Martin Kohlstedt – 12-aastaselt klaverivirtuoosiks

26. aprill 2019
Reelika Vaiksaar

Martin Kohlstedt on Saksa noorema generatsiooni pianist ja helilooja, kes seob enda loomingus klassikalist klaverimuusikat elektroonikaga. Kontsertidel kasutab ta oma meeldejäävate palade jaoks tiibklaverit, Fender Rhodes’i ja erinevate klahvpillide kõlasid. Kohlstedtil on siiani ilmunud kolm albumit: „Tag“ (2012), „Nacht“ (2015) ja „Strom“ (2017).

Martin Kohlstedtiga vestles Jazzkaare veebireporter Reelika Vaiksaar.

 

Sa olid 12-aastane, kui esimest korda klaverit puutusid?

 

Jah, see on tõsi.

 

Kas Sa mäletad, millised olid sel hetkel Sinu mõtted ja tunded?

 

Ma midagi ikka mäletan, sest igal kontserdil üritan ma meenutada seda kõige esimest hetke, kui ma seda klaverit puudutasin. Ma mängisin lihtsalt a-klahvi, mis oli muide ainus klahv, mis sellel klaveril töötas, ja sealsamas oli ka meie kell, mis tiksus kõvasti. Ja ma mängisin kaks korda sekundis seda klahvi, ning see oli esimene kord, kui ma suutsin millelegi keskenduda, sest ma olin hüperaktiivne laps, kes oli kõikide jaoks väga tüütu. Aga sellel hetkel ma unustasin kõik muu. Kõik probleemid, mis sel ajal ühel 12-aastasel poisil olid. Ja ma mängisin seda ühte klahvi mitmeid tunde järjest. See oli minu jaoks väga rahustav hetk, millist mul polnud varem olnud.

 

Sa mängid ka elektriklaverit. Kumba Sa eelistad – kas elektroonilist või klassikalist?


Alguses sa mängid klaverit iseenda jaoks. Avad kaane ja seda mängides saad selle sisse minna, üksinda olla ja areneda. Aga kümne aasta jooksul muutuvad teosed rohkem n-ö fikseerituks ja sa ei saa enam väga kuskile areneda. Siis vajad juba midagi võimsamat ja see on ka põhjus, miks mulle meeldib elektrooniline klaver mõneti rohkem. See pakub kuidagi rohkem kontrasti.

 

Millest Sa inspiratsiooni ammutad?

 

Ma arvan, et põhiline, millest ma inspiratsiooni saan, on usaldus. Mul on oma tiim, oma enda plaadifirma ning mul on perekond, kes on minuga väga ausad ja toetavad. Ja nüüdseks on neid inimesi mu kõrval umbes 50 ja see on nagu suur dünaamika. Aga mitte Martin Kohlstedti dünaamika, vaid hoopiski selline, et ma tunnen ja näen, et nad on mulle lähedal ja see inspireerib mind veel rohkem. Ja teine inspiratsiooniallikas on loodus. Ma olen täielik loodusepoiss. Kõik elektroonilised kõlad on väga sarnased loodusele ning ma üritan loodust kopeerida. Ma ei tea, kas selle kohta saab öelda, et see on spirituaalne asi, aga ma üritan panna loodust oma muusikapaladesse.

 

Sa oled välja andnud neli albumit. Kui palju või tihti Sa ise oma muusikat kuulad?

 

See on väga hea küsimus. Ma kuulan oma muusikat väga tihti, sest ma ikka veel analüüsin neid palasid. Ning see on ka üks põhjus, miks ma salvestan enda lugusid mitu korda – need pole minu jaoks kunagi valmis! Ja seepärast ma salvestangi teoseid kaks, kolm või neli korda, sest ma näen neid kui lapsi. Alguses on nad väiksed, siis kasvavad suureks ja saavad vanaks. Kui ma kuulan enda esimest albumit „Tag“, mis ilmus seitse aastat tagasi, siis on minu jaoks väga oluline näha, mis on juhtunud ja kuidas ma olen selle aja jooksul arenenud.

 

Kui saaksid valida nendest albumitest ühe, mida kuulad järjest terve aasta, siis millise Sa valiksid?


Hetkel oleks selleks mu viimane album, milleks on „Strom“. See on selline salajane album ja ilmselt kõige introvertsem. Aga muidu enamik inimestest kuulavad albumit „Nacht“. See album on ilma alguse ja lõputa – see on ajatu.

 

Kuidas Sa enda muusikat iseloomustaksid?

