Õhtu New York Citys jazziga on sama hea kui keerutada Rubiku kuubikut, mille iga klots on isevärvi ning iial ei tea, mida uus kombinatsioon toob, kirjutab Madli-Liis Parts oma muljetest Suures Õunas.
New York Citys saavad kõik endale lubada vähemalt üht luksust – panna kokku värvika jazzifestivali kasvõi igaks nädalapäevaks just endale sobiva kava ning eelarvega. Õhtud ja ööd on täis jazzi variatsioonides ja etnilistes sulamites vähemalt sajas kohas. Valikurohkuses on NYC jazzipealinn, räägitagu mistahes.
Artikkeli ilmus lühendatult ajakirja Muusika märtsinumbris.
Autor Madli-Liis Parts
Ühel jaanuari hilisõhtul istusin jahedas ja publikust kiratsevast jazziklubis The Smalls. Bänd kõlas väsinult ja improvisatsioonid déjà vu´na. Mitte nii nagu Smalls´is tavaliselt. Olin just lahkumas mõne minuti jalutuskäigu kaugusele Cornelia Street Cafe´sse noori laululoojaid kuulama kui klubisse astus neli reibast kaasmaalast. Nad olid linnas mõneks päevaks puhkamas ja küsisid hea jazziklubi soovitust. Punkt jäi küsijaile. Samuti jäi neile minu klubide teejuht Hot House.
Elavat muusikat on liiga palju selleks, et ühte paika teise ees kiita. Vähest Suures Õunas viibitud aega on keerukas kirjeldada, sest isegi ühe õhtu jooskul on võimalik koguda endasse sedavõrd palju erinevaid muljeid ja tundeid, mida on raske ümber jutustada. Nagunii jääb ühekülgseks. Õhtu NYC´s jazziga on sama hea kui keerutada Rubiku kuubikut, mille iga klots on isevärvi ning iial ei tea, mida uus kombinatsioon toob.
Rahulolu kogetuga sõltub kuulaja ootusest, eelteadmistest ja meeleolust. Kindlasti on linn publiku tolerantsi mõõdupuuks ning näitab jazzi kodust köögipoolset palet, mida me festivalide tuledesäras iialgi ei näe. Euroopa festivalide superstaar-esineja on siin üks meist paljudest, kes laval annab endast parima ning sulandub siis publikumassi või ruttab hilisöise rongiga oma kitsukesse üürikorterisse pillipaun seljakotina turjal. Jazz saab siin inimliku mõõtme, mida ei hinnata auhindade hulga ja kuulsusekoorma suuruse järgi.
Virrvarris kuluvad marjaks newyorklaste soovitused. Eelista pigem tundmatumat, väiksemat, odavamat ja lihtsamat. Hinda enda jõuvarusid kaasa elada ja vastu võtta. Vähemalt alguseks. Kolmanda soovituse musternäidiseks on kohalikud ise – räägi inimestega!
Jazzi kuldne ajalugu on endiselt elus
A-train ja Harlem, Village Vanguard ja Lenox Lounge , John Zorn ja Wynton Marsalis on märksõnad, mis toimivad põhjalikku tausta teadmatagi. Käibefraasiks saanud Big Apple ehk Suur Õun linna nime sünonüümina on samuti sündinud jazzmuusikute kõnepruugist. New Yorgi vanemad klubid võiksid rääkida lugusid Billie Holiday, Miles Davise või John Coltrane´i elu kõige salajasematest hämaratest soppidest. Metroopeatused West 4th Street, Christopher Street ning Sheridan Square viivad sind otse nn Village´isse, kus suur hulk jazziklubisid üksteisest jalutuskäigu kaugusel.
Central Parki ääres Time Warneri moodsas hiigelhoones valitseb Jazz at Lincoln Centre mitme saali ja Dizzy´s Club Coca Colaga. See on mastaapsuselt ja investeeringutelt maailma võimsaim jazzikeskus, mida kutsuvad kohalikud kes uhkuse kes kibedusega Wynton Marsalise kuningriigiks. Lisaks klubidele on hoones suurepärane stuudiokompleks ja jazzihariduskeskus.
