David Krakaueri Klezmer Madness! põimis muusikasse nii juudi pärimust kui ka jazzi, pakkudes igale maitsele midagi, kirjutab Marje Ingel.
David Krakauer ja tema ansambel Klezmer Madness! võivad ju klezmeri järele hullud olla, kuid nad oskavad oma muusikat mõõdukalt serveerida ka vaoshoitumale kuulajaskonnale, kirjutab Marje Ingel.
Seda tõestasid nad esmaspäevasel kontserdil Vene Teatris, kus publiku reaktsioonid tundusid üsna sordiini all olevat. Mine tea, kas asi oli publikus endas või teatri soliidses keskkonnas, mis kontserdile oma pitseri vajutas, kuid selle kontserdi näitel publiku klezmeri-hullusest rääkida oleks vist liialdus.
Tundus, et ka esinejad ise olid valinud kindla peale mineku kuldse kesktee ega kippunud liialt eksperimenteerima. Kaasaegsema helikeelega palu tasakaalustasid mahedamad meloodiad. Põhjus võis ehk olla ka selles, et kontsert toimus mitte ainult Jazzkaare, vaid ka Juudi Kultuuri Festivali “Ariel” egiidi all, ning esinejad tahtsid rahvuskaaslastele näidata, et nad austavad klezmeri traditsioone. Samuti oli kõnealune kontsert Krakaueri ja tema ansambli esimene külaskäik Eestisse, seega oli tegemist uue publiku kompamisega.
Põimides muusikasse nii juudi pärimust kui jazzi, püüdsid esinejad pakkuda mõlemale maitsele midagi. Oma osa jagus ka alternatiivse tantsumuusika sõpradele, sest kanada DJ SoCalled žongleeris erinevate sämplite ja süntesaatori klaviatuuri vahel, tümistas rütmimasinaga ning räppis sinna vahele nii enesestmõistetavalt, nagu peakski klezmer just niimoodi kõlama. Kõige selle keskel jagas ta end osavalt ning doseeris iga komponenti täpselt parasjagu, et mitte muuta hip-hopi ja rahvamuusika segu seedimatuks virvarri-lurriks.
Suurepärase stiilitaju ja hea maitsega kokku keedetud traditsiooni piire ületav neo-klezmer jättis siiski õhku tunde, et “gaas pole veel põhjas”. Kontserdi ajal tekkis mus tugev soov kuulata sama ansamblit kusagil tantsulisemas õhustikus, nt KuMu ÖÖl, Maailmaküla festivalil või, miks mitte, kasvõi Viljandi Pärimusmuusika festivalil. Mõnel niisugusel üritusel oleks tantsupisikust nakatatud publik ehk klezmeri-hulluselegi vastuvõtlikum olnud.
Omajagu põhjustas mu mulje sellest kontserdist kui poolele teele pidama jäänud, mitte lõpuni välja elatud klezmeri-hullusest ilmselt ka helikvaliteet, mis esimeses reas praktiliselt lava ääre all istudes algul väga halb oli. Pillid ei eristunud üldisest kõlapildist, vaid moodustasid kokkusulanud ebamäärase muusikalise tombu. Õnneks paranes olukord õige pea.
Kontserdi lõpupoole muutus publik aktiivsemaks, acid-jazzilikule tantsuloole hõigati linnulaulu imiteerides julgelt kaasa „sirts-sirts!“ ning lõpuks leidus üks julge tüdrukutirts, kes ansambli innustusel pingiridade vahel tantsu vihtus. Krakauer ise demonstreeris oma tõelist virtuoossust samuti alles kontserdi lõpu eel, lastes ülipikas soolos käiku ringhingamise tehnika. Publiku vastuvõttki soojenes lõpuks sedavõrd, et ansamblile aplodeeriti püsti seistes.
Krakauer´s Klezmer Madness! 27. oktoobril Vene Teatris
Festivalide Jazzkaar ja Ariel koostöös
Koosseis:
David Krakauer – klarnet, laul
William Holshouser – akordion
SoCalled – sämplerid, klahvpillid, räpp, laul, akordion
Sheryl Bailey – kitarr
Nicki Parrott – basskitarr
Michael Sarin – trummid