 

Üks oluline sõna oleks intuitiivne, sest mulle meeldib improviseerida ning vaadata, kuhu see mängimine välja viib. Jazz vajab rohkem teadmisi, on liiga fikseeritud ning matemaatiline. Mulle meeldib mängida klaverit nagu laps. Minu muusika on peamiselt klaverimuusika, aga see ei ole klassikaline. On tekkinud üks uus rumal mõiste – kaasaegne klassikaline muusika. Ma ei arva, et see ei ole muusika iseloomustamiseks väga hea mõiste, kuid minu looming liigitub selle alla ning on liikuv ja mediteeriv. Mõned inimesed ütlevad mu muusika kohta jazz, mis on ka kohati võib-olla tõsi, sest ma esinen Jazzkaarel. Aga vahel on muu muusika ka popp, vahel klišeelik. Mul on tegelikult selleks hea sõna – diskursus. See tähendab seda, et mul on tekkinud miski algeline, mille üle mõelda, mida harjutada ning millest lõpuks tuleb kokku midagi väga erilist.

 

Lisaks Tallinnale esinesid Sa ka Tartus. Kuidas seal läks?


See oli väga tore. Lava taga oli suur aken, ma istusin seljaga publiku poole ning nägin täpselt aknast välja. Oli päikeseloojang, koerad läksid mööda, vahepeal jalutasid õues paarikesed. See oli nagu film ning mul oli tunne, nagu ma oleksin kinos. Kontsert oli minu jaoks väga eriline ja hubane. Kuulajaid oli umbes 50 inimest, mis tähendab seda, et seda, et meil tekkis oma ruum, ning ma olin väga fokuseeritud. Sellised kontserdid meeldivad mulle väga.

 

Sa oled esimest korda Eestis. Kuidas Sulle siin meeldib?

 

Eestis on nii palju mõjutusi teistest riikidest, mida on esimese hooga raske jälgida  ja on vaja natuke aega, et seda kõike seedida. Aga muidu on Eesti imeline riik.

 

Millised on kõige suuremad hirmud esinedes välisriigis, kus Sa pole varem käinud?


Mul on alati enne lavale minekut sama hirm: sa pead võtma end rahva ees n-ö paljaks ning leidma kuulajatega sama tasandi. Ja tavaliselt on probleemiks jazzi (või näiteks tekno) puhul see tõlgendus, kuidas sa näed selle muusikastiili tüüpilist kuulajat. Näiteks tüüpiline Jazzkaare külastaja on punase veiniga. Suurim hirm ongi see, et sa ei saa olla nii avatud ja vaba kui tahaksid. Aga tuleb saada publiku usaldus ning end turvaliselt tunda.

 

Sa oled ka filmimuusikat kirjutanud?

 

Jah.

 

Mille poolest erineb filmimuusika kirjutamine tavalisest loomeprotsessist?

 

Muusika tegemine filmidesse on väga eriline, sest see ei ole enam ainult sinu mure või probleem. See on umbes sama asi, kui sa räägid sõbrale, mida ta teeb õigesti ja mida valesti, sest sa näed asja kõrvalt. Ja sama on ka muusika tegemisel filmile. See on minu jaoks lihtne, kuna ma suudan neid probleeme, mida filmis näidatakse, ette kujutada ja tekitada nende pealt teatud muusikalise arutelu. Pead lihtsalt näidatu kohandama muusikaks, mida kõlbab kuulata ning see annab alati filmile palju juurde. Seega filmimuusika kirjutamine meeldib mulle väga. Aga muidugi ei ole lihtne leida midagi, mis nii mulle kui ka teistele meeldiks, seega pean ka mina suutma end kõrvalt vaadata.

 

Kus Sulle meeldiks olla kümne aasta pärast?


Ma tahaks kümne aasta pärast teha sama, mis ma praegu teen. Ma tunnen, et mul ei ole mingit põhjust rohkem kasvada. See on perfektne kooslus, mis mul praegu on. On väga oluline, et ei ma ei hakkaks end esitlema geeniuse või järgmise Mozartina, kuna see lõhub kõik ära. Ma tahaks käia igas riigis, kuhu saaksin minna koos oma perekonna, bossi ja klaveriga. Lihtsalt minna erinevatesse linnadesse ja oma muusikat mängida.

 

MARTIN KOHLSTEDT (SAKSAMAA)
20. aprillil Vaba Laval

 

Koosseis:
Martin Kohlstedt – klaver, klahvpillid, Fender Rhodes

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!