28/04/2019 Mark Guiliana ja tema biit

26. aprillil esines Vabal Laval maailma üks hinnatumaid ja karismaatilisemaid trummareid Mark Guiliana. Ainulaadse käekirjaga piirideületaja ühendab jazzi improvisatsioonilisuse elektrooniliste helidega. Guiliana ansambel Beat Music mängleb julgelt jõulise rütmika ja filmilike atmosfääride, akustiliste ja elektrooniliste toonidega. Guiliana esitles koos ansambliga Jazzkaarel oma värsket albumit “Beat Music! Beat music! Beat music!”. Kontsert kulges praktiliselt katkematu muusikalise voona, kuhu lisasid värskust mängijate soolonumbrid. Keha läbistav bass, kosmilised saundid ja üllatusi täis rütmika tekitasid ülendava meeleolu.

Publiku muljeid kontserdist kogusid Jazzkaare reporterid Anita Maasalu, Christopher Toomberg ja Eeva Trei.

Vello (55), semantik:
Ütleme nii, et huvitav oli kuulata, aga päris minu “tassike teed” see nüüd ka polnud. Tulin abikaasaga kuulama, lihtsalt “nuusutama”, mida Mark Guiliana endast kujutab, tundus ju intrigeeriv! Ei saa öelda, et mulle üldse ei meeldinud, paar lugu, kus oli all konkreetne biit ja peale tehti sündiga meloodilisi helisid, olid täitsa lahedad. Need sobisid sinna, muusika oli kuulatav ja terviklik. Kuid enamjaolt läks muusika veidike käest ära, veidike nuudeldamiseks, ja kogu musikaalne ilu kadus ära. Ma mõtlen, et selle muusika puhul jäi puudu terviklikkusest ning loogilisusest: tihti topiti lood täis igasugust nodi, mis tekitas liiga palju müra, keeruline oli aru saada, mida peaks kuulama. Ja võib-olla häiris ka see, et kasutati salvestatud tekste. Muusikas jäi veidike puudu dünaamilisusest, hingamisruumist, kogu aeg oli hektiline tagumine, miljon asja toimus korraga ja sama valjult. Saan aru, et see ongi nii-öelda intelligentne jazztümps, ja ma ei mõista kedagi hukka, kellele see meeldis, aga minule see muusika nii väga ei imponeerinud, pigem meeldis kontserdi show ning väljanägemine.

Rauno (32), muusikaõpetaja:
Ulme kontsert! Nagu Mairo Marjamaa sissejuhatuses mainis, siis Mark Guiliana ON tõeline rütmiline poeet. See, kuidas ta vajadusel rütmi hoidis, aga vahepeal muusika täiesti ära “lõhkus”. Need aeglustused, kaheksandiktrioolid, kvintoolid ja septoolid, mis lõid nagu teistsuguse rütmilise tasandi, kuid ei kaotanud meetrumit samas hetkekski ära. Müstiline. Kust tulevad sellised inimesed?

Malle (66), pensionär:
Mina olen küll vanainimene, aga peab ütlema, et täitsa lahe oli, mida poisid lava peal tegid. Kindel oli see, et magama ma selle kontserdi jooksul kordagi ei jäänud, nagu on mõnikord varem juhtunud. Mulle meeldisid nende toredad kollased kostüümid ka, aga arvan, et nendes hakkas vist päris palav. Muusika kohta arvan, et oli kuulatav, väga kiire oli, ja kui tahta või kui noorem olla, siis saaks selle järgi tegelikult tantsida küll.

Raul Sööt (50), Aasta Jazzmuusik:
Mulle meeldis kontsert väga. Mark Guilianat ma varem live’is kuulnud ei ole, aga tean loomulikult, kellega on tegemist, ja üldmulje jäi väga hea. Minu jaoks oli helinivoo ehk natuke liiga vali. Ilmselgelt peabki selline muusika vali olema, aga kusagilt maalt jookseb helimassiiv hunnikusse, hakkab moonutuma ja jõuab enam-vähem valupiirini. Sealtmaalt on tegelikult kaks probleemi: esiteks on juba raske nautida ja teiseks ei suuda nii hästi helikõrguseid eristada. Kava oli iseenesest dünaamiliselt üsna mitmekesine. Erinevad solistid said välja paista ja soolonumbrid olid laiendatud, seetõttu tekkis kavasse nii palju muutlikkust, et ta ei olnud liiga üheplaaniline. Paratamatult oleks see aga muidu juhtunud ja mõnevõrra ka juhtus, kui arvestada harmoonilist plaani. Tonaalses mõttes oli see ikkagi üsna monotoonne, aga samas ei olnud ta ka nii monotoonne, et oleks tekkinud nii-öelda transiolukord. Harmooniline plaan oli selles mõttes minu jaoks veidi naiivsevõitu. Sellise taseme muusikutelt oleks olnud huvitav kuulata, kuidas ka seda dimensiooni arendatakse. Aga ilmselgelt ei olnud see kontseptsiooni osa ja rohkem oli mängitud süntesaatorisaundide peale. Tegelikult siiski nautisin kontserti ja kuulasin kõik lõpuni, koos lisalooga. Tegemist on väga suure meistriga, tema pillivaldamine on nii kõrgel tasemel, et iga väiksemgi repliik toob naeratuse näole. See muusika tekitab teatud seisundi ja hea reaktsiooni.

