Kuradi Saar: „Sõnajõud on see, mis paneb esialgu mõtlema“ - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

01/05/2019 Kuradi Saar: „Sõnajõud on see, mis paneb esialgu mõtlema“

Intervjuud Reelika Vaiksaar

Elephants from Neptune on bänd, mis on vallutanud nii eestlaste kui ka välismaalaste südameid ja on pakkunud silmailu ning muusikalist naudingut juba alates 2010. aastast. Eelmisel aastal otsustasid ansambli muusikud end proovile panna ning tegid uue bändi eriprojekti näol, mille nimeks sai Kuradi Saar. 2018. aasta oktoobris valmis neil üheksalooline album, kus on kuulda ainult eestikeelseid laule ning tunda alternatiivrokki, psühhedeeliat ning veidi ka jazzi. Albumit tunnustati tänavusel Eesti Muusika Auhindadel, kui bändi album nomineeriti Aasta rokkalbumile.

 

Bändi kahte liiget, Robert Linnat ja Jon Mikiveri intervjueeris Jazzkaare reporter Reelika Vaiksaar.

 

Miks alguses meedias esinedes jätsite end anonüümseks?

 

Robert: Ma arvan, et see oli alguses meie jaoks põnev mäng. Mõtlesime pikemat aega juba, et tahaks eestikeelset plaati teha, aga kuna me oleme tuntud pigem sellise koosseisuga teise bändi nime alt, siis mõtlesime, et kas peaks plaadi välja laskma Elephantsidena või loome täiesti uue bändi. Ning viimane variant tundus põnevam. Ja no selleks me ei pidanud ka päris nullist alustama, saime kasutada samu kanaleid ja vahendeid, mis me muidu seni loonud oleme. Ja kui teha bändi teise nime alt, siis võiks juba proovida anonüümsust ning tahaks teada, kes tunneb esimesena ära või üleüldse, mida inimesed sellest arvavad ning kuidas sellesse suhtuvad.

 

Kas tunti ära ka või oli ikkagi pigem üllatus?

 

Robert: Pigem tunti ikka ära.
Jon: No see ei saanud ikkagi päris anonüümseks jääda, sest alguses me saatsime enda sõpradele Facebookis linke – see on juba suht loogika kokkupanemine, et okei, see tüüp saatis mingise musa, ilmselt ta on siis sellega kuidagi seotud. Ja julgeks öelda, et Robi hääl on muutunud aastatega äratuntavamaks, kuigi me isegi proovisime meelega natuke sellist voxi-efektidega mängimist.
Robert: Jah, ma natuke laulsin tavapärasest ka teistmoodi. Aga üldjuhul ikka tunti ära, et kui sõpradele saatsin, siis viidi otsad kokku. Aga seda elevust oli tunda, et oh mis see nüüd on.
Jon: Aga lõppkokkuvõttes kuni tänase päevani kestab see, et kui näiteks tänava peal juttu räägid ja tuttavat näed, siis ta küsib, et oota, kas sina oled ka seal Kuradi Saares. Et sellist segadust on siiamaani jäänud selle ümber, mis on tegelikult äge, sest see aitab meil ka veidi seda müstilisust hoida.
Robert: Jah ja laseb meil endil hoida kaarte veidi lahtisena. Et kui tutvusringkonnas saadakse aru, et okei, me oleme sellega seotud, siis need, kes ei ole praeguseks kontsertversiooni näinud, siis see küsimus on ikka, et kes siis mida mängib. Arvatakse ikka, et mina mängin üldsegi trumme. See annab meile selle ruumi, et võime alati muuta asju ja seda me ka natuke teeme ning ei pane raamidesse.

 

Kui esinete Kuradi Saare nime alt, siis kas teete Topshopi stiilis pakkumist, et võttes meid, saate veel Elephants from Neptune’i loomingu pealekauba? Või jätate need kaks bändi üksteisest siiski võimalikult kaugele?

