Korduvmustri virtuoos Martin Kohlstedt - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

21/04/2019 Korduvmustri virtuoos Martin Kohlstedt

Arvustused Jako Kull

Kui 30. Jazzkaare avakontserdid võlusid võib-olla ja eelkõige just oma sõnumi(te)ga, siis festivali teise päeva varaõhtune Martin Kohlstedti meloodilise pianismi muinasjutuvestmine käis muusikalises mõttes sõnatult. See oli jälle ja järjekordselt üks neist elamusist, kus sõnad on liigsed ja kus tuleb lihtsalt „sees“ olla. Täielikult lõdvestunult, silmad kinni. Hing seiklemas. Igaüks omas maailmas.

Ma ei olnud saksa noorema generatsiooni pianistist ja heliloojast Martin Kohlstedtist enne suurt midagi kuulnud. Kirjutatud on, et ta esindab moodsat klaverikunsti koolkonda, mis ühendab klassika avangardsete suundade ja elektroonikaga, ja et kontsertide keskmes on tiibklaver, mida täiendavad Fender Rhodes’i ja erinevate klahvpillide kõlad. Jah, niimoodi oli tõepoolest ka sel laupäeva õhtul: Kohlstedti korduvmustritel põhinevates palades leidus nii meditatiivsust, teatud minimalistlikku hüpnootikat kui ka laia, „poisilik-nooruslikku“ arengujoont. Poisilik-nooruslikku seepärast, et kindlat stiili muusikul vast (veel) ei olegi – ja seda kinnitasid ka helilooja lugudevahelised sõnavõtmised. Mis olid armsad!

Esimene lugu viib kuhugi ookeanilaineisse, mäestikku, matkarajale, päikeseloojangusse… Ilmaruumi. Heliefektid on ühelt poolt n-ö tuntud (näiteks kosmilised), teisalt ka üllatavad. Loo lõppedes selgub, et tegemist oli improvisatsiooni, 4-5 loo miksiga. Mulle meenutab see Jean-Michel André Jarre’i – eristab ainult visuaalefektide puudumine. Aga muusiku enda kaasaelamine on see-eest kõikehaarav ja suhtlus väga vaba. Martin Kohlstedt annab teada, et igal kontserdil tuleb esitlusele üks lugu ka tema lapsepõlvest. See ongi teise loo moto ehk sisu. Kuulajana jääb tõdeda helilooja noorusnostalgilist ja vististi ka hella hinge. Ehk tähistab see teismeea otsinguid… Kahte erinevat klahvpilli samaaegselt (erinevate kätega) mängida pole naljaasi. Loo lõpuosa muutub päris võimsaks.

Martin Kohlstedt tunneb end hubaselt ja seetõttu kõlab järgmisena jälle improvisatsioon. Ilmselt on aga loojuuretis hinges ikkagi olemas ja seetõttu saab professionaal selle ümber mida iganes põimida. Jällegi, üldmulje on robotitega mängivast poisshingest, kellele aeg-ajalt olemise õrnem pool oma müstikat esitleda laseb.

Tundub, et igasse loosse ongi peidetud üks ja seesama tinistav rütmikangas, see korduvmuster. Nii tungib ka neljanda pala romantikas ikka ja jälle läbi teatud närviline… Või siiski mitte närviline “asi”. Järgmise loo ajal avastan, et nn närvilisuse võib defineerida kui ninorotaliku filmimuusika – see meenutab teada-tuntud filme. Igal juhul on helilooja ise mängides ilmselgelt omas elemendis.

Järgnevalt on „probleem“ aga selles, et Martin Kohlstedt ei tea – nagu ta ise naeratades mainib –, palju aega on kulunud. Palub tuled korraks põlema panna ja kutsub pärast kontserti valget veini nautima. Kas ongi viimane lugu? Jah. Kõige lühem, aga väga hingeminev.

Lisalugu, sest viis minutit pidi siiski veel olema. Elektrooniline müdin, Tangerine Dream. Nii ei ole aga lõpuni, ikka tuleb loosse ka klaveri ergas rütmiheli… Ja kogu see erinevate efektidega üleujutatud, kuid ikkagi minimalistlik meistriteos suubub hoopistükkis vaiksesse lõpunostalgiasse.

Lilled ja veepudel käes, kaob muusik kardinate taha. Tänan!

Martin Kohlstedt
20. aprillil 2019 Vabal Laval

Koosseis:
Martin Kohlstedt – klaver, klahvpillid, Fender Rhodes

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.