fbpx

Kunst päästab hinge, aga mitte ühiskonna – Aasta Jazzhelilooja Maria Faust

25. aprill 2019
Ave Tölpt

Maria Faust kureeris sel aastal Jazzkaarel esmakordselt eksperimentaaljazzi õhtut, tähistas oma 40. sünnipäeva ning lisaks pälvis ta ka Aasta Jazzhelilooja tiitli. Taanis on helilooja juba mitmeid prestiižseid auhindu võitnud ning ka Eestis on ta 2016. aastal saanud Danske jazziauhinna.

 

Intervjuu leiab aset Dokfoto keskuses pärast Maria Fausti artistijuttu, kus temaga liitusid meeldiva üllatusena ka bändiliikmed Tim Dahl ja Weasel Walter. See andis jazzijutule oma värvingu ja võimaldas laiemalt rääkida nende omavahelisest koostööst ja meid ootavast eksperimentaalõhtust. Kuuldust inspiratsiooni saaduna jätkasime Mariaga oma vestlust keskuse viimases saalis täpselt sürrealistliku pildi all, millel Maria poseerib koos kanaga (see oli helilooja kindel soov). Maria suunab tähelepanu sellele, et kõik meie ümber on sümbolid ja tõstatab küsimuse: kes on see inimene pildil ja mis muusikainstrumenti võiks ta mängida? Uuest tiitlist, eksperimentaaljazzist ja loomingust üldisemalt vestles heliloojaga Jazzkaare reporter Ave Tölpt.

 

Alustan auhinnast, mille Sa pälvisid. Oled väga palju auhindu ja nominatsioone saanud, eelkõige Taanis, aga ka siin. Palju õnne minu poolt! Saad Sa auhinna ka isiklikult vastu võtta?

 

Kuna meie tuur läheb edasi, siis ma seda ise vastu võtta ei saa. Ma lasen oma esimesel saksofoniõpetajal, Matis Männal sellele Saaremaalt järgi tulla.

 

Väga sümboolne!

 

Loomulikult! Me kõik tuleme kuskilt. Me tuleme nende inimeste juurest, kes sind esimesena üles leiavad. Alguspunkt, kust sa tuled, on oluline. Kui mul ei oleks olnud seda inimest, siis vaevalt ma oleks selline, nagu ma olen täna.

 

Mida see auhind Sinu jaoks sümboliseerib?

 

Kujunemise lugu. See sümboliseerib seda, et mitte kunagi ei ole sa oma teel üksi. Mitte ükski saavutus ja mitte ükski auhind ei tule ainult enda jõul. Selle taga on tohutult palju meeskondi ja kihiliselt võttes väga palju naisi, kes on võidelnud selle eest, et ma saaksin olla naine ja mängida nii, nagu ma mängin täna.

 

On Sul artistidest või just naisartistidest eeskujusid?

 

Mul ei ole kunagi olnud iidoleid. Mulle on lihtsalt oluline, et need inimesed, kes on minu ümber, annavad mulle vabaduse olla mina ise ja ma loodan, et ma saan seda ka ise läbi oma sõnade ja julgustamise tagasi anda. Ma ei tunneta end absoluutselt naismuusikuna. Muusikuks olemine või muusikategemine ei kulge minu jaoks kuidagi koos sooga. Minu jaoks on oluline näidata, et sellel ei ole mingit vahet.

 

Loomisprotsessist rääkides, Sa mainisid ennist vestluses, et see ei pruugi olla absoluutselt meeldiv tegevus ja tihtipeale ei olegi see mõnus protsess.

 

Ma olen ikkagi hoopis mingi muu asi, kui ma loon. Ma olen üks inimene laval, teine kirjutades ja kolmas sinuga siin rääkides. Ma ei tahagi neid kunagi kokku liita. See käibki nii, et tuleb need nurgad üles otsida. Ma ei oska muusikat luua kell 9–12 ja ma ei teegi seda, sest vaatan siis valget lage.

 

Milline oli sinu uue albumi „Farm Fresh“ loomisprotsess?

 

See oli lennukis. See oli esimest korda kui ma tahtsin „sellest peab midagi saama“-valust ja pingest lahti saada. Kõik mis tuleb, see lihtsalt tuleb! Ma tahtsin seda lähtuvalt enda hetkeseisundist viia intuitiivseks ja ausaks. Sellest valmis ju tegelikult punkmuusika. Selliselt komponeerisin ja mõtlesin ma siis, kui ma olin teenager. See ei ole mingi uus asi, lihtsalt sel hetkel oli seda võimalus teha.

 

Võtame ühe nurga Sinust, Maria Faust vabal ajal. Kes sa oled vabal ajal, mida Sulle teha meeldib?

