Lizz Wright, Ameerika Ühendriikides Chicagos resideeruv muusik, on oma 15-aastase karjääri jooksul jätnud muusikamaailmasse kestva jälje ja pälvinud kuulajate armastuse. Eestis esineb artist teist korda, olles seekord laval Estonian Dream Big Bandiga Siim Aimla juhatusel. Wright on andnud välja kuus albumit, jäänud truuks oma soovidele, kasutanud vabalt eri muusikastiile ja andnud edasi sõnumiga muusikat. Lizz Wright on peale maailmamuusika tippu kuuluva artisti ääretult soe ja armas inimene.
Lizz Wrightiga vestles Ave Tölpt.
Aastal 2012 andsid Sa samuti Tallinnas kontserdi, mis tunne on olla siin tagasi ja esineda uuesti meie publikule?
See on suurepärane, mulle väga meeldib Eesti energia! Need on üldistused, kuid Eesti on väga rahulik, sügavamõtteline ja ilus paik. Väga tore on viibida siin enne jõule, viimaks end jõulumeeleollu. See on väga kena ja rahulik koht, kus inimesed viibivad rohkem oma mõtetes (heas mõttes).
Proovid Estonian Dream Big Bandiga on juba käimas, kuidas on teie koostöö sujunud?
See kõik on väga imeline, Siim on väga avatud. Muusika on valmis ja seda on palju. Alati on parem, kui on rohkem muusikat, sest asju saab vähemaks võtta, kuid lühikese ajaga peab olema kõik täiesti valmis. Seega on äärmiselt tore, et nad on nii valmistunud, ja ma lihtsalt armastan loodud seadeid. Samuti kaasasid nad tudengeid, mis on väga meeldiv. Väga tore on olnud bändiliikmetega kohtuda. Mulle meeldib nii töötada – olla kontsentreeritud ühele asjale.
Kahjuks ei olnud ma Sinu eelmisel kontserdil, aga olen kuulnud, et Eesti publik võttis Su väga soojalt vastu. Samuti oled Sa ise väga soe ja rahu kiirgav inimene, kuidas Sa sellise meeleseisundi saavutad?
Ma ärkan siiani vahel üles ja mõtlen, et kuidas see küll töötab! Mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja ma arvan, et kirikukasvatusel, olles alati inimeste ees, on sellel suur roll. Kuigi nad kõik olid kui minu pere. Ilmselt on see ajend sellele, kuidas ma tajun publikut, samuti kõiki korraldajaid. Mul on tunne, et me teeme seda kõike koos ja me teemegi! Ma ei suudaks seda kõike üksi produtseerida. Tunnen end väga õnneliku inimesena, oma rolli ja kõige pärast. Võib-olla selle tunde tõttu tunnevad ka teised minu ümber end hinnatuna, ma ei ole selles kindel. Kuid ma naudin ja olen väga tänulik!
Sul on väga põnevad juured, mis viivad meid Georgiasse. Kui oluline on Sinu jaoks selle pärandi hoidmine, eriti elades nüüd Chicagos?
See on väga oluline. Inimesed, perekond, naabrid ja maa, mida me jagame – seal on nii palju lugusid, spirituaalsust ja muusikat. Ma armastan, et mul on olemas selline „muusikakapsel”, mille kaudu saan seda energiat edasi anda, seda on raske kirjeldada. Ma mäletan, kui istusin ühe oma mentoriga kord ühes väga rahvastatud restoranis ja tundsin end päris ärevana. Ütlesin talle, et suudan siin eristada vähemalt tuhandet heli ja seda kõike on liiga palju. Mul oli tunne, et hakkan nutma või karjuma. Aga ta ütles, et kõik on hästi – sa pead lihtsalt õppima, kuidas mäge endaga kaasas kanda, see on sinu kutsumus. Kodus, milleks on nüüd täiesti ootamatult Chicago, on kogukond ja väga lähedased suhted. Ma pean samuti kohvikut, sest ma soovin olla inimestele väga lähedal ja neid iga päev teenida. See on andnud mulle ka lavale minekuks suhtlemise ja koostoimimise baasi. Seda on väga raske pidevalt toimivana hoida – see on võimalik, aga see on raske!
Mida Sa veel Chicagos teha armastad?