Central Parkist diagonaalis üles Harlemisse jääb tagasihoidlik peaaegu vaid missioonitundest tegutsev Jazz Museum of Harlem, kes lisaks jazziajaloolise info koondamisele on mõnusaks paigaks kõigile sõltumata rahakoti paksusest. Igaüks on oodatud tasuta kontsertidele, loengutele ja kohtumistele jazzilegendidega, mida veavad pianist Loren Schoenberg ning bassist Christian McBride.
Kui Harlemi jazzimuuseumi ruum meenutab pigem suurt kõik-ühes pinda, kus saab vajadusel loenguid pidada ja jazzivaramut hoiustada, siis Dizzy´s Club Coca Cola on hoopis teist masti. Kõrgvaade klubi peegelpuhtaist maast laeni akendest päikseloojangus või öises värvikuses Manhattanile on lummav. Nagu viibiks mõnes Hollywoodi romantilises kassatükis. Harlemi muuseum ja Coca Cola klubi pole võrreldavad nagu ükski teine koht siin. Igaühel on oma säde.
New York – isiksuste linn
1935. asutatud Village Vanguardi praegune omanik, 80ndais Lorraine Gordon on legend, keda peljatakse tema käreduses samavõrd kui austatakse. Enamuse õhtuid veetvat ta tänaseni oma abikaasa loodud klubis. Alati liikvel on ka särav ja armastusväärne Sue Mingus , kes oma abikaasa legendaarse kontrabassisti Charles Minguse muusikapärandit elus hoiab ning igal teisipäeval Iridiumi klubis enda manageeritud The Mingus Legacy Bandi innustab.
Jazzigiidide Paul Blairi või Gordon Polatnikcu jazzteemalised ekskursioonid tõestavad, et New York on sedavõrd läbi imbunud jazzirütmidest, et keerukas on seda linna näha muu nurga alt. Mahlakaid detailirikkaid kirjeldusi fanaatilistelt jazzipatriootidelt võib kuulata tundide kaupa. Paul Blair on ka jazziajakirja Hot House toimetaja. Gordon Polatnic peab Harlemis klubi EZ´s Woodshed.
Maailma eri paigus elanud ning muuhulgas ka ajakirjanikuametit pidanud Paul Blairi klientideks on nii üksikisikud kui ka mitmekümneliikmelised grupid põhiliselt Euroopast. Pauli tunnevad nii New Yorgi jazzmuusikud kui ka jazzielu organiseerijad. Jazzifanaatikuna on ta uurinud põhjalikult linna jazziajalugu, ta võib rääkida iga paiga kohta lugusid, mida ei leia ühestki raamatust. Jalutuskäigud Pauliga on justkui kohtumised vana hea sõbraga, kes näitab uhkusega oma kodulinna ning tõestab, et pealtnäha mitte midagi ütlev maja sarnaste rivis on olnud tegelikult mõne kuulsa jazzistandardi sünnikohaks või mõne muusiku külalislahkeks koduks.
Kui Pauli või Gordoniga ei õnnestu aegu kokku leppida, siis saab läbi ajada ka lihtsamalt. Ephemera Press, kelle toodangut müüakse enamuses plaadi- ning raamatupoodides, koostab New Yorgi jazziajaloo geograafilisi kaarte, mille marsruute järgides saate ülevaate Queensi, Harlemi ja Village´i kuulsamatest jazziga seotud paikadest. Nendegi kaartide taga on aastatepikkune uurimustöö, mida on teinud Marc H. Miller, Ephemera Pressi asutaja ja juht.
Hiidlinn on täis uskumatuid lugusid. Siin on veel inimesi, kes mäletavad 1940ndaid ja hilisemaid aegu ning meenutavad meeleldi. Tasub vaid küsida.
Jazz-brunch´ist jazzikirikuni
Nädalavahetusel saab jazzituuri alustada juba lõunast, valides einestamiseks mõne klubi, kus pakutakse rikkalikku jazz-brunchi. Kohti jagub igasse Manhattani piirkonda. Lisaks buffet-einele mängib taustaks tõenäoliselt koosseis, mida naudiksid meeleldi ka süvenenult kontserdil.
