Mai Leiszi metamorfoosid

28. aprill 2019
Marje Ingel

Saaremaalt pärit basskitarrist ja helilooja Mai Leisz (endise nimega Jõgi) on suurema osa oma ametlikust muusikaharidusest omandanud Rootsis, kus ta õpingute ajal moodustas bändi MaiGroup. Ansambli teine album „You“ andis Mai talendist juba sedavõrd eredalt märku, et äratas ka Ameerika rokikuulsuse David Crosby tähelepanu, kui plaat õnnelike juhuste ja ühiste tuttavate kaudu tema kätte jõudis. Nüüdseks on Mai Leisz juba paar aastat Ühendriikides elanud ja kuulub David Crosby bändi, kuid pole oma Rootsi ansamblikaaslasi sugugi unarusse jätnud. Jazzkaarel tutvustab MaiGroup oma kolmandat albumit „Metamorphosis“ ning sel puhul usutles ansambli liidrit Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

 

Jazzkaare juubelifestivali raames on Sul minituur mööda Eestit oma ansambliga MaiGroup. Kui sageli sa nüüd, Ameerikas elades, Eestisse satud?

 

Mitte nii sageli, kui tahaksin! Mul on väga suur koduigatsus. Tunnen puudust oma siinsest perekonnast ja headest sõpradest. Ja muidugi Eesti loodusest ja Eestimaa hingusest, Eestimaa juurtest. Praegu käin siin umbes paar korda aastas.

 

Palun kirjelda, kui pingeline on Sinu elu Ameerikas võrreldes näiteks sinu varasema muusikutegevusega Rootsis?

 

Palju oleneb sellest, kas olen tuuril või viibin kodus. Ameerika on ju suur ja lai, nii et tuuril liigume selliste suurte bussidega, kus on voodid, köök ja lounge’id. Igaühel on bussis oma koiku. Pärast kontserti tulevad kõik bussi ja hakkame kohe sõitma järgmise sihtkoha poole.

Erinevus ongi vahemaades: Eestis sõidad pärast kontserti otse koju, Rootsis magad seal, kus esined, ja sõidad hommikul teise linna. USAs mängid oma show ära ja sõidad kohe edasi järgmisse sihtkohta, seni saad oma koikus puhata. Millal iganes sa järgmisse paika jõuad, olgu öösel või hommikul, registreerid end hotelli sisse, magad nii kaua, kui saab ja siis, umbes kella 4 ajal, on soundcheck, kell 7 või 8 on kontsert kahes osas, ja pärast seda pannakse jälle ajama järgmise sihtkoha poole. Tavaliselt on meil kaks päeva järjest kontserdid ja seejärel üks päev vaba – David saab niimoodi oma häält puhata. MaiGroupi tegemistega võrreldes on see nagu puhkus, sest meie eest hoolitsetakse pidevalt, kogu tehnika pannakse üles ja isegi pillid seatakse häälde. Kui kontserdi ajal midagi ragiseb, siis kohe kõik jooksevad.

MaiGroupis ma olen ise bändi helilooja, arranžeerija, produtsent, promootor, pankur, psühhiaater… Minu ülesanne on tagada, et kõik oleksid rahul sellega, mis toimub, ja kui on mingi probleem, siis see probleem lahendada. Nii et mina ei saa olla see, kes uksi paugutab.

 

Kuidas teie koostöö MaiGroupis nüüd üldse välja näeb? Enne olite ju üksteisele geograafiliselt lähemal, sest ansambli ülejäänud liikmed on kõik Rootsist.

 

Nemad on endiselt Rootsis, kuigi nad kõik teevad samuti oma plaate ja tuuritavad mööda maailma. Kui aus olla, siis esialgu, kui kolmandat plaati tegema hakkasime, mõtlesin, et see jääb ilmselt MaiGroupi viimaseks plaadiks, kuna nii raske on seda bändi üle ookeani elus hoida. Arvasin, et küllap mul on aeg sealpool Atlandi ookeani mingi uus kooslus kokku panna. Seepärast ma ka tahtsin, et kolmanda plaadi salvestamine oleks hästi eriline ja jääks tõesti meelde. Meie kahe eelmise plaadi salvestamisel välja kujunenud rutiini järgimise asemel otsustasin seekord mitte ise Rootsi sõita, vaid hoopis poisid USAsse lennutada. Charles Lloyd kommenteeris seepeale naljaga, et see on nagu liiva randa toomine! Ma vastasin Charles’ile, et see bänd on eriline, sest meil on nii tugev telepaatiline side ja sünergia, mida lihtsalt ei ole mujal maailmas. Me oleme juba peaaegu kümme aastat koos mänginud – see juba räägib iseenda eest! Kui MaiGroupi liikmed Los Angelesse tulid ja me stuudiosse läksime, siis kohe, kui esimese loo lahti lõime, tundsin, et vau, ma ei saa seda käest lasta! Meie vahel on selleks liiga sügav ühendus. Ma võin kõrvalt mingeid muid projekte Ameerika muusikutega teha, aga see bänd peab jääma, ükskõik kui harva me koos mängida saame. See oli selline ilus tunne, hästi armas äratundmine ja taaskohtumine või taas äratundmine… Nagu üheshingamine.