 

Ma olen hästi palju erinevaid asju. Mulle selline passimine meeldib, ma ei ole distsiplineeritud inimene. Mulle meeldib meri, kuigi vähegi võimalik, siis ma ümbritsen end veega. Vabal ajal ma seltskondi ei otsi, olen sellest suhtlusest juba n-ö fed up ja otsin, nagu kõik eestlased, loodust jms. Aga see ei tähenda, et ma olen rahulik – ma ei ole kunagi rahulik! Ma ei ole kunagi olnud flegmaatiline inimene. Olen olnud äkiline ja minu emotsioonid tõusevad alati hästi pinnale – kui ma olen vihane, siis ma olen väga vihane, kui kurb, siis väga kurb. Kõik asjad on väga! Tavaliselt arvatakse siis, et sul on mingi haigus – tegelikult see nii ei ole. Ma arvan, et inimesi surutakse koguaeg kuhugi. Nagu muusikas, kas oled jazz või muu. Ma olen kõik see! Muusika on üks ja seesama. Minu jaoks toob inimeste raamidesse surumine kaasa midagi täiesti kohutavat. Näiteks ma ei saa mingitest lamedatest või mulle ebaolulistest üritustest osa võtta, sest mu keha astub vahele või juhtub midagi muud, mille tagajärjel muutun persona non grataks.

 

Tuleme korraks loomeprotsessi ja inspiratsiooni ammutamise juurde tagasi. Oled lähtunud oma albumeid luues religioonist, keskkonnast jne. Jäin mõtlema religiooni peale ja Sinu artistijutus öeldule, et sa ei usu Jumalat. Salvestasid ühe oma albumi siiski kirikus. Mida Sa siis ikkagi usud või mida sealt ammutasid?

 

Ma olen pealtvaataja ja filtreerija. Institutsioond on minu jaoks alati rasked olnud, aga ellujäämiseks peab nendega lävima, asotsiaalne ma ei ole. Albumi „In the beginning“ põhijoon oli minu jaoks tegelikult andestus ja kollektiivne andestus. Millal on see hetk, millal hakkame rahvustena andestama ja miks me ei suuda andestada kollektiivselt?

 

Kas muusika või kunst üleüldiselt suudab päästa selle, mis ühiskonnas toimub?

 

Kindlasti mitte. Kunst ei suuda midagi päästa, aga kunst on leevendus. Me võime naiivselt arvata, et me laulsime end vabaks, aga see oli lihtsalt leevendus. Pahad asjad liidavad inimesi ja siis on hea koos laulda – laul liidab inimesi. Muusika võib olla ka populistlik vahend ja see ei ole alati aus. Muusika või kunst võib sulle otse silma valetada, olenevalt sellest, kes selle taga on. On olemas rahvakunst, mida on alati vaja – hinge see päästab, aga ühiskonda vaevalt. Nii naiivne ma enam ei ole.

 

Eksperimentaalmuusikast – kuidas tavakuulaja võiks eksperimentaalmuusikat mõista või ei olegi seda vaja mõista ja igaüks saab oma emotsiooni?

 

Mõistmist ma peale ei sunni. Mida mitmekesisem on muusika ja mida mitmenäolisemad muusikuid meil ühiskonnas on, seda parem on meil ellu jääda. Eksperimentaalmuusikast arvatakse tihtipeale, et see on midagi koledat, kuid ma lähtun täpselt samasugustest asjadest. Minu arvates on mu helikeel üliromantiline ja ma armastan meloodiaid. See ei muutu sellest, mida sinna vahele panna – romantika ja emotsionaalsuse tase ei kao kunagi ära. Eksperimentaalses muusikas paelub mind kõige rohkem see, et emotsionaalne baas ja intuitiivsus tuleb kõige paremini välja ja ma olen seal vaba. Ja tegelikult publik on ka. See on fenomentaalne stiil, mis liidab kõik erinevad muusikastiilid. Samuti nagu ma arvan, et ma olen hästi palju erinevaid inimesi, on ka minu muusikas palju erinevaid elemente. See räägib ju ka muusikaajaloost, kust ma olen tulnud ja mida olen kuulnud – minu muusikas on nii ABBAt kui ka Tüüri.

 

Oleme siin jäädvustusi täis Dokfoto keskuses – mida Sa oma teekonnast välja tooksid?

 

Esimest korda taipamise, et ma olen muusik, ja sellest ei ole päästeteed ning pigem teha siis seda hästi! Kuuendast eluaastast saadik olen ma iseendaga leppinud ja see ongi murrang. Mõnikord on murranguks vaja hoopis rahu.

 

Kirke Karjaga lõite ka hiljuti teose „Kapital“. Käsitled Sa Eestiga seotud pärandit oma loomingus edasi?

 

Ma teen seda koguaeg ja olen Eesti filter. Mõnes mõttes on ka „Farm Fresh“ mitte ainult minu punk, vaid seal on ka väga palju teisi elemente. Keskkonda ja traditsioone ei tapa mitte millegagi ja see on inspireeriv.

 

Kas Sa leiad samuti, et sinu fantastiline geneetiline kood on andunud Sulle teatavad eelised või lisapärandi, millele tugineda?

 

Juured peavad olema oma kõhus ja see juur on minu jaoks märksa olulisem enda kuhugi kinnitamisest. See ei käi kõigi kohta, mõne jaoks on see just väga oluline. Aga need on kõik minu nurgad.

 

Näen Mariat veel pärast Punases majas suhtlemas ja kolleege tervitamas – ta on särav, kihvt ja unikaalne isiksus, kes julgeb olla vaba ja sõltumatu teise inimeste eeldustest, ootustest või määrangutest. Sellega ta rabab ja kui mitte kõigi, siis kindlasti minu jaoks on selline julgus ja vabadus suurim eeskuju, millest inspireeruda (A. T.).