Molde Jazzi kavas domineerisid ameerika jazzivägevad McCoy Tyner, Trio Beyond ja Joshua Redman. “Vaid siin ja praegu” võiks kokku võtta enamuse kontsertide muusikaannuse erilisuse.
17.-22. juulil peetud Molde Jazz on tänu 46. järjestikusele toimumisaastale Euroopa vanim. 60 000 elanikuga Norra väikelinna jazzifestival kuulub kindlasti ka maailma eakamate ja mõjukamate hulka, sest tänaseks on vaid USA suurejooneline Newport Jazz Festival tähistanud oma poolsajandat eluaastat ning Monterey Jazzil ootab sama juubel ees järgmisel aastal.
ESINDUSLIKU EELARVEGA MUUSIKAPIDU
Festivali kunstiline juht Jan Ole Otnaes tutvustab uhkusega ürituse eelarvet, mille kulude jadale on hakanud lõpuks ka tulu kõrvale kasvama. Festivali eelarve 21 miljonit NOKi (ca 42 mln EEK) jaguneb nii, et 8 miljonit teenitakse piletimüügist, 7 miljonit on riigi toetus, 3 miljonit tuleb sponsoritelt, 2 miljonit toovad restoranid-pubid ja 1 miljon tuleb meenete müügist. Numbrid vihjavad sellele, et valida saab parimaid artiste ja välja mõelda erilisi projekte.
2001. aastal, kui Otnaes võttis festivali juhtimise üle, oli see tema sõnul täbaras seisus. Toonane risk võtta pangalaen on end ära tasunud, sest 2006. aastal lõpetati 750 000 NOK (ca 1,5 mln EEK) suuruse tuluga. Selleni on jõutud programmile olulisi mööndusi tegemata riigi ning omavalitsuste tugeval toel. Et Norra valitsus peab jazzmuusikat riigi üheks olulisemaks kultuurisaadikuks, toetatakse heldelt kogu jazziliikumist.
Kui Euroopa teistel suurfestivalidel võib panna minikava kokku ka poptähtedest, siis Molde Jazzi nö popmagnetiks oli vaid Sting, kelle vabaõhukontsert lõi 9000 inimesega publikurekordi. Esimeste kokkuvõtete järgi müüdi tänavusele festivalile 25 000 piletit. Tasuta kontserte külastas ca 15 000 inimest. Ehkki rekordaastatel on müüdud üle 30 000 pileti, peavad korraldajad just praegust külastajate hulka mõistlikuks. Linnas on vaid 900 hotellikohta, kuid teenindada peab jõudma kümneid tuhandeid, kes Mode Jazzi ajal ööbivad ümberkaudsetes linnades või isegi öörongide ja –bussidega festivalilt läbi käivad.
14 KONTSERDISAALI – IGAÜHELE OMA
Muusikat jagus 14 kontserdipaika. Valges puumajas asuv koduselt hubane Reknes ning mere kaldal Forumi teatris asuv black box´i tüüpi Forum Kveld olid eksperimentaalsema ja avangardsema jazzi päralt.
Festivali keskuses Alexandra hotellis oli kolm erinevat lava. Just kammerkoosseise mahutanud Alexandra Kjellerisse koguneti õhtu viimaseid muusikamuljeid saama. Muusikat jagus seal freest sulni mainstreamini.
Punasest tellisest nõukalikku klubihoonet meenutav Kulturhuset võõrustas elektrojazzi ning koosseise, kelle muusika vajas avarust. Selles saalis sündisid festivali ühed mõjusaimad hetked – Jon Hasselli ja akustilise kvarteti Wesseltoft-Andersen-Johansen-Redman kontserdid.
Samas sattus Kulturhuset´isse ka festivali kontekstis kohatuna tundunud briti punkrocklegend Leatherface. Nad olid küll igati stiilsed oma nüanssides, ent tõid majja sootuks ootamatute kommetega rahva, mille puhul jazzkontsertidest hellitatud kuulaja võis kergesti sattuda hooletult üle õla lennanud õlleläigatuste kätte või varvastest üle rammivate tanksaabaste alla. Noil hetkeil tundsid lavalt publikut innustanud leebed „f”-roppused vägagi liiast.