 

Kas MaiGroupi koosseis on aastate jooksul muutunud ka?

 

Esimesel plaadil oli klaverimängija Rasmus Lindelöw. Teisel ja kolmandal albumil on pianistiks Simon Berggren. Bändi päris õige saundi ja hinge leidmine on olnud üsna pikk protsess, samuti nende muusikute leidmine, kellega päriselt kokku sobime ja ühes suunas vaatame. Minu arvates tunnevad ka bändi liikmed nüüd, et nad on õiges kohas ning väärtustavad seda koosseisu, koostööd ja seda muusikat, mida me teeme.

 

Sa mainisid Charles Lloydi nime, tema on üks külalisesinejaist MaiGroupi värskel plaadil. Kuidas ometi said Sa niisugused korüfeed oma plaadile mängima?

 

Eks ma ise pean ka ennast aeg-ajalt näpistama. Charles on justkui Eesti vabaduse sümbol. Ta armastab seda ka ise rõhutada: „Kas sa ikka tead, et mul on Eesti presidendilt see medal?” Charlesiga kohtusin tänu minu abikaasa Gregile, sest Greg mängib tema bändis The Marvels koos Bill Friselli, Reuben Rogersi ja Eric Harlandiga. Nad salvestasid parajasti uut Marvelsi plaati East West stuudios Los Angeleses, seal me kohtusimegi. Charlesiga mängisime just ka Blue Note’i plaadifirma 80ndal juubelil.

Mul oli valmis ballaad nimega „Three Nights” ja ma kuulsin selles loos oma peas Charlesi sooja saksofonitooni ja tundlikku mängu. Küsisin tema käest ühel lõunasöögil, kas ta oleks nõus mängima ühe loo mu plaadile ja tema vastas: „Muidugi!” Charlesile väga meeldis see pala. Ta mängis loo ainult kaks korda läbi ja ütles, et rohkem ei mängi, muidu ta hakkab tundma, nagu ta oleks selle ise kirjutanud.

 

Kõige esimene külalisesineja oli muidugi David Crosby. „Here It’s Almost Sunset” on lugu, mille me kirjutasime koos ja mis ilmus tema „Sky Trails” albumil 2017. aastal. Tahtsin MaiGroupiga sellest oma nägemuse jäädvustada ja ütlesin poistele: „Fusion it up, guys!”. David laulis oma osa uuesti, meie Gregiga laulsime taustahääli ja Greg mängis natukene lap-steel’i, mina tegin uue bassipartii.

 

Teine külaline oli Bill Frisell, kellega ma kohtusin esimest korda Kopenhaageni jazzifestivalil 2015. aastal. Juba siis oli ta ääretult soe ja armas. Bill oli ka eelmisel aastal minu ja Gregi pulmas külaline. See koostöö algas niimoodi, et saatsin Billile sõnumi, endal sõrmed värisesid, kas ta oleks nõus minuga koos pulmas Gregile üllatusena pühendusloo mängima. Bill oli sellest ideest vaimustuses. Kui me seda lugu pulmas duona mängisime, siis oli see nii tohutult ilus. See oli nii hingeline ja sügav hetk. Sama loo algversioon ilmus tegelikult MaiGroupi eelmisel plaadil, aga minu ja Billi duo esituses kõlas see täiesti nagu uus lugu. Mitu kuud hiljem hakkasin MaiGroupi uue albumiga tegelema ja küsisin Billi käest, kas ta oleks nõus selle loo salvestama, et too unustamatu hetk minu pulmas kestaks igavesti. Bill oli jällegi igati päri, ja nii ma lendasin New Yorki temaga stuudiosse.

 

Salvestus Charlesiga oli samuti ääretult emotsionaalne. Uskumatu, kuidas Charles teadis täpselt, mida see konkreetne lugu vajab! Kuidas ta interpreteeris seda meloodiat ja kui mitu korda ta rõhutas, et talle on oluline selle looga õrn olla. Täpselt seda see lugu vajaski – Charles Lloydi!

 

Kas metamorfoos uue plaadi pealkirjas on vihje mingitele muutustele sinu enda elus?