Karl (24), saksofonist:
Ootused olid päris kõrged, sest tegu on ikkagi biitmuusikaga. Mulle väga meeldis, kuidas ta äärmustega mängis, kõik need pikad soolod, mis suurelt kasvasid – see oli lihtsalt nii vägev ja võimas! Vahepeal läks ta nii äärmusesse, et kaotas iseennast sinna sisse ära. Seda oli mõnus näha, et kohati oli tal publikust nii ükskõik; samas ta kuidagi hoidis meid kätel või toetas õrnalt selga, et me ei “kukuks”. On näha, et ta pani tähelepanu proovile – esitati vähe lugusid, mis olid väga pikad, mitte ükski polnud nii-öelda raadiohitt. Ma arvan, et meloodiad ja kõik need rütmifiguratsioonid tegid sellest ühe ägedaima ja variatsioonirikkaima kontserdi tänavusel Jazzkaarel.

Renee (46), insener:
Väga hea kontsert oli, nii muusika kui ka visuaal olid palju paremad kui ma ootasin. Ma ei olnud tema muusikat varem kuulnud. Eriti meeldis mulle soolotrummi saund ja nüüd ootangi esinejat, et seda talle ka öelda.

Johanna (20), tudeng:
Muusikastiil oli sellel kontserdil rohkem klubimuusika alla liigituv ning kuigi tänavusel Jazzkaarel on olnud juba mitmeid sarnase olemusega esinejaid, oli Mark Guiliana siiski eristuv. Paljude lugude üldine kõla oli küll sarnane ja üsna rohkelt kasutati backtrack’i, kuid huvitavate soolode ning tempomuutustega suudeti siiski põnevust säilitada. Mõnevõrra üllatavalt jäid Guiliana instrumentaalsed oskused kohati isegi teiste esinejate soolode varju.

Simo, Harald ja Paul, muusikud rütmisektsioonist:
Jalustrabav! Ma ei saanud seal ees olles aru, kas see on lihtsalt nii hea või on seal nii palju inimesi, et mul pole hapnikku – ma ei saanud aru, kas see on probleem või on see imeline. Šokki oli vähe, aga ta feel oli paigas. Pocket oli ülihea. Ta ilmselgelt armastab seda, mida teeb!

Rita Ray, laulja:
Nii palju, kui suutsin keskenduda, siis meeldis. Algus meeldis rohkem. Võib-olla on asi hetkel selles, et minu energia pole piisav, aga mulle hullult meeldis, kuidas mängis Cory Henry klahvimees Nick. Minu jaoks oli see taaskohtumine, sest nägin teda eelmisel aastal täpselt samal ajal Cory Henry live‘il. Mulle meeldis väga ka bassimehe liikumine – liigutused, sisseelamine. Ütleme nii, et kogu bänd groove‘is väga hästi, Markist rääkimata. Kahtlemata oli terve esirida täis trummareid, kes kummardasid teda nagu jumalat, mis ongi mõistetav, sest tänane live näitas, et ta on väga-väga-väga-väga-väga-väga tasemel. Mulle meeldib väga, kuidas nad reggae-biiti mängivad, ning Marki trummide toon.

Minna, festivali tegevjuht Soomes:
Olen üllatunud kui noor on siin kuulajaskond, see pole Euroopa jazzfestivalidele tavaline. Jazzil on Eestis tulevikku. Huvitav oli kuulda, kuidas noored mehed mängivad 80ndate soundidega. Mulle ei istunud see väga, kuid oli huvitav.

MARK GUILIANA’S BEAT MUSIC (USA)
26. aprillil 2019 Vabal Laval

Koosseis:
Mark Guiliana – trummid
Sam Crowe – klahvpillid
TBC – Klahvpillid
Chris Morrissey – basskitarr

Vaata kontserdi pildigaleriid siit.