 

Jon: Need on ikka erinevad jah, et päris kaks-ühes ei tee. Ühest küljest meil käis see mõte läbi, et äkki see, mis tekitaski segadust on see, et kui samad tüübid teevad uued nimed, kas see tähendab, et Elephantse enam ei ole või midagi sellist. Aga see nimi ja bänd saigi sellepärast loodud, et meie jaoks ongi need kaks täiesti erinevad bändi. Puhtalt juba sellepärast, et kui keegi tuleb rääkima, et äkki tuleksite esinema, et tehke natuke Elephantsi ja natuke Kuradi Saart, siis me saamegi öelda, et need on kaks täiesti erinevat bändi. Et kas sa tahad Kuradi Saart või Elephantsi esinema.


Kas jätkub aega ka Kuradi Saare kõrvalt Elephants from Neptune’le või oletegi sellise mini-pausi teinud Elephants from Neptune’ga?

 

Jon: Sel nädalal oli just teisipäeval Elephantsidega esinemine Veteranrockil ja nüüd on Kuradi Saar.
Robert: Kui võtta viimase aasta lõikes, siis suuremat rõhku oleme pannud Kuradi Saarele. Kuigi selle albumi lugude väljamõtlemine ja sellesse maailmasse häälestumine ei pruugi tunduda nii erinev. Aga meie jaoks ikkagi on natuke teistsugune muusikaline ruum ja vajab teistmoodi lähenemist. Ja ka laulmise mõttes. Ning oleme ennast ja üksteist rohkem tundma õppinud ja võib-olla Kuradi Saar on meie kui instrumentalistide jaoks suurem väljakutse kui siiani Elephantsidega. Ja lisaks – kui anonüümsuse juttu ajasime, siis see oli üks agenda punkt, et teeme seda 2018. aasta lõpuni, aga noh, siin me oleme. Kui keegi pakub, et tule mängi oma muusikat, siis ei tahaks “ei” öelda ja tuleme ikka. Aga jah, sinu küsimusele lõpuks vastates, et jah, seda saab nimetada mini-puhkuseks, aga tegelikult ma nimetaks seda ka ettevalmistuseks uue materjaliks. Sellega me kindlasti tegutseme järgmise aasta jooksul rohkem.
Jon: Ma kiirelt lisaksin juurde, et võib-olla olime enne Elephantsidena mõelnud rohkem süsteemselt ja kindlamate kontseptsioonide ning ideedega, aga kui hakkasime Kuradi Saart tegema, siis saabus selline heas mõttes vabadus. Kasvõi tuuagi näitena selle, et inimesed lähevad segadusse. Aga tegelikult me ei ole pannud neid piire, et hetkel teeme ainult Kuradi Saart ja Elephantse ei tee üldse. Ja see mõte teha eestikeelseid laule, oli meil kogu aeg olemas. Põhimõtteliselt kogusime julgust ning selle plaadi tegemine oligi peamiselt kõikide mõttetute ülemõtlemiste lahtilaskmine ning oleme nüüd jõudnud sellesse faasi, et saame ise teha muusikat – olgu selleks Elephants või Kuradi Saar. Ning ükskõik kumba bändiga laval olles oleme saavutanud pilotaaži ning äge on mängida.

 

Sa ütlesid, et kogusite julgust. Kas eesti keeles on siis raskem või hirmsam teha muusikat?

