Toomkiriku saal oli täitunud rahvaga, väljas oli pime ja külm, kuid kirik seevastu mõnusalt soe ja õdus. Väljast kõlasid kirikukellad. See oli ka ainus heli, mis väljastpoolt sisse pääses – kirik oli kui vaikuse oaas keset linna. Pärast kirikuõpetaja sissejuhatust saabus lavale Maria Faust koos ansambliga. Kui Maria Faust Sacrum Facere koosseis 2014. aastal viimati Eestis esines, oli just ilmunud nimialbum ning materjal oli veel väga värske. Paraku siis ma kontserdile ei jõudnud.
Publiku seljatagant hakkasid kõlama pehmed orelikäigud Emanuele Maniscalcolt. Istudes kohe ansambli ees, tundusid kaugusest kostvad oreliviled pehme padjana. Esimeseks looks oli plaadilt tuttavaks saanud “Epp”. Vaskpillide ansambel astus sisse nii tundlikult ja pehmelt. Oma ausas, lihvimata esteetikas mõjus teos taas värskelt, lausa piinlikult alasti meie ees. Mulle meenusid assotsiatsioonid, mis tekkisid Maria Faust Sacrum Facere plaati kuulates. Kuna lood on nimetatud Eesti naiste nimede järgi, siis paratamatult olin loonud lugudele kujuteldavad narratiivid. Sisetunne ütles, et lood räägivad naistest, kes elasid Eestis paar sajandit tagasi. Ajal, mil esiemade tarkuste kõrval kammitsesid meeli jumalakartlikkus ja kirikusõna. Ajal, mil polnud tänavavalgustust ja talvekuudel peituti hämaratesse rehetubadesse. Mured, mida kaasas kanti, tundusid rõskemad ning elu paratamatum.
Toomkirikus istudes ja kontserti kuulates tekkis tunne nagu oleks kirikul olnud oma roll Maria Faust Sacrum Facere ansamblis. Ruumist sai läbi loomulike kajade ja kõlapildi tervik. Inimesed olid hiirvaiksed ka lugude vahepeal, justkui kartes lõhkuda seda õrna atmosfääri. Viies lugu algas Lars Andres Haugi täiesti ebamaise tuubasoologa, misjärel hakkasid kõlama tuttavad tantsisklevad viisijupid. Tundsin ära loo nimega “Tui”, mille kaasahaaravus ei jätnud külmaks ka publikut. Pärast seda lugu aplodeeris publik esimest korda. Tundus nagu oleks tegemist olnud vabanemisega. Ka Maria ise tegi hingetõmbepausi ning paljastas, millistel asjaoludel kaasati seekord kontserdile ka orel. Tegu olevat olnud hoopis Anne Ermi isikliku ettepanekuga, mida Maria ei saanud vastu võtmata jätta.
Kontrastide põrkumisel tekib hõõrdumine. Seda enam, kui nendeks kontrastideks on klassikaline kompositsioon ja vaba improvisatsioon. Püüdlus reeglipärasuse poole, otsides samaaegselt sisemist vabadust, on aegumatult eksistentsiaalne problemaatika. Täpselt nii inimlikult ja ehedalt mõjus kogu kontsert, katsudes salasoove ja veel tahumata tundeilminguid. Omalt poolt lisaks siia ka märksõna “Ood meie esiemadele”. Võibolla oli see ettekujutus, kuid võis kõlada ka poolik fragment laulust “Meil aiaäärne tänavas”. Samamoodi seostusid mulle mitmed korduvad motiivid unelauludega.
Aga võibolla polegi vaja siinkohal nii konkreetseid narratiive.
Maria Faust Sacrum Facere
9. detsember 2017, Tallinna Toomkirik
Koosseis:
Maria Faust – altsaksofon, klarnet, vokaal
Francesco Bigoni – klarnet
Ned Ferm – tenorsaksofon, klarnet
Emanuele Maniscalco – klaver, orel
Tobias Wiklund – trompet
Anders Banke – bassklarnet
Lars Andreas Haug – tuuba
Vaata fotosid siit.