Birgitta Festivali viimast, 21. augusti õhtut oli valitud sisustama jazzi ja ooperit ühendav kontsert. Jazzkaare veebireporter Marje Ingel käis uurimas, kuidas kaks nii erinevat muusikavaldkonda omavahel sobivad.
Birgitta Festivali viimast, 21. augusti õhtut oli valitud sisustama jazzi ja ooperit ühendav kontsert. Jazzkaare veebireporter Marje Ingel käis uurimas, kuidas kaks nii erinevat muusikavaldkonda omavahel sobivad. Pirita kloostri müüride vahel kuuldud kooslus osutus väga huvitavaks ja mitmekesiseks, ning võitsid mõlemad pooled.
Pealkiri „Opera @ pop-jazz“ näib vihjavat, nagu tuleks ooper pop-jazzile külla, tegelikult on aga pigem vastupidi. Kui kujutada seda külaskäiku ette piltlikult ja minna ajas veidi tagasi, siis võiks olukord välja näha umbes nii: suurest ooperihuvilisest aadli perekonna teenistusse saabub maailmas palju ringi rännanud tantsuõpetaja. Mängleva kergusega õpetab ta peretütardele paar moodsamat puusanõksu, vihmase ilma korral peletab nende igavust mõnusasti kamina ees diivanil istudes ja saksofoni mängides, ning isegi võluflöödist võib tema kätes saada hoopis võlu-vuvuzela…
Kas tundsite ära? Lugu võlu-vuvuzelast on mõistagi liialdus, aga too „tantsuõpetaja!“ on loomulikult Siim Aimla, kes läbi mitme sajandi ulatuvast ooperivaramust ainsa käeviipega ladina-ameerika rütmid kuuldavale manab. Tõsi küll, kontserdi algul võtab ta esmalt koos Estonian Dream Big Bandiga (EDBB) laval istet ja ootab, nagu viisakas külaline kunagi, kuni majaperemees peo sisse juhatab. Majaperemeheks on antud juhul Eri Klas, Birgitta Festivali kunstiline juht, kes ooperidžässi õhtu Bizet „Carmeni“ avamänguga Moskva Novaja Opera sümfooniaorkestri esituses valla lööb. Ka järgnev number samast ooperist, don José aaria, mida esitab Khachatur Badalyan, kuulub puhtal kujul klassikalise muusika valdkonda.
Seejärel astub Siim Aimla EDBB ette, tõstab käed, ja algab kuulus Habanera, mida laulab Carmenina ei keegi muu kui Sofia Rubina. Habanera ise on aga teinud läbi uuestisünni, kõlades nüüd hoopis taktimõõdus 5/8 (endise 2/4 asemel), ning kuna seade näib olevat tehtud meloodiajoonisest lähtuvalt, siis mõjub see muutus ülimalt orgaanilisena nagu oleks tegu originaaliga. Sealtmaalt, kus Carmenile peaks sekundeerima koor, tuuakse aga sisse ladina-ameerikaliku tunnetusega osa ning päikeselised puhkpillide repliigid sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Väga erineva iseloomuga osade kõrvuti paiknemise tõttu jätab Habanera küll pigem popurrii, mitte ühtse teose mulje, aga tulemus on niivõrd värske ja energiast pakatav, et vaevalt saaks kellelgi midagi sellise lahenduse vastu olla. Seda enam, et ka ooperi peategelane mustlastüdruk Carmen ise on tulise temperamendiga.
Mustlastemaatikaga jätkatakse. Esmalt kõlab mustlasnaiste trio ooperist „Carmen“ klassikalises versioonis Aleksandra Šuljajeva, Galina Badikovskaja ning Galina Koroljova esituses, seejärel võetakse käsile katkend Verdi ooperist „Trubaduur“ Siim Aimla oskuslikul juhendamisel. Jälle on seade nii orgaaniliselt algversiooniga kokku sulandatud, et ei teki vähimatki võõristustunnet. Duetti laulvad Heli Veskus ja Taavi Tampuu näivad end samuti mõnusalt tundvat, ja on ka põhjust, sest tollest duetist on lausa tantsulugu vormitud! Samas vaimus jätkatakse, ooperiklassika originaalkujul vaheldub Siim Aimla seadetega. Donizetti „Armujoogist“ esitab Nemorino romansi töötluse Oliver Kuusik, kes publiku keskel jalutades head ladina-ameerika tunnetust demonstreerib, väga sundimatult laulab ning oskusliku fraseerimise ja meloodia varieerimisega kõrva jääb. Tema hääl avaldab samuti sügavat muljet, meenutades tämbri poolest kadunud Hendrik Krummi. Briljantse punkti paneb laulu lõppu sametise häälega lauldud triller.