 

Robert: Jah, selles mõttes kindlasti, et see on ikkagi oma keel, milles suhtleme igapäevaselt ja milles mõtleme ning enamus meie publikust on siiski eestlased, ehk siis laulude tegemisel peab valima rohkem sõnu, sest iga asi jõuab palju rohkem kohale kui mingi ingliskeelne „oujee“. Pluss muidugi puhtalt foneetiliselt on eesti ja inglise keel küllaltki erinevad ja et seda kõlama saada on aukartust äratav tegevus. Kasvõi mina kui laulja tunnen eesti keeles lauldes kohustust austada seda nii palju, kui vähegi võimalik ning et see kõlaks maksimaalselt ilusalt, tõeliselt ja ausalt.
Jon: See jutt on tegelikult enne ka kuskilt läbi käinud, et kui sa oled eestlane, siis sa mõtled ikka eesti keeles ja kui keegi laulab inglise keeles, siis seal on paratamatult üks osa sõnumist, mis sulle nii 100% hinge ei lähe, aga meile vähemalt tundub, et kui keegi laulab eesti keeles, siis sa automaatselt kuulad rohkem. Ükskõik, millest ta laulab, võtad tõsisemalt. Mis siis omakorda paneb lauljale pähe mõtte, et okei, seesama “oujee” ei lähe peale. Pead rohkem püüdma, sest sind kuulatakse tähelepanelikumalt ja sa tahad ise ka ülesannete kõrgusel olla.
Robert: Ja kui see on meie bändi loomingulises ajaloos pigem erand, et me teeme eestikeelset muusikat, siis seda suurem on kontsentratsioon.

 

Kas rokkmuusikal on eestlaste näol suur kuulajaskond või pigem väike?

 

Jon: Ma ei teagi. Ma arvan, et see on nagu teistel muusikastiilidel, et see kõigub lainetena. Kui mingi asi tüütab ära, siis rokivennad teevad ikka rokki edasi. Tulevad vahepeal sealt taustast välja, mis on äge ja siis tuleb jälle mingi uus stiil, millega minnakse kaasa ja siis avastatakse, et rokivennad teevad seda sama asja ikka edasi. Et nüüd on nemad jälle ägedad, aga ma ei teagi. Mu meelest on põhjamaa inimesed alati rokilembelised olnud.
Robert: Selline kliimateema võib olla jah, et kui on külm, siis tuleb end rohkem liigutada. Aga ega me tegelikult ei mõtle selle peale eriti, et palju see, mida me teeme, inimestele korda läheb. Lahe, kui ühele või kahele läheb korda, aga võib-olla tundub ainult mulle nii, kuid eestikeelse muusika puhul lõppkokkuvõttes ei olegi see stilistiline määratlemine nii oluline kui sõnum. Tagasi minnes korraks eelmise küsimuse juurde, siis võib-olla ma tähtsustan seda enda jaoks üle, aga mulle tundub, et see keel on sellest muusikast üle. Keele ja vähemalt laulmisega on võimalik seda suunata kuskile teise kohta – sõnajõud on see, mis paneb esialgu mõtlema.
Jon: Ma paneks siia lõppu veel sellise mõtte, et me ei ole otseselt teadlikult valinud, et kuule, me teeme nüüd rokkbändi. Need saundid, mis kidrast ja võimust välja tulevad – sa kanaliseerid lihtsalt seda energiat, mis sul endal on. Ma arvan, et me ei ole kunagi kokku saanud jutuga, et kuule, hakkaks rokki tegema, vaid me hakkasime lihtsalt mängima ja siis keegi ütles, et see on ikka päris heavy ja rock and roll. Ja Kuradi Saar oli samamoodi, et minu jaoks on see palju laiema skaalaga kui rokk. Kellegi pealiskaudsema jaoks on see kindlasti rokiplaat, kuid seal on kõike.


Teid nomineeriti ka tänavusel Eesti Muusika Auhindadel – mis on ühe hea plaadi ja bändi saladus?

