Nõmme Jazzil esinenud trio Novikov-Unt-Melvin on saanud hakkama omalaadse julgustükiga, sest eks tähenda tuntud klassikalise muusika heliloojate teoste millekski džässilikuks ümbertöötlemine küllalt suure vastutuse võtmist, arvab Ivo Heinloo.
Üheksas Nõmme Jazz algas 24. oktoobril Vjatšeslav Novikovi, Brian Melvini ja Toivo Undi trio kontserdiga, kus mängiti klassikalisi palu džässilikus võtmes. Tuledesäras Glehni loss oma tõeliselt gootiliku õhustikuga, jahe sügisõhtu ning meeldiv muusika sobisid üksteisega kokku suurepäraselt. Ivo Heinloo käis kuulamas.
Novikov-Unt-Melvin on saanud hakkama omalaadse julgustükiga, sest eks tähenda tuntud klassikalise muusika heliloojate ja nende veel tuntumate teoste millekski džässilikuks ümbertöötlemine küllalt suure vastutuse võtmist. Mõnele tõsiusklikule Schuberti või Bachi muusika austajale võis see tunduda kui kreemitort, mida kirsi asemel kroonib heeringas. Džässifännidele pakkus aga viis, kuidas trio on Euroopa muusika parimate õitega ümber käinud, sügavat naudingut.
Schuberti valsi pani kolmik kõlama peaaegu nagu bluusi ning isegi Tšaikovskit oli nii palju töödeldud, et äratundmisega tekkis raskusi. Side klassikalise muusikaga muutus mitmel korral üsna hapraks ning piirdus vaid mõne “kohustusliku” fraasi ettemängimisega, misjärel siirduti juba improvisatsiooni pärusmaale. Vanade ja ehk pisut tolmunud klassikute kõrval oli rõõm kuulda, et kavas tuli esitusele ka nüüdismuusika tipptegija Arvo Pärdi teos “Arianale”.
Tegu on päris huvitava kooslusega. Vjatšeslav Novikovi kui klassikalise pianisti maneerides – surmtõsine näoilme ja vaoshoitus, mida kompenseerib sõrmedest vallanduv emotsioonide ülevoolavus – võib näha Vene koolkonna mõjusid, trummar Brian Melvin esindab aga hoopis ameerikalikku mõtteviisi ning arusaamist muusikast. Toivo Unt pakub tavapäraselt kõrge kvaliteediga bassimängu.
Keegi on kunagi džässi defineerides öelnud, et kui publik mängitava loo ära tunneb, siis polegi tegu õige džässiga. Klassikalise muusika esitamise eelduseks on aga partituuris kirjas oleva võimalikult täpne edasiandmine. Neid kahte poolust suudavad ühendada vaid väga andekad muusikud.
On vaieldud, et kui džäss oleks sündinud paarsada aastat varem, kas siis oleks suurte heliloojate tööd teisiti kõlanud. Seda ei saa kunagi teada, nagu ei tea keegi ju täpselt sedagi, kuidas Bachi või Tšaikovski tööd, mida praegu kõikjal esitatakse, oma algses vormis kõlasid. Novikov, Unt ja Melvin pakkusid Glehni lossis välja ühe võimaliku variandi ning mängisid selle täiesti usutavaks.