Üsna radikaalse ümberkujunduse osaliseks on saanud Öökuninganna aaria Mozarti ooperist „Võluflööt“. Tempo on võetud tublisti aeglasemaks, andes palale gruuviva ballaadi tunnetuse, ja jälle jääb kuulajana üle vaid ahhetada, kui hea tulemuse uuenduskuur on andnud. Aaria ilmselt kõige tuntum osa on vokaali asemel antud hoopis vaskpillide grupi esitusse ning muundatud päikeseliseks sambaks, mille rütmis ka Heli Veskus kaasa elades puusa nõksutab, kahju ainult, et bigbänd tema madalamas registris lauldud noodid ära katma kipub. Originaalis üsna lühikesest aariast saab töödeldud kujul päris ulatuslik teos, siia mahuvad nii löökpillimängijate Hele-Riin Uibi ja Ahto Abneri vahelduvad improvisatsioonid kui trompetisoolo Mihkel Metsalalt. Kokkuvõttes on Siim Aimla seade sama särav kui Mozarti originaalmuusika. Paraku järgneb sellele kontserdi kõrghetkele kohe järsk langus, sest Tšaikovski ooperist „Padaemand“ pärinevat Jeletski aariat esitav Kristjan Kasearu pole oma ülesannete kõrgusel. Originaalkeeles lauldes ei saa ta ilmselt aru aaria sisust, mistõttu laulusse sisse-elamine puudub täiesti ja ka fraseerimine on äärmiselt puine, samuti on paigast ära intonatsioon. Õnneks on Kasearu hilisemad sooritused märksa paremal tasemel, küllap ka sellepärast, et need on töödeldud talle harjumuspärasemasse rocki-võtmesse. Enne, kui nendeni jõuan, tuleb aga veelkord juttu teha Taavi Tampuust ja Sofia Rubinast, kelle esituses kõlavas töötluses Mozarti „Võluflöödi“ Papagena ja Papageno duetist on ettekirjutatud osad improvisatsiooniga nii osavalt kokku pandud, et kuulajale jääbki mulje sundimatust improvisatsioonist. Suur osa sellest sundimatust muljest on Sofia Rubina loodud, kes kogu kontserdi vältel suurepäraselt valdab nii ooperiartistidega koos ja vaheldumisi ansamblis laulmist kui omapäi improviseerimist; lisaks paneb ta ka publiku endaga vaheldumisi fraase kaasa laulma. Tundub, et improviseerimises on ta tublisti edasi arenenud, tollessamas Papagena ja Papageno duetis on tema soolo lausa hiilgav! Kahjuks ei reageeri publik sellele aplausiga, küllap on tegemist enamuses ooperisõpradega, kes pole harjunud jazziringkondades levinud kombega soolode järel plaksutada. Kiita tuleb ka Taavi Tampuud, kes ilusti kannab välja pool-improvisatsioonilise fraaside vahetamise Sofia Rubinaga ning kontserdi teise poolde jäävas jazz-ballaadiks kujundatud Onegini aarias saab oma partiiga samuti suurepäraselt hakkama.
Tšaikovski „Jevgeni Onegini“ nimitegelase aaria on tervenisti õhtuse salongijazzi stiilis kujundatud ning Siim Aimla istub oma tenorsaksofoni soolot mängima pehmele diivanile, jalg üle põlve. Publik aplodeerib juba ainuüksi sellele žestile. Huvitav, mida küll Tšaikovski sellisest seadest arvaks?
Kontserdi teises pooles esitavad oma säravamad numbrid ka külalised Venemaalt. Georgi Faradževi lauldud Lenski aaria ooperist „Jevgeni Onegin“ jätab hinge mingi sõnulseletamatu nukruse noodi, millele lisab loodus omalt poolt veel vihmasabina Pirita kloostri festivaliaegsel ajutisel katusel. Järgmisena esitab Galina Koroljova Violetta aaria Verdi ooperist „Traviata“. Nii keerukas Violetta aarias kui duetis Khachatur Badalyaniga samast ooperist annab Koroljova endast lisaks vokaalsele meisterlikkusele ka maksimaalse emotsionaalse laengu, nii et seda on viimasesse rittagi tunda. Publik tänab ja kutsub lauljatari pika aplausiga tagasi.