 

Robert: Selline klišeelik vastus oleks, et ega me ei mõtle selle peale ja lihtsalt anname seda edasi, mis meil südamest tuleb ja proovime seda võimalikult ägedalt ning põnevalt teha. Aga ma võin ausalt öelda, et kui hakkasime eestikeelset värki tegema, siis minu peas oli kohe teada, et sellest tuleb jumala lahe muusika ja ma ei mõelnudki seda, et see ei õnnestu ja et sellest tuleb täielik fopaa, hullult halva saundiga ja kedagi ei koti. Kõik asjad, mis sisse mängisime, pani mõtlema selle peale, et kuidas me istume seal auhindade galal. (Hakkab naerma). Aga see on selline teisejärguline asi plaadi tegemisel.
Jon: Igas asjas on oma x-faktor, mida keegi ei oska sõnastada ning asjad lihtsalt juhtuvad – planeedid ja tähed on õiges kohas. Eestis on veel kümneid ja kümneid ägedaid bände, kes võiksid olla seal, kus on Kuradi Saar või Elephants, aga miks meil on au olla seal, kus me oleme, sellele on omakorda minu klišeelik vastus, et peavad olema õiged ja ausad tüübid. Ja peab olema ka austus üksteise vastu. Ja ma olen eriti viimase kahe aastaga tundnud, kuidas kisud enda ego maha ja ei mõtle, et mis sellest saab, kui ma nii teen, vaid nagu alistud tunnetele ja hülgad kõik isekad mõtted ja eelarvamused. Ja meil on täpselt selline kooslus, kus kõik saavad sellest samamoodi aru ja see on ka üks võluvõti, miks meil ei ole kunagi olnud bändis suurt tüli. Alati on see, et a la kui keegi on teatud päeval kapriisne, siis teised tüübid astuvad kohe sammu tagasi ja ei hakka ekstra torkima, et mis sul nüüd on. Ja just selline alandlikkus, et keegi ei ole kellestki tähtsam. Kõik see moodustab selle asja.
Robert: Ja ma usun, et me oleme piisavalt täiskasvanud ja saame aru, et oleme enda jaoks valinud selle eriala ja sellise teekonna, et me teeme muusikat ja seal ei olegi muud võimalust, kui teha seda võimalikult hästi ja panna see toimima. Et see on tegevus, mis aitab meil ennast välja elada ja peakski selline olema. See ei tohiks olla kohustus, sest kui see muutub kohustuseks, mida oleme sunnitud tegema, siis see ei ole õige. Õnneks oleme siiamaani sellises koosseisus, et vähemalt kui üks meist on ühel päeval kapriisne, siis teised rõhutavad seda, et teeme seda puhtalt lõbu pärast.
Jon: Ja veel see, et kui ma näiteks käin kuulamas mingit bändi ja ma vaatan trummarit oma erialast lähtuvalt, siis ma igakord tunnen, et ma peaks minema ruttu proovikasse harjutama. Mul ei ole kunagi olnud mõtet, et ma ei tea, no sa ei ole ju mingi kõva vend. Ma suhtun alati teistesse hästi. Ükskõik, isegi kui muusika ei meeldi, siis ma hindan seda. Ning meie bändi puhul on see töökus ka teema.


Teil on plaadil enda lemmiklaul ka? Mis tõmbab eriti käima?

 

Jon: No „Majapidu“ on üks väga ilus laul … (hakkab naerma). Ma esimest korda hakkasin praegu mõtlema, et muidu oli alguses oli „Valel on kaunid jalad“, aga see on lihtsalt nii ära mängitud, sest see on singel. Siis juhtub alati see, et ma olen lugu nii palju kuulanud ja mänginud. Aga hetkel jah meeldib väga „Majapidu“, mis on plaadi viimane lugu ja selline, et kui laividel mängime, siis ma reaalselt peaaegu poetaks pisara, sest seal on üks koht, kus Robi mängib üksinda kitra ja laulab, kus ma vahepeal peaaegu unustan ära, et trummid tulevad kohe sisse. Ja mulle on alati „Konflikt“ meeldinud, sest see on selline natuke tantsukas ja see on asi, mida ma olen alati jahtinud ja tahtnud mängida ning nüüd on meil lõpuks selline lugu olemas.
Robert: Jah, täpselt samad sõnad. Iga lugu on mingis mõttes oma lapsuke. Aga ma võin siinkohal avaloo „Punane saar“ nimetada. Mõned lood on sellised, et mängid kitarri ja mõtled – ahah, okei – ja lindistad lihtsalt üles ja mängid järjest ära ning lased teistele, et davai sihuke lugu, õpime ära. Aga see „Punane saar“ ja „Majapidu“ olid sellised lood, millega nägin ekstra vaeva, et saada see toimima nii, et see sobiks plaadile.
Jon: Ja taaskord pean kiiresti lõppu lisama, et Kuradi Saarega on eriti laivides olnud see, et kui mängime, siis iga lugu on omamoodi teos, mis on nagu teatristseen. See on nagu ühe hooaja osa, iga kord on erinev teema. Iga kord valmistad end ette, siis hingad ja häälestad.


