Tänavune Jazzkaar on võlunud oma variatiivsusega. Kuulajate ette on toodud kõikvõimalikku jazzilikku ja jazziga seonduvat nii toas kui ka õues, nii noorte kui ka väga kogenud muusikute esituses. Muusik, diskor ja produtsent Mark de Clive-Lowe kuulub kindlasti väga kogenud muusikute sekka ning tema jazzi ja klubimuusika segune laivkontsert reede õhtul andis kinnitust mehe mitmekülgsuse, andekuse ja julguse kohta.
Mark de Clive-Lowe’i on nimetatud käesoleva aastatuhande Herbie Hancockiks. Lisaks on spekuleeritud, et kui Duke Ellington oleks olnud diskor, oleks ta loonud sarnast muusikat nagu Clive-Lowe. Need on väga lugupidavad ja väljateenitud tiitlid. Mees hakkas klaverit mängima nelja-aastaselt ja kasvas üles jazzpianistina, kuid aja jooksul hakkas teda aina rohkem paeluma DJ-kultuur ja klubimuusika. Vaikselt, ent kindlalt hakkas ta erinevaid tahke kokku sulatama, luues oma praeguse muusikalise näo. Tema stiili iseloomustatakse paljude erinevate sõnadega: broken beat, soulful house, nu jazz, spacefunk, 21. sajandi soul, kosmiline hiphop. Clive-Lowe ise on öelnud, et talle ei meeldi oma muusikat defineerida, mis jätab talle vabaduse teha täpselt seda, mida hing ihkab. Üks on igal juhul kindlamast kindlam – tal on imetabane anne rütmidega mängimiseks ning seda kinnitavad justkui ühest suust kõik tema 11 albumit.
Jazzkaarel esines ta oma värskeima, 2014. aastal ilmunud albumi „CHURCH“ laivsõuga. Clive-Lowe naudib erinevate muusikute lavale kokku toomist, olles ise dirigendi rollis. Seetõttu on „CHURCH“ laivi nimetatud suisa moodsaks orkestriks. Dirigendina loob mees kõik laval kuuldava puhtal kujul publiku ees. Ta lendleb oma sämplerite ja klahvpillide vahel ning juhib kogu protsessi väga eneseteadlikult. Lisaks temale olid Tallinnas laval ka trummar Tommaso Cappellato, bassimängija Andrea Lombardini, tunnustatud saksofoni- ja flöödimängija Finn Peters ning tõusev vokalist Tawiah. Oma laive on Clive-Lowe kirjeldanud suure vabadusastme abil– teatud repertuaaris on küll kokku lepitud, kuid lugude iseloom ja järjestus sünnib orgaaniliselt kohapeal, jälgides publiku reaktsioone ja eelistusi.
Reede õhtul kajas Vaba Lava saal improvisatsioonilisusest, meeleolud vahetusid tempokalt – lendlevatest soulimeloodiatest, jazzilikest rütmidest ja klassikalistest klaverikäikudest kuni tumeda ning mürase astumiseni välja. Lauljatar Tawiah „hiphoppis“ end kolmanda loo ajal lavale, olles juba üleni muusika sees, ning üheaegselt nauditavad olid nii tema vokaalne kui ka kehaline eneseväljendus. Energilised, suvised, taevasse viivad biidid muutsid eelseisvad suvekuud juba käegakatsutavateks.
Sellise muusika loomiseks ja dirigeerimiseks peab olema visionäär ja seda Mark de Clive-Lowe kahtlemata on. Tema avastamis- ja seiklemisjulgus on nauditavad ja kaasakutsuvad, ning oskus piire katsuda ja lükata inspireeriv. Kõik kuuldu ei pruugi olla kõrvale nauditav, kohati tekitas muusikamüra isegi soovi nina kirtsutada, kuid iga kord lahenes see pehmeks meloodiaks või nõksuma panevaks rütmimänguks. Kui Duke Ellington oleks olnud diskor, siis võib-olla oleks ta tõepoolest loonud midagi sarnast nagu Mark de Clive-Lowe. Aga kui Mark de Clive-Lowe oleks elanud 15. või 16. sajandil, oleks ta tõenäoliselt olnud üheskoos Cristoph Kolumbuse ja Vasco da Gamaga üks julgemaid maadeavastajaid maailma ajaloos.
Mark de Clive-Lowe’s CHURCH feat. Tawiah
29. aprillil 2016. a Vabal Laval
Koosseis:
Mark de Clive-Lowe ‒ klahvid, elektroonika
Finn Peters ‒ saksofon, flööt
Andrea Lombardini ‒ bass
Tommaso Cappellato ‒trummid
Tawiah ‒ vokaal
Vaata kontserdi fotosid siit.