Moodne toomkirik ja eksklusiivne Bjornshonhuset
Kaasaegse toomkiriku heledate võlvide all andis kaks väljamüüdud kontserti vokaalsekstett Take 6. Nende uue plaadi „Feel Free” muusika kõlas sama viimistletult ja köitvalt kui ka läbi aegade hittlood.
Festivali viimane päev tõestas, et moodne ja hea akustikaga kirik soosib nii sooloesinejaid kui ka suuri koosseise. Vokaaloktett Trondheim Voices ja keelpilliorkester Trondheim Solistene tutvustasid esmakordselt Terje Björklundi kammerlikku ja helge helikeelega suurteost „Norra Sanctus”. Vahetult enne keskööd viimasel festivalipäeval andis kirikus tunnise soolokontserdi saksofonist Joshua Redman.
Festivali VIP-saaliks oli Bjornsonhuset, klassikaline 1000 kuulajat mahutav kontserdipaik, mis asus Molde arhitektuurilise uhkuse Rica Seileti hotellis. Kõrghoone on ehitatud otse mere äärde ning paistab kaugelt justkui klaasist purjekas. Bjornsonhusetis sai kuulata festivali peaesinejaid – MyCoy Tyneri septetti, Trondheimi Jazzorkestrit koos Joshua Redmaniga, Trio Beyondi ja projekti, mis tõi lavale kokku Marilyn Mazuri Percussion Paradise´i ning 25. juubelit tähistanud Brass Brothersi.
KINDLA KÄEKIRJAGA KAVA
Molde Jazzi programminõukogusse kuulub neli inimest. Zhanriliselt hoitakse mitmekesist joont, mis annab võimaluse panna ühe stiili huvilisel kokku oma minifestival, kus igati väärikad esinejad. Välismuusikutest domineerisid tänavu ameeriklased, keda jagus vähemalt kümnesse koosseisu. Esindatud oli nii ehe New Orleans kui ka raju free.
Värvikas oli ka Itaalia jazzi esindus: trompetist Enrico Rava kvintett kavaga “Easy Living”, klaverivirtuoos Stefano Bollani ning meelelahutuslikumat jazzi viljelenud duo Gianluigi Trovesi-Gianni Coscia. Au tuleb anda programmi koostajaile, kes olid leidnud ka kohalikele muusikuile suure hulga esinemisvõimalusi. Siiski oli kahju, et pildilt oli välja jäänud enamus Euroopa suurriike, kelle tugevad jazzmuusikud oleks tasakaalustanud ookeanitagust delegatsiooni, kus mitte kõik ei pakkunud kõrgeima kullaprooviga muusikaelamust.
ESINDUSARTISTILT FESTIVALI ERILISED HETKED
Festivali traditsiooniks on esindusmuusik ehk Artist in Residence, kes annab mitu kontserti kohalike muusikutega. Selles staatuses on Moldes viibinud teiste seas ka Pat Metheny ja Chick Corea. Tänavu andis neli kontserti USA saksofonist Joshua Redman, kes sõitis kodust San Franciscost meie kanti vaid Molde esinemiste pärast ega andnud kontserte mujal Euroopas. Praegu on Redman pühendanud oma uue erinevaid triosid koondava albumi salvestamisele. Ta on ka San Francisco jazzfestivali kevadhooaja kunstiline juht ning ameerika jazzmuusika propageerimisele pühendunud SF Jazz Collective´i juht.
Esimese kontserdi andis saksofonist Trondheimi Jazzorkestriga. Kollektiivi hinnatakse hetkel Norra jazzi olulisemaks esindajaks maailmas. Sügisel ootab 13liikmelist orkestrit ees Jaapani-tuur koos Chick Coreaga, samuti esindasid nad jaanuaris rahvusvahelise jazzihariduse assotsiatsiooni (IAJE) aastakonverentsil New Yorgis Norra jazzi.
Nii jazz- kui ka klassikalise taustaga muusikutest koosnev kollektiiv esitles 18. juulil esmakordselt noore helilooja ja saksofonisti Eirik Hegdali loomingut. Saksofonistina osaleb Hegdal mitmes norra tuntud jazzbändis, kuid muusikat on ta kirjutanud ka klassikalistele koosseisudele. Hegdali seekord Sun Ra´st inspireeritud teoseid iseloomustas mitmekihilisus ja kontrastsus. Selles leidus viiteid nii klassikale kui suisa country´le ja rockile. Kaasaegse, improvisatsioonile avatud, kammerliku ja maitsekast huumorist vürtsitatuna jäi see kontsert paljudele nädala tipphetkeks isegi vaatamata sellele, et kokku harjutada jõuti vaid mõni proov. Artist in Residence tunnistas, et just Trondheimi Jazzorkestriga esinemine oli tema jaoks festivali suurim väljakutse.
