fbpx

Marianne Leibur: “Laulmisega on aga nii, et ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal lavale saab!”

27. aprill 2019
Rebekka Remmelkoor

Marianne Leibur on noor Eesti laulja, kes on juba saavutanud tuntuse ka välismaal. Jazzkaarel esineb ta linnaruumi projektis, tasuta kontsertide päeval ja “Jazzkaar 1990 rewrite” kontserdil.

 

Kuidas tekkis kirg laulmise vastu?

 

Ma tulen muusikute perest, seega tegelesin muusikaga juba lasteaias ja käisin ka muusikakoolis. 11-aastasena hakkasin tantsima JJ-Street tantsukoolis ja sinna kooli tekkis lauluklass, mille eestvedaja oli Tuuli Rand. Temast kiirgas nii head energiat, et tahtsingi minna tema juurde laulma. Sealt edasi asusin Otsakooli eelõppesse, järgmisena juba põhiõpesse ja EMTA lavakunstikooli.

 

On sul selleks aastaks muusikaga kindlaid plaane?

 

Üks kindel plaan on kirjutada ja salvestada uut muusikat. Aasta lõpus on oodata debüütalbumit.

 

Kas muusika kirjutamine tuleb lihtsalt?

 

Enda muusikat ei ole mul veel väga palju. Muusika kirjutamine võtab mõnes mõttes kaua aega ja alguses ollakse ikka enesekriitiline. Samas on ka juhtunud nii, et kõigest ühe päevaga saab terve loo skelett valmis.

 

Millist muusikat sa ise kuulad?

 

Kuulan seinast seina muusikat. Minu playlist´is on jazzi, funk’i, hip-hopi, klassikat, popi, souli jne. Kuulan palju kodumaiseid artiste ja seda just eriti autos, sest mul on autos õnneks plaadimängija – sellel on oma võlu.

 

Sa võitsid hiljuti konkursil “Riga Jazz Stage” esimese koha. Mis muljed sulle konkursist jäid?

 

See on rahvusvaheline konkurss – osalejad ja žüriiliikmed olid pärit erinevatest riikidest (nt Rootsi, Läti, Jaapan, Inglismaa, Türgi, Lõuna-Korea jne). Kokku oli osalejaid 56, kellest finaalvooru pääses 6 lauljat ja 7 pianisti. Ma ei osanud üldse oodatagi, et mul nii hästi läheb, kuigi sisimas lootsin jõuda finaali. Lava taga enda korda oodates olin ikka närvis küll.

 

Kuidas on sul lood esinemisnärviga?

 

Olen aru saanud, et kui ma esinen näiteks viiuliga orkestris, siis ma pole eriti närvis, kuid soolot mängides hakkab ikka põlv värisema. Laulmisega on aga nii, et ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal lavale saab. Pisike närv on alati, sest ei tea ju, kui palju publikut on ja kuidas nad mind vastu võtavad.

 

Kuidas hakkasid koostööd tegema Linnaruumiprojektiga?

 

Ma olen seal nüüd paar aastat osalenud, ilmselt kuulsin sellest alguses Otsakoolist. Vast oli see Siim Aimla, kes meile Linnaruumiprojektist rääkis, ning siis mõtlesin kohe, et haaran sellest võimalusest kinni.

Linnaruumiprojekt on väga lahe, see toob muusika sinna, kus seda harilikult ei kuule. Võib-olla mõni inimene, kes muidu kontsertidel ei käi, saab sealt olulise elamuse ja hakkab edaspidi kontsertidel käima.

 

Koosseis:

 

Marianne Leibur – vokaal

Johannes Laas – kitarr

Karl Tammaru – basskitarr