fbpx

Kurt Elling: koorilauljast jazzimaailma tipptegijaks

12. detsember 2019
Reili Brandt

 

Eesti publikul on väga hea meel Teid kui jazzilegendi taaskord Jazzkaare laval näha. Kuidas Te ise sellesse tiitlisse suhtute?

 

Sõna legend on ilmselt lihtsalt väga lihtne, peaaegu nagu klišeesõna, mida paljud inimesed saavad kasutada selleks, et kirjeldada kedagi, kes pole neid veel ära lollitanud ja kes on suutnud ennast tegevuses hoida. Olen muusikat teinud peaaegu 25 aastat ja arvan, et kriitikud ajavad legendi staatuse segamini professionaalsuse ja pikaajalise tegevusega. Ma ei tea, mida keegi täpsemalt legendiks saamiseks peaks tegema, kuid ma ei usu, et mina ise oleksin legend. Olen üsna hea selles, mida ma teen ja laulan enamuse ajast puhtalt. Ma püüan publikut õnnelikuks teha ning ise ennast sealjuures hästi tunda. Mulle tehakse igasugu staatuste lisamisega komplimente ja ma olen selle üle õnnelik, kui inimesed Kurt Ellingu nime teavad, kuid ma ei tunne, et “Oh, nüüd ma olengi legend”. See oleks rumal.

 

Millised tunded olid Teil 25 aastat tagasi Teie karjääri alguses, kui alustasite väikestes keldrikorruse jazziklubides esinemist? Millised olid toona Teie ambitsioonid?

 

Tol ajal tahtsin ma lihtsalt seda valdkonda tundma õppida ja ennast jazzmuusikuna kehtestada. Ma tahtsin proovida, mida uut on minul publikule pakkuda. Tahtsin anda oma panuse ja avaldada austust enne mind jazzmuusikat teinud inimestele, keda ma väga armastan. Ma tahtsin siis, ja tahan ka praegu, et nad minu üle uhkust tunneksid, vaataksid taevast alla ja ütleksid, et see tüüp on üks meie hulgast. Ma armastan jazzi ajalugu, ma armastan selle stiili, ma armastan kõike seda, mis jazzi ümbritseb. See on see, mida ma tol hetkel tahtsin ja sama tahan ka praegu.

 

Teie teekond muusikas sai alguse kooris laulmisega. Kas see andis Teile muusikuna tugeva jalgealuse?

 

Kindlasti! See aeg mõjutas minu hääle arengut tohutult. Mul oli õnne, et dirigendid, kellega koos töötasin, olid väga teadlikud sellest, kuidas võimaldada koorilauljatel areneda, omandada häid laulutehnikaid, laulda puhtalt, ilmekalt ja hea hääldusega. Jah, see oli suur töö ja samas on see ainuke muusikaline haridus, mille ma omandanud olen.

 

Te kindlasti teate, et ka eestlastel on väga tugev koorilaulu ajalugu.

 

Ma olen alati tahtnud laulupeole tulla. See on kindlasti üks asi minu nimekirjas, mida ma tulevikus teha soovin. Ma pean oma plaane nii sättima, et saaksingi järgmisel korral kohal olla. Tegelikult on mul huvitav lugu sellest, kuidas ma kohtusin Gustav Ernesaksaga. Ma olin oma ülikooli kooriga Eestis, aasta oli siis vist 1987. Meil oli kontsert ja härra Ernesaks tuli seda vaatama. Ta oli väga vana ja ta käsi tundus nii väike, aga see on siiani ere mälestus. Lauluväljakut ja Ernesaksa kuju ei ole ma külastada jõudnud. Teen seda kindalasti järgmine kord kui Tallinna satun. Kahju, et mul praegu selleks aega ei jää.

 

Kui palju on Teil aega tuuril olles linnades ringi jalutada ja vaatamisväärsustega tutvuda?

 

Päevad on erinevad. Enne eelmist kontserti meie lend hilines ja läksime otse lennujaamast kontserdi toimumispaika. Proovime oma päevi planeerida nii, et meil oleks vähemalt paar tundi vaba aega. Sellel ajal teen ma trenni ja harjutan kontserdiks ning linnas jalutamiseks enamasti aega ei jäägi. Mõnikord on meil ka puhkepäevi, aga siis magatakse lihtsalt pikalt. Oleme juba kaks nädalat ringi sõitnud ja see on veidi väsitav.

 

Jõulujazzil tuleb esitlusele „The Beautiful Day“ plaadi kava. See on Teie esimene jõulumuusika kogumik ja võtsite selle tegemise ette alles 20 aastat pärast oma karjääri algust.

 

Jah, ja tegelikult ei olnud jõulumuusika albumi tegemine isegi minu enda mõte. Minu mänedžer ütles, et me peaksime selle ette võtma, kuna mul on alati häid ideid, kuidas asjadele huvitava nurga alt läheneda. Ma arvasin, et see on liiga leierdatud teema, aga kuna ma usaldan oma mänedžeri ja tal on alati nutikaid mõtteid, siis usaldasin teda ka seekord. Me hakkasime materjaliga tööle ja ma proovisin jätkata omal rajal, et teha sellest midagi omanäolist, mis ei mõjuks klišeena. Ma usun, et alati on võimalus teha midagi päris uut. Selleni jõudmiseks pean olema valiv ja võtma rohkem aega, et asju läbi mõelda. Oluliseks muutuvad väikesed detailid ning see, et midagi ei tohi võtta iseenesestmõistetavana. Olen tulemusega väga rahul. Ka meie ringreis on väga hästi õnnestunud, bänd on materjaliga palju tööd teinud ja mängib suurepäraselt. Arvan, et meil on publikule sõnum, millel on väärtust, ja loodan, et inimesed tunnetavad seda.