Järgmine pärastlõunane peatus võiks olla jazzikirik St Peter´s Church. Avar amfiteatri laadne, hele ja moodne ning iga tulijat rõõmsalt tervitav. Kui veab, siis kohtad habetunud särasilmset pastor Lindi, kes juba 1960ndaist end sellele kirikule ja muusikuile pühendanud. Pühapäeviti kell 17.30 peetakse seal viimase poole sajandi vältel jazzivespreid ning vahetevahel järgnevad sellele tasuta kontserdid. Tõsi, vaid maagilise parimaga harjunud kuulaja jaoks võib esinejaskond jääda „hea” kategooriasse, ent sel juhul on kirikus hea hetkeks jalga puhata ja miljonilinna tõttamise eest varjuda.
Ehkki jazzi mängitakse paljudes kirikutes, on St Peter´s tuntud jazzmuusikuid teeniva pühakojana. Sealt on viimsele teele saadetud üle 500 muusiku. Pastorid on vajadusel toeks, kui muusik on raskesti haige või probleemipuntras. Sattusin sinna Dewey Redmani mälestuskontserdile, kus temast rääkis ja musitseeris jazzi koorekiht – Pat Metheny, Charlie Haden, Geri Allen, Jack DeJohnette, Roy Haynes, kui nimetada üksikud. Näidati elurõõmsat dokfilmi Redmani eluolust, toredaid lugusid meenutasid lähedased. Enamuse publikustki moodustasid muusikud. Matustest ja mälestuskontsertidest on saanud jazzikogukonna pea ainsad kohtumispaigad, tõdesid kiirustava aja märki paljud pillimehed.
Kui alustada ükskõik millise nädalapäeva õhtuga, siis võib samasse klubi-ringi vaevata mahtuda legendaarne The Vanguard Jazz Orchestra, eksperimenteerimisaltid William Parker ja Joe McPhee, jazziklassik Kenny Barron või hoopis tshiili sensuaalne lauljatar Claudia Acuna. Ja et linnas, mis tõesti ei maga, oleks endalgi patt magada, siis miks mitte jääda varavalgeni vaid mõnikümmend inimest mahutavasse kitsukesse Zinc Bari. Seda nimetavad paljud muusikud üheks vähestest lisaks St. Nick´s Pubile ja Cleopatra´s Needle´ile, kus veel jämmitakse.
Varahommikused jämmid pole kadunud
Jazzmuusikute kogunemiskohana tuntud Bradley´s ja vendade Breckerite klubi Seventh Avenue South on ammu ajalugu. Muusikud meenutavad neid helgelt kui kohti, kus tuksus kõige ehedam jazzi süda, sest just sinna kogunesid muusikud suhtlema ja jämmima pärast tööotsi erinevates klubides.
“See oli demokraatia – noored jazzmuusikud said kokku jazzilegendidega, arutati tööasju, mõni ei pidanud end ülal just kõige paremini, kuid kõigil oli midagi öelda,” meenutab pianist Fred Hersch Bradley´s õhustikku. Isegi kui muusikul mängu ei olnud, aga ta sattus NYC´s olema, põikas ta ühte neist klubidest, et kuulda, kuidas kolleegidel läheb.
Jämmikohti on siiski ka praegu, ehkki võrreldes varasemaga märksa vähem. Traditsioonilise jazzi ringkondades vast kõige väsimatuma jämmijana tuntud Roy Hargrove armastab esmaspäeva öösiti kaaslastega ohjeldamatult trompetit täristada just Zinc´is. Uskuge või mitte, varavalgeni ja raugematu fanaatilise paueriga. Lahkudes soojal esmaspäevaööl veidi pärast kella 4 varahommikul, jäi Zinc´i maha vaimustunud, veinist-õllest veidi ülemeelik publik ja kümneid pillimehi, kelle hasart varjutas võimalikud väsimuse alged. Ka teistel õhtutel on selles keldritunnelit meenutavas paigas üksteist üle kavaldavat improvisatsioonielektrit.
Jazz Gallery soosib uusi projekte ja noori
Esimeseks kokkupuuteks NYC jazzieluga võib valida ka koduse Jazz Gallery , paljude muusikute lemmikkoha, mis on keskendunud noortele muusikutele esinemisvõimaluste pakkumisele, eriliste projektide katsetamisele ning õpitubadele. Erinevalt enamusest kohtadest pole seal sundust millegi ostmiseks.