 

Jah. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis metamorfoos sai alguse tegelikult juba väga ammu ja mitte üleöö. Kõik muutused võtavad aega, nõuavad julgust ja tugevust. Uusi alguseid, valusaid muutusi ja lahtirebimisi millestki tuttavast ja mugavast on olnud palju: väikesest Saaremaa külast ära kolimine Tallinnasse, Tallinnast Skurupisse, Skurupist Stockholmi, Stockholmist Los Angelesse… Üks uus algus oli ka MaiGroupi kokkupanemine aastal 2010, mis aitas mul Rootsi muusikute ringkonda sisse sulanduda. MaiGroupi teine plaat “You” avas ukse David Crosby bändi. Ma ei oleks üksinda mitte keegi. Minu ümber on olnud nii palju inimesi, kes on mulle tuult purjedesse puhunud ja kes on mind julgustavate sõnadega aidanud: minu õpetajad, minu sõbrad ja perekond. Eks vahepeal oli ka pime depressiooni aeg, kui mõtlesin, et miks ma seda teen, kellele ma seda teen ja kuhu ma teel olen.

 

Selliseid aegu on ka olnud?

 

Ikka. Ja see ongi see metamorfoosi osa, et kas ma nüüd murdun ja annan alla või lähen edasi ja õpin lendama. See, kuidas ma metamorfoosi mõtte peale tulin, on üks omaette lugu. Ma olin eelmisel kevadel Crosbyga tuuril ja me olime parasjagu New Orleansis. Meil oli vaba päev ja ma sõitsin trolliga jazzimuuseumisse. Hakkasin mõtlema kõigi nende suurte muutuste peale, mis mu elus on olnud. Muuseumi esimeses ruumis oli seina peal suurelt: jazzi metamorfoos. Ma ei olnud kunagi varem näinud sõna ”metamorfoos” sellises kontekstis kasutatavat. Pärast muuseumikülastust läksin edasi jalutama ja minu tee peale jäi insektaarium, kus oli ühtlasi ka liblikaaed. Vaatasin kõik prussakad ja muud putukad ära ning siis märkasin metamorfoosi laborit. Jälle metamorfoos, ma ei suutnud oma silmi uskuda! Läbi klaasi oli näha metamorfoosi erinevaid faase. Astusin aeda sisse ja natukese aja pärast lendas suur Lõuna-Ameerikast pärit owl butterfly (öökull-liblikas), minu õla peale ja istus seal oma pool tundi. Ma juba vahepeal mõtlesin, et kas ta on üldse elus, aga siis ta jälle liikus natukene. Kõik teised inimesed imestasid, kuidas sa selle liblika endale õla peale meelitasid? Ma ei tea, lihtsalt ise tuli. Läksin korraks aiast välja, helistasin Gregile ja rääkisin, mis juhtus, siis läksin aeda tagasi ja samasugune liblikas istus jälle mu õla peale! Sel hetkel mulle jõudis pärale: olgu, universum, I get your point! Otsustasin, et uus plaat saab nimeks “Metamorphosis”.

 

Muide, selle plaadi peal on ka lugu “Palos Verdes Blue”, mille nimi mul oli juba enne loo sündi olemas ja mille me kirjutasime poistega koos alles stuudios olles. Millalgi varem lugesin ja guugeldasin liblikate kohta päris palju, sest tahtsin, et tuleks selline kontseptuaalne album. Uurisin, mis on maailma suurim ja väikseim liblikas. Google pakub ju variante, mida inimesed veel on otsinud ja nii ma klikkisin otsingule: mis on maailma kõige haruldasem liblikas. Vastuseks tuli Palos Verdes Blue. Ma ei suutnud jälle oma silmi uskuda, sest tol ajal ma elasin Palos Verdesi poolsaarel. Missugune on tõenäosus, et maailma kõige haruldasem liblikas ei ole kuskil Polüneesias või Austraalias, vaid Los Angelese lõunaosas ja just seal, kus ma elan? See oli nii sürr! Igalt poolt tulevad sellised märgid, et ma olen õigel teel.

 

MaiGroup feat. Greg Leisz (Eesti-USA-Rootsi)

24. aprillil Haapsalu Kultuurikeskuses

25. aprillil Rapla Kultuurikeskuses

27. aprillil Tallinnas, Punases Majas

 

Koosseis:

Mai Leisz – bass

Greg Leisz – lap steel kitarr

Björn Arkö – saksofon

Simon Berggren – klaver

Calle Stålenbring – kitarr

Jonathan Lundberg – trummid

 

Vaata Tallinna kontserdi pildigaleriid siit!