fbpx

Raul Vaigla Group feat. Marie Vaigla: “Sujuv (ära)kulgemine”

03. detsember 2019
Arvi Tapver

Raul Vaigla uusimat plaati „A Better Place“ (tõlkes „Parem paik/koht“) võib nimetada (ära)kulgemiseks vähemalt kahel põhjusel:

 

  1. Vaigla on tõestanud, et basskitarr on eelkõige kitarr ning tolle maheujuv sound, mis on talle omamoodi kaubamärgiks, laseb unistada rännust sinna, kuhu õnnelikud said mustal reedel soodushinnaga lennupileti osta.
  2. Nii plaadi nimi ise kui ka lood „Far Away“ (tõlkes „kaugel ära“); „Strange Walkway“ (tõlkes „kummaline jalgrada“) või siis „Farewell“ („hüvastijätt“) tekitavad kiusatust rännukihule järele anda.

Kui lisada siia, et tol musta reede järgsel laupäeval väisasid KuMu auditooriumi imaginaarset lava järjestikku ja korduvalt kõik plaadil kaasa teinud muusikud: tulid ja lahkusid taas lavalt vasakule (nagu vanades teatritükkides kombeks), siis on emotsioon täiuslik.

 

Jah, siin kirjutaja vaimusilmas seostub nukker-unistav trompetkõla ikka kas Mehhiko või Biskaia lahega. Tol õhtul mängis trompetit nii plaadil kui ka selle esitlusel Tero Saarti Soomest ning tegi seda ka variatsioonides kuulsa loo „Tequila“ ainetel. Tolle pala lõputaktide aeglustuse ajal jäi põgusaks hetkeks mulje, et bänd jätkab „Õllepruulijaga“, aga mulje haihtus. Vaigla Group mängis rumbat, funk’i ja soul’i; Marie Vaigla esitas (Raul Vaigla tütar) ambient versiooni Ultima Thule igihaljast loost „Kassitapp“ ning pani mõtlema, kuidas seda muusikat ühe katuse ehk nimetuse alla saada. Ei saagi ega peagi. On ammu teada muusikute vastumeelsus nimetuste ja lahterdamise suhtes, aga elu nõuab mõnikord siiski mingeid määratlusi. Raul Vaigla enda suust kostis küll korra sel õhtul mõiste „fusion“ (tõlkes „sulam“), aga see oleks siiski liiglabane liigitus. Lõpuks on need vaid rütmid. Sõltuvalt tempost, sound’idest, pilli(meeste)st ja suhtumisest võib saada tulemuseks blues’i, jazzi või näiteks intellektuaalse rock´i. Vaigla loomingu liigitamiseks laenan väljendi kujutava kunsti vallast: „autoritehnika“.

 

Marie Vaigla on samuti endale arvestatava brändi loonud. Tema mahe hääl meenutab Sinéad O´Connori ja Enya mahedamaid tämbreid, mis sarnanevad Eesti eurolaulu esitaja Evelin Samueli new age palaga „Diamond of Night“.

 

Ent algusse tagasi: juba esimese loo ajal sai kuulda trompeti ja klarneti dialoogi (pillidel Meelis Vind); näha seda, kuidas ühe pala üleminekul teiseks vahetas meister sujuvalt tavalise bassi kuuekeelse vastu, samal ajal mängu katkestamata ning sedagi, kuidas löökriistamängijad omavahel kohti vahetasid – samuti katkestusteta. Löökriistamängijate trio tegi seda omavahel edaspidi veel korduvalt. Kohati mattis jõulisem trummisett conga trummid, samuti jäi ühe eksootilise löökriista funktsioon hämaraks. Silinderjas tõrs tegi pestava aknaklaasi hella krudinat ning maestro Reigo Ahvenal tuli seda mängida seestpoolt mingi laia riidest kanga või vöö abil. Eksootika? Eks hooti ka seda.

 

Raul Vaigla Group feat. Marie Vaigla (Eesti-Soome)

30. november 2019 Kumu auditooriumis

 

Koosseis:

 

Marie Vaigla – vokaal

Raul Vaigla – bass, kitarrid

Tero Saarti – trompet

Meelis Vind – klarnet

Raun Juurikas – klahvpillid

Caspar Salo – löökpillid

Reigo Ahven – löökpillid

Kristjan Kallas – löökpillid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid SIIT!