Juba kolmandat aastat teeb seal workshope saksofonist Steve Coleman, kes viib su oma põnevasse muusikauniversumisse. Colemani workshopil tuleb valmis olla ka vokaalimprovisatsiooniks, millest võtavad osa kõik kohalviibijad sõltumata muusikalisest taustast. Nii võid sa olla üks paarikümnest unikaalsest häälest, improviseerides tuntud meloodia teemal koos Colemani ja teistegi jazzmuusikutega. Vaja on vaid avatud meelt ja oskust tunda rõõmu sellest ootamatust hetkest.
Taustauuringuteks on palju abimaterjali
Avades ühe kolmest tasuta kohalikust jazziväljaandest – All About Jazz, Jazz Improv või Hot House – , on sinu ees klubide-esinejate mahukas a la carte menüü. Hea info leiab ka Village Voice´ist või Time Out New York´ist. Jazziretkele minnes on oluline üks neist väljaannetest hankida. Need annavad parima ülevaate jazziklubides toimuvast, nii kava kui ka täpsed juhised kohale jõudmiseks.
Kui endal stilistilised eelistused selged, tuleb vaid aimu saada, millised klubid on avangardse suunitlusega, millised rohkem traditsioonilisele või latinojazzile orienteeritud. Ära muretse, kui sa esinejate nimesid ei tea. Paikade iseärasusi on valmis selgitama iga kohalik, kes vähegi kursis, näiteks plaadipoe jazziosakonna müüja või ka mõne klubi administraator.
Valikuid jagub ajaloolistest paikadest moodsate restoranideni, igas neist esinemas meie mõistes maailmanimed kõrvu tundmatutega. Mõnest noortegrupist võib saada sinu uus lemmik. Võid ka kogeda teada-tuntud hea tegija madalseisu. Sama klubidega. Eliitklubis võib sattuda asendusliikmetest koosneva prominentse orkestri kiduralt hajevil muusikatunnile, ent mitte midagi ütleva lihtsa kohvik-restorani väike koosseis võib pugeda sügavale hinge. See on loterii, mille enamus pileteid siiski võidab.
Kui plaan võtta NY jazzimelust viimast, tasub esimesed 15 dollarit investeerida Steve Dollari jazziklubide paperback-piiblisse „Jazz Guide: New York City”. Klubi-guruks peetav Dollar on oma bestselleri kaante vahele mahutanud lühikesed mahlakad kirjeldused iga paiga kohta, lisaks pildid. Enamuse fassaadi ei ehi neoontahvlid ega lehvivad lipud. Need on tagasihoidlikud kitsad keldrisissekäigud, mille ümber võid pikalt tiirelda märkamata, et oled juba korduvalt õigest uksest mööda käinud. Üks sellistest on paljude lemmik 55 Bar, kus võib tihti ka Mike Sterni mängimas kuulda. Teine on „peidetud aarde” kategooriasse kuuluv ja vast metropoli kõige romantilisem koht Bar Next Door, kus intiimses küünlavalguses saab nautida elavat muusikat kella 18 kuni 2ni nädalapäevast sõltumata.
Avatud oleks toob toredaid üllatusi
Sukeldudes New Yorki, näed ja koged rohkem, kui oled avatud ja lased end veidi ka ootamatustest mõjutada. Vaoshoituse ja distantseerumisega võtad endalt võimalusi.
Korduvalt maailma parimaks jazziväljaandeks valitud All About Jazzi peatoimetaja Laurence Donohue-Greene veedab enamuse õhtuid linnas head muusikat püüdes. Ta soovitab tunnustada mängijaid heldelt, kui asi tõesti seda väärt:”Kui muusika meeldib, tuleb seda kindlasti esinejale pärast setti öelda. Veel parem, ostke temalt ka plaat, sest siis läheb raha otse muusikule.
Kui te ise ei ole muusik, öelge sedagi, sest vahetevahel on jazzmuusikutel tunne, et neid käivad kuulamas vaid teised muusikud ja jazziõpilased, et jazz on väga kitsa ringi asi. Nii mõnigi kord võib esineja teid pärast teed jooma kutsuda või järgmisel päeval lõunale. Nad on väga toredad ja sügavad inimesed, aga tagasisidet pole kunagi liiga palju,” kinnitab Donohue-Greene.
