Kristjan Randalu ja teised - it´s all right with them! - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

19/12/2008 Kristjan Randalu ja teised – it´s all right with them!

Uudised

Klassikalist jazzistandardit tõlgendatakse vabalt, kõigutades tempot ja painutades sirgjoonelised lahendused kenasti kringlisse, kirjeldab Marje Ingel muljeid TransAtlantic Collective´i kontsertidilt.

11. detsembril Tartu Athena Keskuses viibib kontserdi algus mõne minuti. Publik on sagimise lõpetanud ja istub vaikses ootuses. Kuulen minu taga istujat oma kaaslastele ütlemas “äratage mind üles, kui nad mängima hakkavad!”. Uinumiseks publikule siiski aega ei anta, sest pretensioonika nimega Transatlantiline Kollektiiv laskub treppi mööda lavale. (Palun siinkohal kõigilt TransAtlantic Collective´i fännidelt vabandust, et pealkirjas üksnes Kristjan Randalut nimepidi nimetan – just tema tõusis minu jaoks selle kontserdi kangelaseks.)

Kristjan Randalu tutvustab kohe algul kõiki bändikaaslasi. Kaks Ühendriikidest pärit muusikut elavad nüüdseks teine teisel pool Atlandit: saksofonist Patrick Cornelius New Yorgis ning bassist Michael Janisch Londonis. Luxemburgist pärit trummar Paul Wiltgen on õppinud nii Luxemburgis kui New Yorgis ning, nagu eesti jazzisõbrad ehk teavad, on ka Kristjan Randalu end täiendanud nii New Yorgis kui Vanas maailmas.

Kava koosneb põhiliselt ansambli liikmete loomingust, ühe vähese erandina kõlab kontserdi teise palana Cole Porteri „It´s all right with me“, mis sobib iseloomustama kogu õhtu atmosfääri – kõik on suurepärane. Klassikalist jazzistandardit tõlgendatakse vabalt, kõigutades tempot ja painutades sirgjoonelised lahendused kenasti kringlisse – just nii nagu õiged tänapäevased jazzmuusikud seda tegema peavadki. Kui interpreet valdab muusikalist materjali ja mängutehnikaid, siis muutub mistahes tuntud või tundmatu pala tema kätes otsekui saviks pottsepa käes – sellest võib sündida uus ja tundmatuseni muutunud töötlus.

Transatlantilise Kollektiivi esindajate muusikalised iseloomud joonistuvad kontserdi käigus üsna selgelt välja. Altsaksofonist Patrick Cornelius on tehniline virtuoos, kelle improvisatsioonid on pikad ja „paljusõnalised“, tema soolode helisein võib kuulaja enda alla matta. Tal on palju öelda ja ta teebki seda.

Bassist Michael Janisch näib olevat veidi teistsugune loojanatuur. Tema nappide, kuid konkreetsete fraasidega soolod mõjuvad oma meloodilisuses kohati vokaalsetena, eriti selgelt avaldub see tema enda palas „Precisely now“. Siin on tema mängustiil jõuline ja puhanguline, toon väga intensiivne, hetkeks meenutab ta mulle suurt kaslast, kes kahe käpaga pilli patsutab-trummeldab. Kogu aeg kinnisilmi mängides läheb ta üleni muusika sisse ning püüab oma kirglikkusega ka publikut kaasa tõmmata.

Trummar Paul Wiltgen on hingelt lüürik, seda reedavad tema kirjutatud lood, mis ennekõike on lihtsalt ilusad. „Danse Triste’i“ (eesti k. ’kurb tants’) leebelt nukker järelehüüe on pühendatud suvel traagiliselt hukkunud Esbjörn Svenssonile, kes pidanuks Jõulujazzil esinema just samal päeval, kui toimus Wiltgeni ja tema kaaslaste kontsert Athena keskuses.

„Traveling song“ on aga TransAtlantic Collective’i uue plaadi nimilugu, mis oma tantsiskleva liikuvusega tõepoolest meenutab reisimist. Ühtaegu helge, romantiline ja veidi nukrameelne pala kasvab lõpupoole lausa popballaadiks, mida kroonib saksofonisoolo jõuline „sõnavõtt“. Järgneb äkiline rahunemine ja lõpp, nagu olekski ansambel reisilt tagasi jõudnud.

Pianist Kristjan Randalu muusikalist loomust on kõige raskem (kui mitte võimatu) määratleda. Tema sõrmed võivad klaveril trampida meeletus rütmis, maalida kuulaja kõrvade (ja silmade) ette kauneid helimaastikke ning võluda ka väheste nootide ja paljude pauside abil esile lummavaid meloodiaid. Vajadusel võib ta olla särav solist või märkamatu, kuid asendamatu saatja.

Saatja rollis on Randalu nagu mängujuht korv- või jalgpallis, ta suudab näha (ja ette näha!) kogu „mänguväljakut“, valmistades ette üleminekuid, ühe või teise solisti „soolorünnakuid“ ja „taandumisi“. Põnev on jälgida, kuidas pianist klaveri tagant soleerijat „luurab“, käed pooleldi „klahvidesse vajunud“, valmis kasvõi paari sõrmega noote vajutama – ja seda nii kõnekalt, et sellest piisab, enamat ei ole vajagi. Kontserdi järel on kuulajail võimalus osta nii TransAtlantic Collective’i kui ka teiste Kristjan Randaluga seotud ansamblite plaate ja küsida neile esinejate autogramme.

Autor Marje Ingel

TransAtlantic Collective
11. detsembril Tartu Athena Keskuses
Koosseis:
Kristjan Randalu – klaver
Patrick Cornelius – saksofon
Michael Janisch – bass
Paul Wiltgen – trummid