Ma kokkan ja õpetan! Täpsemalt kunsti algõpet, läbi oma kohviku. See on nagu laiendatud tööõppe programm ühes kunstikoolis. Annan samuti aianduse aluseid, kus käivad keskkoolinoored ja kogukonna inimesed. See on ideaalne võimalus tekitada mitmekesist keskkonda ja jagada oma kogemusi reisidelt. Väga tore on kõiki neid elamusi omada, aga on väga kurb, kui sul ei ole neid kellegagi jagada. Hea on tuua need kuhugi – „inimeste aeda“!
Oled väga palju maailmas esinenud ja reisinud. Mis on olnud Sinu kõige meeldejäävam paik?
Neid on nii palju! Iga paiga juures on midagi tõeliselt unikaalset. Iga paik paneb mind tegema eri asju: kirjutama, magama, palvetama. See on väga huvitav! Kuna ma viimati külastasin Tšehhit ja nüüd Eestit, siis olen ma paljuski klassikalise muusika lainel. Lihtsalt kogun muusikat ja kuulan! Ma ei tea veel, mis rolli see mängib minu järgmises projektis, kuid see kindlasti mängib. Ma taasavastan klassikalist muusikat. Klassikaline muusika mõjub mulle emotsionaalselt nagu bluus. Kõik need kohad, kus ma olen hiljuti olnud, ja see, millist osa klassikaline muusika nendes kohtades kultuuriliselt omab, on seda huvi minus äratanud. Üldiselt ei ole mul kindlat lemmikkohta, aga need kõik on mind alati veidikene muutnud!
Sinu muusikas on mõjutusi jazzist, folgist, soulist jne. Kuidas kirjeldaksid nüüdisaegset jazzi, on see muusikaline vabadus?
See on paljude jaoks väga oluline teema. Ma lugesin hiljuti sotsiaalmeediast hinnatud muusikute diskussiooni sellest, kuidas paljud jazziikoonid, keda me väga armastasime, ei pidanud jazzi sellise muusika jaoks õigeks mõisteks. Nad soovisid seda muusikat nimetada pigem afroameerika folgiks või mustanahaliste ameeriklaste muusikaks. Jazzi mõiste ei kohaldunud nende arusaamaga. Ja need olid meie armastatud ikoonid! Inimesed mõistavad semantikat ja terminoloogiat väga erinevalt. Minu jaoks on jazz arutelu vormi ja voolu vahel. Sul on struktuur, ajalugu, kokkutulemine; lood, mis selle traditsiooni tekitasid; ikoonid, kes sellele nii palju juurde andsid; poliitika, mis tõuseb esile eriti 30ndatel ja 40ndatel jne. See on pidev kaja nendele aegadele. Ma arvan, et jazz on oma loomuselt nagu voolav elu kindla struktuuri ümber. Arvan, et see on ja peaks olema ajaga kaasas käiv muusika – see peaks kätkema endas seda, millest inimesed parasjagu räägivad. Üritan ise leida selles osas kesktee.
Oma muusika kaudu kõneled Sa palju väärtustest elus. Mis on need väärtused, mis peaksid valjemalt praegusel ajal kõlama jääma?
Ma pühendasin oma viimase plaadi („Grace“ – toim A.T.) oma naabritele mägedes – eriti oma naaber Vivianile, kes on 94aastane väike valge naine hiigelsuurte siniste silmadega. Ta on võimeline rääkima lugu nii 30ndatest kui ka eilsest, kusjuures ta räägib mõlemast samasuguse detailsusega. Temaga aja veetmine õpetas mulle olema edukas ilma ambitsioonita. Ta õpetas mind tõeliselt armastama ilusaid, väikseid ja kestvaid asju ning olema nendest inspireeritud. Olema tänulik väikeste asjade eest ja lasta neil ennast sütitada. Ma arvasin alati, et olles ambitsioonikas, fokuseeritud ja eraklik suudan ma olla tõeliselt edukas. Aga ta lihtsalt muutis seda kõike minu jaoks! Tõeliselt tore (naerab)! Ma võin olla tõeliselt õnnelik, tehes väga palju tööd. Ta aitas mul maa peale tagasi tulla, nautida elu ja seda enda sisemusest laulda!
Mida me võime Sinult järgmiseks oodata?