Teisel kontserdil astus Redman lavale Bugge Wesseltofti New Concept of Jazz projektis. Wesseltofti muusikat tundis Redman varasemastki ajast. Muuhulgas mängiti ka Redmani pala „Mantra”, mis sulandus hoogsasse rütmide ja kontrastide meeleollu suurepäraselt.
Üksteise innustamine ja Redmani jõuliste soolode jada kujunes siiski vaid soojenduseks tema järgmisele kontserdile akustilises koosseisus Joshua Redman-Bugge Wesseltoft-Arild Andersen-Per Oddvar Johansen. Kontrabassist Arild Anderseni 1970ndaist pärit loomingut tundis publik juba esimestest taktidest, vaat et iga soolo ning peateema juurde naasmine võeti vastu suurte kiiduavaldustega. Muusikute omavaheline koostöö laabus õlitatult, improvisatsioonid kasvasid üksteisest välja sedavõrd orgaaniliselt, nagu oleks ansambel alati koos mänginud. Redmanile tundus põhjamaine jazzitunnetus sobivat. Siin avanes enim ka Redmani spontaanne jõuline solistinägu, mida tema plaatidel tavaliselt sellisena ei tunneta.
Molde Jazzi juht Jan Ole Otnaes võrdles kontserti hiljem festivali templiga või margiga festivali paraadpostkaardil – sedavõrd suur oli lavaline sünergia. Joovastust jagus nii tegijatesse endisse kui publikusse veel varaste hommikutundideni, mil Alexandra Kjelleri klubis arutleti pigem eelmise kontserdi muljeid kui suudeti süveneda hetkesse.
Festivali lõpetas Redmani mängutehnilist meisterlikkust esitlenud soolokontsert toomkirikus. Seegi oli haruldane tund, kuna saksofonist on andnud oma üle 15aastase muusikukarjääri jooksul varem vaid ühe soolokontserdi. Tund publikut köitvat muusikat on pillimehele nii ideedena kui füüsiliselt väljakutse. Kava oli kummarduseks läbi aegade jazzsaksofoni suurkujudele ning saksofonisti enda eeskujudele. Nende tuntumatest paladest esitas mees oma tõlgenduse, kasutades oskuslikult kiriku akustikat mõjusate ja kaunite kõlapiltide tekitamiseks.
AMEERIKA JAZZIVAALAD EHITASID SILLA AJALOO JA TÄNASE VAHEL
Enamus Ameerika jazzidessandist esindas maailma jazzi koorekihti. Vanameister McCoy Tyneri kava kandis pealkirja „The Story of Impulse! Records”, mis tähistas plaadifirma 45. juubelit ning samanimelise raamatu ilmumist. Pianist võlus klaverist uskumatult jõulisi ja virtuoosseid käsitlusi Coltrane´i ja Monki muusikast. Samuti mängis ta oma uusi ladinarütmidest kantud palu. Tyneri energia andis mõista, et 67aastase mehe sees elas seesama otsiv ja pulbitsev nooruk 1950-60ndaist, kui koostöös Coltrane´iga salvestati legendaarsed „Love Supreme” või „Africa/ Brass”.
Pianisti septetti kuulus põhikoosseisuna Charnett Moffett kontrabassil ning Eric Gravatt trummidel. Brass-rühmas trompetist Wallace Roney, saksofonistid Eric Alexander ja Donald Harrisonning tromboonil Steve Turre. Saaterühma säravaimaks osutus noor bassist Moffett, kelle soolod muutusid omaette haaravateks lugudeks. Moffett demonstreeris mängutehnilist haaret ning võlus lavalise olekuga, kui ta hoogu minnes lausa tantsis kontrabassiga tagasihoidlikke valsipoognaid selleks, et liikuda trummari juurde, kellega koos sündisid haaravad rütmilidialoogid. Elevust tekitas ka Turre, näidates, kui edukalt võib merekarpidest meloodiaid välja puhuda.