 

Ma arvan, et see plaat kõnetab inimesi, kes on veidi tüdinud sellest, et jõuludest on saanud kommertsüritus. Kas see oligi Teie sõnum – soov juhtida kuulajaid õigele rajale tagasi?

 

Ma tahan olla publikuga aus ja kuna ma olen tänu oma elukutsele inimeste ette pandud, siis ma ka räägin kuulajatele asju, millesse ma usun ja mis on olulised. Ma ei taha seda privileegi kuritarvitada. Ma ei taha oma kuulajatele mõtteid pähe panna, pigem loodan, et nad jäävad ise asjade üle mõtisklema. Ja see ju ongi elus oluline. Millest muust ma peaksin laulma, kui mitte kõige olulisematest asjadest, mida ma näen ja tunnen. Ja ma tahan neid mõtteid oma sõpradega jagada ning mu sõbrad on kõik inimesed täna siin saalis. Tahan neile pakkuda midagi väärtuslikku.

 

Teie järgmine plaat ilmub 2020. aastal ja kannab pealkirja „Secrets Are the Best Stories“. Kust tuli inspiratsioon selle plaadi jaoks?

 

Ma tunnen, et maailmas on praegu ohtlikud ajad. Me seisame silmitsi paljude asjadega, millega meie, ameeriklased, pole kunagi oma kodusel rindel kokku puutunud. Me oleme näinud seda kõike eemalt. Jah, meil olid oma sisemised kannatused, nagu rassism ja vaesus, kuid see praegune hetk on tõeliselt keeruline katsumus. Isegi valitsuse kõrgemal tasemel on näha fašismi ja ksenofoobia omaksvõtmist ja nendel inimestel on ju nii palju võimu… Tegelikult ei ole selline asjade kulg üllatus, sest see generatsioon, kes 1940. aastatel fašistid alistas, on nüüd hääbumas ja meil ei ole piisavalt neid inimesi, kellel on mälestus sellest, mida selline äärmuslik poliiika kaasa toob.

 

Ma leian, et kui Nõukogude Liit lagunes ja me olime enda üle väga uhked, et selleni jõudsime, siis vähendasime oma valvsust. See tekitas võimaluse, et keegi Putini taoline saaks tulla ja vastulöögi anda. Need on suured skeemid ja kui need teostuvad, siis kannatavad kõige rohkem just väikesed inimesed. Oma uuel plaadil panen ma kõlama selle, mis meie ajaloost tagasi kajab. Vaatlen, mis tunne on tavalisel inimesel, kes neid muutusi jälgib. Ma leidsin plaadi kaasautoris, Danilo Perezis väga tugeva kaasamõtleja. Ta on pärit Kesk-Ameerikast ja elanud paljude USA poliitikate n-ö vastaspoolel. Me töötasime selle matejaliga nii, et ta saatis mulle oma muusikat ja ma proovisin kirjutada sõnad. Sain selle jaoks inspiratsiooni erinevatest allikatest. Plaadil on lüürika, mis põhineb 1850ndatel kirja pandud orjanduse vastastel luuletusel; on sõnu, mis vaatlevad olukorda USA piiril, Rio Grande jõe ääres ja kirjeldavad seal kannatavaid inimesi, kelle eesmärk on pakkuda oma peredele turvalist elu. Ühe pala sõnad kirjeldavadki meie ajaloo kaja – olenemata sellest, kes te proovite olla ja kui hästi proovite elada, olete ikkagi nende jõustruktuuride toode, mis kasutas julmalt ära USA põliselanikke ning ehitas üles ühiskonna neid haavates.

 

Ma ei teinud seda plaati selleks, et see oleks täis muret või oleks kellelegi pori näkku loopiv, aga ma tahan, et esmalt keskendutaks muusikale. Kuid muusika peab käsitlema kõige olulisemaid asju, mis hetkel pinget pakuvad. See ongi see, mille me sinna plaadile panime.

 

Teie Euroopa turnee jõuab peagi lõpule ja jõuate jõuluks tagasi oma pere juurde Ameerikasse. Kas jõulud on Teie peres olulisel kohal?

 

Perega koos veedetud aeg on minu jaoks väga hinnaline, sest ma olen tihti kodust eemal. Me oleme ringreisidel ligi 180 päeva aastas ja seda on ehk natuke liiga palju. Mul on väike poeg, ta on 3-aastane ja ta vajab seda, et tema isa temaga rohkem aega veedaks. Pean leidma oma elus õige tasakaalu töö ja pere vahel ning jõulud on hea võimalus aeg maha võtta.

 

KURT ELLING (USA)

10. detsembril Alexela kontserdimajas

 

Koosseis:

Kurt Elling – vokaal

Marquis Hill – trompet

Stu Mindeman – klaver, Hammond’i orel

John McLean – kitarr

Clark Sommers – bass

Christian Euman – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!