Newyorklased on heatahtlikult uudishimulikud ning seltsivad. Valmis tuleb olla tavatuteks kohtumisteks. Nii sattusin ühes kõrvalises hiina toidukohas samasse lauda Austraaliast pärit folkjazz-lauljatariga, kes oli just sõlminud plaadilepingu ning kutsus õhtuks enda kontserdile. Tore elamus, millest oleksin muidu kindlasti ilma jäänud.
Suur üllatus tabas mind varahommikul kohvisabas, kui tundmatu ontlik noormees alustas laia naeratusega vürtsikas slängis juttu:„Pagan, oli ju eile ikka karm õhtu, onju? Reggie oli ikka pagana eriline, oli ju? Hull värk oli, onju?” Pisukese hämmingu järel kustutas kõnetaja ise hallid laigud minu mälust. Viibisime samal jamsessionil, nagu selgub, ainult mina peaaegu ühel jalal seistes publikus, tema ülerahvastatud pimedapoolsel laval. „Meil on kogu aeg lahe värk seal, kas tead, onju. Tule teinekord ka, onju,” on ta viimased sõnad enne kui kohvitopsidega eri ilmakaarde Times Square´i inimmassi sukeldume.
Süütu küsimus kesköises metroos „Kas A-rong läks juba ammu?” viis aga sütitava vestluseni pensioniealise õpetajaga, kes oli just tulnud Birdlandist big bandi kuulamast ning otsustas minuga liituda setiks arlemi uhkuses bebopi sünnikohaks peetavas Minton´s Playhouse´is.
Sellele eelnenud vaidluse, kas Harlem on öösel jazziklubisse minekuks heledanahalisele piisavalt turvaline, painutasin õnnelikult turvalisuse kasuks. Kohalike muusikute ja jazzispetside kinnitusel on arvamus Harlemist kui rassistlikust kurikaelte pesast visalt kaduv müüt ka kohalike seas. Selliseid pildikesi mahub igasse päeva, kui hoida pilk maast lahti.
Klubides on publiku jaoks kindlad mängureeglid
Kuna enamus klubisid mahutavad vähem inimesi kui meie Teater NO99 jazziklubi, tasub kohale minna vähemalt pool tundi enne välja kuulutatud algust. Samuti võiks vältida esimese hooga nn turistilõkse Birdlandi, Blue Note´i, Dizzy´s Club Coca-Cola ja Village Vanguard´i ning alustada väikestest kohtadest, kus sissepääs tasuta või jääb 10 dollari piiresse. Suurtesse üle 20dollarise sissepääsuga klubidesse jõuate alati minna, kui nö mängureeglid selged – säästate raha ja oskate valida õige hetke.
Esmalt tasub meeles pidada, et kõik rahaga seotud tingimused kehtivad vaid ühe seti kohta, kui pole kirjas teisiti. Erinevalt klubist võib toimuda õhtu jooksul sama või veidi erineva koosseisuga kuni kolm setti. Iga seti järel palutakse kuulajail lahkuda. Kes soovib edasi jääda, peab kas kohe uuesti maksma või neil palutakse tänavale ukse taha järjekorda võtta, et mõne aja pärast sisenemisprotseduur korrata.
Sissepääsu summale lisandub tavaliselt nn drink minimum või baaris kulutatava raha miinimum, reeglina kohustuslikud 1-2 jooki või 5-15 dollarit. Info joogikohustusest on tavaliselt ka ajalehes kirjas. Ühe kergema joogi hind mahub vahemikku 5-11 dollarit pluss 1-2 dollarit jootraha, mida peetakse enesestmõistetavaks. Mida uhkem koht, seda kallimad joogid. Ettekandja juba hoolitseb selle eest, et kohustusliku keelekaste tellid, sest seegi on osa nende tööst ja otsesest sissetulekust. Kõikjal eelistatakse sularaha, vahel on see ainus maksevõimalus.
Suuremates kohtades, näiteks Birdlandis ja Blue Note´is , on eraldi tingimused baaris viibimiseks ja lauas istumiseks. Kui oled valmis maksma toidu-joogi eest ühe inimese kohta ühes setis 40-50 dollarit, siis sobib lavale lähem lauakoht. Kokakunsti nautimiseks on linnas siiski tuhandeid paremaid kohti. Sama kategooria ehk topp-klubide hulka kuuluvad ka Jazz Standard, Iridium ja Village Vanguard, kuid seal pole toidu tellimine just nõue.