Teiseks maailma jazzivaalaks Molde festivalil oli Trio Beyond koosseisus Jack DeJohnette-John Scofield-Larry Goldings. Nemad lustisid ja läksid vahel ülekätegi Tony Williamsile pühendatud kavas. Suure osa neist kompositsioonidest leiab ka plaadil „Saudades”.
Alexandra Kjellaris mängis 88aastane elurõõmsa silmavaatega pianist Hank Jones, kelle käte all muutusid standardid rikkalikult meeleolukateks mõttearendusteks, mis viisid kujuteldavasse 1950.-60ndatesse. Tema mäng mõjus kui jazziajaloo õppetund. Jones on mänginud koos pea kõigi jazziikoonidega läbi 20. sajandi. Hank Jones, kelle vendadeks muide Thad Jones ja Elvin Jones, andis justkui sümboolselt teatepulga pere nooremale põlvkonnale – trumme mängis koosseisus Willie Jones III.
Tulevikutegijatest USA jazzis näitasid end Alexandra Kjelleris suurepärane publikumeelitaja pianist Robert Glasper ning saksofonist Miguel Zenon oma gruppidega. Nii tõmmu Glasper kui Puerto Rico päritolu Zenon on võitnud meedia poolehoiu. 27aastase Glasperi mainstreami kalduv repertuaar pärines põhiliselt esikplaadilt „Canvas”.
87 MINUTIT FREE FRIIKIDELE
Freegurud saksofonist Sonny Fortune ja trummar Rashied Ali kütisd publiku üles oma 87minutise vabaimprovisatsioonilise teosega „Softly as in a morning sunrise”. Rekordpikkuses tihket mõttearendust suutis suvepalavas Raknesi saalis lõpuni jälgida sadakond andunud fänni.
Fortune´ile-Alile ei jäänud kreisisuses alla ka saksofonistid Peter Brötzmann-Mats Gustafsson koos trummar Paal Nilssen-Love´ga. Euroopa improvisatsioonilise muusika üks teerajajaid Brötzmann hoidis seekord pigem tagaplaanile ning lasi oma nooremal kolleegil Gustafssonil särada. Lisaks saksofonidele mängis rootslane ka enda valmstatud hõbedasel pillil, mis on kokku pandud flöödi ja saksofoni osadest.
HELGUS JA ÜRGSUS – HASSELL JA MAZUR
Kanada trompetist ja helilooja Jon Hasselli meditatiivne Maarifa Street´i kava osutus festivalil üheks enim vastakaid arvamusi tekitanud kontserdiks. Muusika mõjus minimalistlikus ja intensiivses jäises kõlapildis hüpnotiseerivalt, suur osa publikut lausa õõtsus transis, kuid festivalilehte teinud kriitikud andsid sellele üksmeelselt tigeda hinnangu. Arvustuse pealkiri oli hävitav – „Nils-Petter Molvaer vaaliumi mõju all”.
Marilyn Mazuri naistlöökpillimängijatest koosneva Percussion Paradise´i ja festivalil 25. juubelit pidanud Brass Brothersi erandlik ühiskontsert oli ovatsioonirohke ja hoogne. Brass Brothers on Norra kuulsamaid vaskpillikoosseise, kelle lähenemist jazzi ja rahvamuusika sulatamisse peetakse värskeks ja leidlikuks. Selgi kontserdil kõlas muusika, mis oli inspireeritud nii Norra loodusest kui ka viikingite retketest. Löökpillimängiate põnev instrumendiarsenal võimaldas tekitda kirglikke erilisi rütmimustreid. Sellesse lisasid värve ja vahest ka huumorinoote puhkpillimängijad. Juubelikontserdis oli sugestiivset rütmimüsteeriumi, kargelt põhjamaist loitsuvat laulu ja virtuoosseid soolosid.
Festival kui norra jazzi tutvustamiskanal vääriks eraldi peatükki. Kontserdid olid vaid osa kogu aktsioonist. Molde Jazzil toimus ka noorte jazzbändide konkursi Jazzintro finaal. Tänu sellele õnnestus kuulda koguni kuut bändi, kelle jaoks festival oli siiani elu suurim esinemine.
Muljeid vahendas Madli-Liis Parts