Mänguhimuline Marcin Masecki esitas kuulajaile väljakutse

07. detsember 2017
Marje Ingel

Esmaspäeval, 4. detsembril Kumu auditooriumis esinenud Marcin Masecki kontserdi külastamine oli kuulajale üks paras julgustükk. Miks, sellest kirjutab Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

 

Ausalt öeldes kõhklesin tükk aega, kas minna Marcin Masecki kontserdile või mitte. Tema tegemiste tutvustus Jazzkaare kodulehel äratas silmapilkset huvi, aga kui kuulasin helinäiteid, ehmatasin ära. Nii mõnigi klassikatöötlus või igihaljas pala levimuusika kullafondist oli mängitud häälest ära pianiinol ning nihkus Masecki sõrmede all edasi teosammul ja üsna monotoonselt. Kõik see lõi esmamulje ebaõnnestunud paroodiast. Selguse saamiseks kuulasin veel ja veel ning jõudsin järeldusele, et Masecki ei kohtle neid teoseid tüüpilise esitajana, vaid süveneb muusikalisse materjali teadlase või detektiivi kombel, võttes palad sageli algosadeks lahti ja mängides neid osi justkui füüsikalise katse korras edaspidi ja tagurpidi, kuni vastava osa mehhaanika ja tööpõhimõtted lõplikult selgeks saavad. Siis asub ta mõne järgmise osa kallale ja alustab uue „lahkamisprotseduuriga”.

 

Niiviisi muusikalise Frankensteiniga kohtumist peljates lükkasin kontserdile mineku otsust aina edasi, kuni esmaspäeval uudishimu minus lõpuks võitu sai ja seadsin otsustavalt sammud Kumu suunas. Kartsin eest leida pooltühja saali, aga minu üllatuseks oli auditooriumis vist ainult kümmekond vaba kohta. Mõtlesin endamisi, kas nad ikka teavad, mis neid ees ootab… Saatuse tahtel juhtusin kontserdi ajal saalist väljas käima just sel hetkel, kui üks neist, kes nähtavasti ei teadnud, end riidehoius lahkuma sättis, kurtes garderoobi töötajaile, et kuulis ühtepuhku korduvaid kolmkõlasid ja see monotoonsus ajas tal pea valutama.

 

Tõsi ta on, Marcin Masecki ei ole esineja või meelelahutaja nende sõnade tavapärases tähenduses. See ei tähenda aga, et tema kontsert poleks minu või teiste saalisviibijate meelt lahutanud – otse vastupidi! Kontserdi lõppedes vaatasin reaktsioone tabada püüdes ringi ja nägin paljudel nägudel lõbustatud muigeid või meeldiva üllatuse ilmet.

 

Marcin Masecki ja Jerzy Rogiewiczi tandemi mänguline suhtumine esitatavasse repertuaari tähendas loobumist palade algsest ülesehitusest või lineaarsest meloodiajoonisest. Masecki sõrmed ukerdasid klaviatuuril edasi-tagasi nagu laps mängunurgas, kes alati üht stseeni oma lemmikmängust uuesti ja uuesti korrata ning muuta võib. Kohati näis see inimlikust interpretatsioonist ilma jäetud automatismina, nagu esitaks palu ragtime‘i ajastule omane isemängiv klaver. Vahel kostus saatepartii kordus nagu tagasihüppav plaat, vahel aga tembutas pianist niisama, kas tempot aeglustades ja kiirendades või palade osi ära vahetades ning pisut ümber konstrueerides.

 

Lõppkokkuvõttes kujunes Masecki ja Rogiewiczi duo kontsert põnevaks muusikaliseks ekskursiooniks ragtime‘i maailma ja mul oli rõõm sellest osa saada. Tänasin end mõttes julguse eest end üllatada lasta.

 

Marcin Masecki & Jerzy Rogiewicz „Time for Ragtime“ 4. detsembril kell 19 Kumu auditooriumis

Koosseis:
Marcin Masecki – klaver
Jerzy Rogiewicz – trummid

 

Vaata kontserdi fotogaleriid siit.