Väiksemates baarides, näiteks 55 Bar´is lastakse seti lõpus tihti ringi käima korjandustops, mille sisu läheb otse muusikule tasuks. Et see võib olla muusiku vaat et ainus sissetulek sellelt õhtult, siis südametunnistus ja võimalused dikteerivad, palju topsi paned.
Sisustusel ja väljanägemisel pole mingit tähtsust
Kel meeles Tallinnas kunagi tegutsenud Valguse baar ja selle esmaspäevased jazziõhtud, siis võib selle juurde mõelda veidi väiksema pinna ja madalamad laed, innustunud publiku ning tunnetus jazzipealinna jazziklubi õhustikust on käes. Sõbralik kilukarpi pakituse tunne ja hämarad keldriruumid on siiski vast ainsad, mis suurt osa Suure Õuna jazziklubisid ühiselt iseloomustavad. Igal paigal on siiski oma iseloom. Ja mitte kõik õhtud ja kõik paigad pole umbselt ülerahvastatud.
Vabaimprovisatsioonilise jazzi tsentrumiks on kujunenud John Zorni loodud The Stone, mis nagu ka Jazz Gallery keskendub muusikale, mitte jookide-söökide miinimumile. Hetkel New Yorgi üheks ärksamaks jazzmuusikuks peetav pianist Vijai Iyer ja saksofonist Steve Coleman, ka pianist Uri Caine on seal tihedad külalised.
Lihtsad toolid, valgeks lubjatud tellissein ning sellele riputatud mõned fotod, klaver ja trummikomplekt on ainsad, mis annavad märku sellest, et tegu pole laoruumiga. The Stone on kõige kindlam valik piirideta muusikaelamusteks, kinnitavad kohalikud muusikud üksmeelselt.
The Stone´ile sekundeerib sarnase suunitlusega Tonic. Vähemalt kolme saaliga ja Rock Cafe-Von Krahli teatri hübriidi meenutav kunagine avangard-jazzi lipulaev The Knitting Factory on hajunud pärast omanikeringi muutust tagaplaanile, kuid pärleid võib leida nendegi kavast. Kui avangardiliin siiski südamelähedane, piisab jälgida just nende kolme klubi kava, lisaks kõike, mida toimetavad Vision Festivali korraldajad kontrabassist William Parker koos tantsijannast abikaasa Patricia Nicholson Parkeriga. Nende peakorter asub Clemente Soto Velez Centeris, mis on hiigelsuur ateljeede, prooviruumide ja saalidega kultuurikeskus all-Manhattanil.
Kui avangard jääb askeetlik-urbanistlike seinte vahele, siis Harlemi klubid rõkkavad värvikusega. Mõneski neist on vanaema vanakraamitoa põnevust nagu seda leidub küllaga Village´i ja Brooklyni klubides. Bill´s Place, kus muide väidetavalt Billie Hoilday avastati, Lenox Lounge, Minton´s Playhouse ja St Nick´s Pub on kohad, millest vähemalt üks võiks mahtuda reisiplaani. Südamest tulev ehe traditsiooniline jazz ja pidulikuks sätitud ning häälekalt laval toimuvale kaasa elav kohalik Harlemi-publik väärib kogemist. Ettekandjagi tundub naeratavat soojemalt ning teenindus mõjub isiklikumalt kui mõneski ülepakitud all-linna paigas.
Latin jazzi koorekiht koguneb Nuyorican Poets Cafe´sse, mis on löökriistavirtuoosi ja kohaliku latin jazz´i kogukonna ühe väljapaistvama esindaja Wilson „Chembo” Cornieli sõnul linna kõige nõudlikuma ja otsekohesema publikuga esinemispaik.
New Yorgi jazziklubides on üks asi, millele saab kindel olla. Sigaretisuitsu põlgurid võivad end alati vabalt tunda, sest ruumides ei suitsetata. Inimesed tunnevad rõõmu muusikast ja üksteisest, märkamata seda, et terve õhtu peab jopet kaenla all hoidma või baariletile teiste vahele nõjatuma.