fbpx

Norra jazzisaadik Eyolf Dale: “Enda nägu on tähtsam kui eeskujud!”

29. aprill 2019
Arvi Tapver

Kõik teavad lugu hundist ja seitsmest kitsetallest. Eyolf ongi norra keeles hunt ja kuigi bändis on veidi vähem tegelasi kui selles muinasjutus, siis moraal peitub ainuomase kõla leidmises, et mitte jahust valget koivakest ukse vahelt näidates püüda olla keegi teine.

 

Norra muusikast on rahvusvaheliselt (kuri)kuulsad eelkõige kirikupõletajatest black metal bändid. Millal sa ise viimati mõne kiriku põletasid?

 

Oo, ma üritan nii korra nädalas, mitte liiga tihti. Püüan pidada sellist mõõdukat joont. Mitte iga päev, aga korra nädalas on OK. Ei mingit stressi.

 

Kindel? Ma võin ju igal ajal su tuurikalendrist järgi uurida, et ega sa viimasel ajal Pariisis pole käinud.

 

Jah, aga ma olen väga osav jälgede varjamises.

 

OK, aga tõsisemalt – eile olid Espoos, Soomes. Kuidas seal oli?

See oli suurepärane kogemus, imeline festival. Väga sõbralikud ja abivalmid korraldajad. Kuulajad samuti väga pühendunud ja muidugi bänd oli tõesti “tules“.

 

Pärast tänast on väike break ja siis juba paar etteastet Austrias…

 

Jah, järgmisel nädalal.

 

Kui palju sul jääb selle kõige kõrval aega endale? Milline on sinu eraelu?

 

Mul on pere, naine ja pooleaastane poeg. Seega tuuritamise vahel elan tavalist vaikset elu. Lisaks töötan Oslo muusikaakadeemias õpetajana.

 

Pidasin silmas, et kas sul jääb selleks kõigeks aega?

 

See on alati väljakutse, kuid sellest ajast, mil ma kunagi juba otsustasin, et muusika saab olema mu elu sisu ja kui see on teadmine, millega ma olen elanud lapsest saati, siis ma ei saa seda muuta. See ma olen ja see on asi, mida ma olen määratud tegema.

 

Palju sul jääb aega teisi bände ja muusikuid näha-kuulda?

 

See on üks tuuritava muusiku eeliseid. Festivalidel on alati huvitavaid esinejaid, keda märgata ja tähele panna. Lisaks sellele olen ma sõltuvuses Spotify‘st. Kuulan palju muusikat. Tänapäeval käib see nii. Mu postkasti tuleb igapäevaselt palju muusikat. Ma kasvasin üles nii, et käisin plaadipoodides, lugesin plaadikaantelt infot jne…

 

Paljud muusikud kurdavad, et näevad tuuril vaid lennujaama, hotelli ja esinemispaika.

 

Lihtne on minna pärast show´d magama, aga peab olema uudishimulik – otsima uusi väljendusi, uusi sound´e, uusi inimesi. Selleks, et värskena püsida ja enda mängu värskena hoida, peab leidma uusi tegijaid, mõjutusi.

 

Kui tihti sa tegelikult midagi väga üllatuslikku kuskilt festivalilt leiad?

 

Seda juhtub harva. Jazzis on traditsioonid, mis omakorda on igavesed eneseväljenduse allikad…

 

Ohhoo, kõlab päris suurejooneliselt.

 

Jah, seda küll. Jazzmuusik peab olema teadlik ka teistest muusikatüüpidest. Mul on kõrged ootused jazzi tuleviku suhtes. Ootamatult võib näha bändi, kes on näiteks saanud inspiratsiooni erinevat tüüpi folkmuusikast kõikjalt maailmast, klassikalisest muusikast, rockmuusikast… kasvõi tollest samast death metal muusikast. Väga huvitavaid segunemisi ehk crossover´eid on death või ka muu metal muusika ja jazzi vahel.

 

Mu järgmine küsimus oligi jazzi tuleviku kohta. Milline võiks see olla sinu nägemuse järgi?

 

Seda ei või iial teada. Selles ongi jazzi vaim. Ettearvamatu.

 

Milline võiks olla Norra jazzi lähitulevik?

 

Väga keeruline küsimus, aga on mingid tendentsid. See käib nagu pendel, mis liigub akustiliselt kõlalt rock’i poole või sealt elektrooniliselt võimendatud jazzi suunas. Kui meil oli palju rock’i mõjutustega jazzbände, siis mõne aasta pärast kasvas peale akustilise koolkonna jazzpunte. Ja siis taas rock’i mõjutustega bände. Pendel käib edasi-tagasi.

 

Täna esineb veel teinegi Norra bänd, kas Sa tead neid?

 

Bernhoft & Fashion Bruises? Jah. Ma ei tea, kes on bändis peale Bernhofti enda, aga ma kindlasti heidan pilgu peale.

 

Norra jazz tundub põhjamaiselt karge. Kuidas sa enda muusikat defineeriks?

 

Ma arvan, et ma olen tradistiooniline jazzmuusik, aga seda 2019. aasta võtmes. Ajalooliselt asub Norra Kesk-Euroopast kaugel-kaugel põhjas ja kui Ameerika bändid tulid 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel ja isegi 90ndatel Euroopasse, siis jäi Norra neile kaugemaks kui Taani või isegi Stockholm, mis olid loomulikud kohad, kus mängida. Seega pidime ise oma mängustiili ja enda näo välja arendama, välja kujundama. Meie folkmuusika on alati olnud selles tugev mõjutaja. Seetõttu on meil kujunenud välja ka enda kangelased, suurkujud nagu Jan Garbarek ja teised. See ongi meie nägu.

 

Minu arust on Põhjamaade jazzil üldse enda nägu, tugev bränd. Kas põhjuseks võib olla seesama eraldatus?

 

See on osa vastusest, aga teine osa on kindlasti haridussüsteem. Tavaline on õppida pilli juba väga varakult, mina alustasin ja teised samuti. Süsteem toetab muusikaõpet alg- ja keskkoolis, hiljem konservatooriumis. See töötab. Seega vastus on kombinatsioon.

 

Kas sul on olnud eeskujusid muusikuna?

 

Mul pole suuri eeskujusid, pole kunagi olnud. Oli alati tahtimine enda heli leida, seda juba varakult. Seega inspiratsiooniks on olnud inimesed. Need kellega ma olen koos mänginud.

 

Ma märkasin soundcheck’i ajal, et oled päris pedantne.

 

Peab olema, sest sõidame palju ringi ja kohapeal on vähe aega. Seega peab olema kindel selles, kuidas kõik kokku kõlab.

 

Soovin sulle, et kõik kõlaks täpselt nii, nagu sa soovid!

 

Tänan! Eelkõige soovin, et muusika kõlaks publikule nii, nagu ma soovin.

 

Eyolf Dale Wolf Valley (Saksamaa)

27. aprillil kell 20.45 Punases Majas

 

Koosseis:

 

Eyolf Dale – klaver

Hanna Paulsberg – saksofon, klarnet

Hayden Powell – trompet

Kristoffer Kompen – tromboon

Rob Waring – vibrafon

Adrian Løseth Waade – viiul

Per Zanussi – bass

Audun Kleive – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!