Kui käima tõmbab Eesti Gaasi laul?

 

(Robert hakkab naerma)
Jon: Seda tegid Elephantsid.


Millised olid teie emotsioonid, kui teid kutsuti Jazzkaarele esinema?

 

Robert: Ütleme nii, et väga positiivselt üllatav. Ja eriti veel sellepärast, et on juubeliaasta. Ja mina muidugi olen alati olnud väga jazzilembene, saanud inspiratsiooni õppida ise pilli mängima ja tegelikult kõik need bändid, mida me teeme nimetades neid rokkbändideks, siis nende tuumkoht on küllaltki palju seotud jazziga. Sest improvisatsioon ja oma instrumentidega suhtlemine ning rääkimine on vabadus. Tegelikult saab liikuda ükskõik, mis suunda, mis on hästi oluline. Ja see oli väga lahe ja võtsin seda kui tunnustust, et keegi kutsub rokkbändi festivalile esinema, kuigi Jazzkaar on hästi laia dispositsiooniga. Aga selles mõttes on lahe, et kes iganes selle peale tuli, et meid siia kutsuda – mina võtan seda nii, et võib-olla keegi nägi seda jazzelementi või leidis jazzmuusikale omaseid jooni. See annab ekstra tõuke meile, et saame täna õhtul siin mängida ja pakkuda instrumentaalselt midagi põnevat. Et inimesed ei tule siia ainult jooma, laaberdama ja tantsima, vaid tegelikult kuulatakse ikkagi muusikat. Minule kui ise õppinud muusikule, on see ülim tunnustus, et täiesti akadeemiliselt koolitatud inimesed mingis mõttes peavad lugu või tulevad huviga kuulama. See on heas mõttes alandlikkust tekitav tunne.
Jon: Ma võin punktiks sellise ilusa lõpu jutustada, et kui me ennist siin rääkisime, kuidas me vaatame teisi muusikuid ja utsitame teineteist, siis näiteks ma just eile mõtlesin, et Kostja (Konstantin Tsõbulevski), kes meil laivis mängib kitra, laulab ja mängib klahve, on täpselt see kõrgema pilotaažiga tüüp. Mõtlesin ikka, et kui Kostjaga saaks koos bändi teha, oleks üliäge, aga ei hakka ise praegu tülitama, et pean ise taset koguma. Aga nüüd ongi täpselt see, et Kuradi Saar on nii äge ning piirideta ja lõppude lõpuks on andnud mulle sellise võimaluse teha koos laivis bändi sellise tüübiga, kellest ma olen ammu unistanud. Ja Kostja on ka täpselt see tüüp, et on laval ja valdab oma pilli ning tema musikaalne tase utsitab teisi tüüpe ka veel rohkem pingutama, nii et see kõik ongi see, mis teeb Kuradi Saare ägedaks.

 

KURADI SAAR
27. aprillil 2019 Punases Majas

 

Koosseis:

 

Robert Linna – vokaal, kitarr, klahvpill, trummid
Markko Reinberg – kitarr, vokaal
Konstantin Tsõbulevski – kitarr, klahvpill, vokaal
Rain Joona – bass
Jon Mikiver – trummid, kitarr, vokaal

 

Vaata kontserdi fotosid siit.