
Lonnie Plaxico – bass
John Davis – drums