Ma ei ole päris kindel, milline on minu järgmine album, aga ma kuulan hetkel väga palju uut muusikat, mis on välja tulnud. Ma olen Inglismaa bändi Novo Amor väga suur fänn. Neil on väga ilus, modernne folgilik muusika, mis on samas väga paljuski nagu klassikaline koorimuusika. Nende hääleulatus on väga kõrge, kuid nad on maskuliinsed ja mulle väga meeldivad nende laulusõnad. Oma kohvikus kuulan ma neid kõige rohkem, hästi tore on jagada inimestega sellist kuulamise ruumi ja kureerida muusikat lihtsalt kuulajana. See, mida ma kuulan, on tõesti väga omapärane.
Küsiksingi veel nüüdismuusika ja Sinu iidolite kohta.
Minu maitse on väga iseäralik ja tavatu, väga raske on seda iseendale selgitada. Aga ma olen teadlik nendest omadustest, mis mulle meeldivad – ilusad sõnad, vokaalid, seaded, esilaulja ja bändi rütmiline koostoimimine, millest moodustub oma keel. Kõik need asjad on minu jaoks väga inspireerivad. Minu eelistused on mõjutatud klassikalisest muusikast, ma mängin iga nädal klaverit ja võtan klaveritunde. Olen oma järgmise plaadi osas väga ootusärevil!
Oled kummarduse teinud oma esitustes jazzilegendidele nagu Ella Fitzgerald ja paljudele tema kaasaegsetele. Kes neist on olnud oma loominguga Sinu suurim inspiratsioon?
Nad on olnud väga, väga tugevad mõjutajad. Eriti Ella Fitzgerald, ta suutis edastada laulusõnu sellisel viisil, kus võis iga sõna kuulda. Selline viis paneb kuulaja mõtlema kirjutaja poeetilisusele ja mida ta soovis edasi anda. Praegusel ajal on väga populaarne laulda efektsel viisil, kus ei ole võimalik eristada, mida täpselt lauldi, selline meeleolu tekitamine. Aga see ajab mind hulluks! Ma tõesti soovin kuulda sõnu! Jumaldan Shirley Horni tema kannatlikkuse eest kasutada ruumi, mis jääb fraaside vahele. Teda kuulates oled täielikult tema haardes ja tekib pingestatud ootus. Samuti Sarah Vaughan – neil kõigil on midagi, mida ma väga vajan. Abbey Lincoln on vapustav jutuvestja, ta kõlab täpselt samamoodi kui need vanad naised minu isa kirikus. Neil kõigil on mulle midagi anda.
Kunstil on samuti Sinu elus suur roll, kuidas see Sind mõjutab?
Kunst ja teadmised on ainukesed asjad, mis eristavad meid muudest loomadest. Meil on vajadus ellu jääda, luua elu, leida selles oma koht, mis on kõik esmavajadused. Kuid meie loomuses on veel peegeldada, mõelda, plaanida, avaldada mõtteid, kogeda ja luua ilu; vahel ilma kavatsusteta. Kui me kaotame kunsti ja inimlikkuse, siis kaotame me võime sellel kõigel vahet teha ja oleme lihtsalt haaratud oma impulssidest. Ma võin vaadata BBC pealt loodussaateid, kui soovin näha toorest võitlust ellujäämise nimel. On kingitus olla inimene, omada autorlust, väljendusviise ja panust. Ma loodan, et kunst ei kao kunagi koolidest, ja see on ka põhjus, miks ma Chicagos kooli heaks töötan. See on see viis, kuidas ma oma aega veedan – jälgides kunsti mõju haridusele, mul on väga hea tunne selles osas.
On võrratu, et oled siin meie 100. sünnipäeval, mis on Sinu sõnum meile?
Õnnitlused! On väga eriline omada kohta oma lugude, nime, ajaloo ja kultuuriga – väga eriline! See on väike koht, aga omab erilist vaimsust. Mulle meeldib siin väga olla, mulle meeldib Eesti väga!
Kui me pärast vestlust proovi jalutasime, mainis Lizz, et kui ta siin elaks, siis ta ainult kirjutaks. Meeletult tore on kuulda, kuidas meie väike riik suudab suuri artiste inspireerida ja neid siia tagasi tuua! (A.T.).