Khachatur Badalyan omakorda saab teenitult marulise aplausi osaliseks Cavaradossi aaria järel Puccini ooperist „Tosca“. Ägedaid reaktsioone kutsub esile ka Andrzej Beletski lauldud Toreadoori aaria Bizet „Carmenist“, kuid selle puhul jääb siinkirjutaja ülejäänud publikuga erinevale arvamusele. Tundub, et suurt poolehoidu kutsub esile pigem laulja hääle erakordne võimsus, mitte aga konkreetse aaria esitus, mis minu arvates polnud päris täiuslik.
Galakontserdi lõpp keeratakse pullitegemiseks, mis kukub aga päris vaimukalt ja hästi välja ning on seetõttu täiesti omal kohal. Jahimeeste koor Carl Maria von Weberi ooperist „Nõidkütt“ ja Orjade koor Verdi ooperist „Nabucco“ on omavahel kombineeritud ja kogunisti reggae’ks pööratud, mis üllatuslikult annab mitte ainult lõbusa, vaid ka muusikaliselt piisavalt huvitava tulemuse. Muusika juurde kuuluv vaatemäng kipub siiski tähelepanu endale tõmbama, nimelt mängib Taavi Tampuu tunkedesse riietunult ehitustöölist, kes Kristjan Kasearu kehastatud orja jala külge kinnitatud suure ja raske sangpommi ahelad läbi saeb. Nüüd pole Kasearu vokaalile midagi ette heita, võimenduse abil on võrdsustatud ka Tampuu ja Kasearu häälte erinevat kandevõimet.
Veelkordse võimaluse oma varasemat kehva sooritust heastada saab Kasearu koos Heli Veskusega, kui ühiselt esitatakse Zerlina ja Don Giovanni duett Mozarti ooperist „Don Giovanni“. Teema juhatatakse sisse saksofoniga, misjärel Kasearu pöördub mugavalt diivanil lösutava „beibe“ ehk Heli Veskuse poole mitte sõnadega „Käekene mulle anna, tule mu lossi sa,“ vaid hoopis inglise keeles. Zerlina kohendab vaid ülbelt oma päikeseprille ega tee austaja kutsest väljagi. Don Giovanni proovib veelkord, seekord toetab tema nõudlikku palvet vokaaliga unisoonis kõlav elektrikitarr. Kui ka see palve jääb vastuseta, tormab rokkar Don Giovanni lava taha ja naaseb sealt üle-elusuuruses mootorrattaga! Tõsi küll, tal ei õnnestu sellega efektselt lava ette sõita (sest käik sureb välja, aga võib-olla see oligi nii mõeldud?), vaid ainult EDBB seljataha, kust ta peab ratta käekõrval lava ette lükkama. Kuid sellest pole lugu: kui Don Giovanni nüüd oma kutset kordab, on tema sisenemine beibest Zerlinale juba kustumatu mulje jätnud. Näitsik vastab omakorda itaalia keeles ning jookseb Don Giovanni hüüatuse „Let’s go!“ järel austaja eest ära. Jälitatav ja jälitaja teevad tiiru ümber EDBB ja varjuvad siis ühist õnne maitsma diivani taha, kust demonstratiivselt pesuesemeid välja pillutakse, enne kui paarike end taas korda silub ja publiku ette ilmub, et koos mootorratta seljas lahkuda (mis jälle ei käivitu!).
Palju nalja pakkunud efektne number ei jää siiski viimaseks, õhtu lõpetab ühislaul Verdi „Traviata“ esimesest vaatusest ehk Grande Finale, mida alustavad kuus klassikalist lauljat Novaja Operast. Aplausi ajal lööb Siim Aimla lahti sama loo EDBB versiooni, milles laulavad Rubina, Veskus, Kuusik ja Tampuu. Rubina skätib, kahjuks jääb see valjuselt bigbändi ja Veskuse vokaliisi varju. Taas tehakse kahest laulust popurrii: nüüd hakkab Kasearu laulma eestikeelset „Veini ja viina…“ Mozarti „Don Giovannist“, samal ajal tõmmatakse helipuldist Veskuse ja Tampuu hääli vaiksemaks ning need ei kosta kahjuks enam kuulajani. Nende repliikide vahele laulab Rubina taas „Traviata“ joogilaulu inglise keeles. Lõpuks esitlevad Rubina ja Kasearu kõiki soliste ja dirigente, EDBB-d ning Moskva Novaja Opera orkestrit ning Birgitta Festivali kunstilist juhti Eri Klasi ja Tallinna Filharmoonia direktorit Jüri Leitenit. Publik aplodeerib püsti seistes. Eri Klas ütleb veidi väriseval häälel tänusõnad ja „Tere tulemast järgmisele Birgitta Festivalile!“