Rigas Ritmi 2012 viimane päev oli tulvil kontraste. Kui 7. juuli ennelõunal Riiga jõudsin, lõi bussiuksest väljudes 30-kraadine palavus hinge kinni. Õhtul Riia Kongressikeskusesse kontserdile suunduv jazzihuviline sai aga mõne hetkega läbimärjaks, sest Riia südalinna kastis paduvihm.
Kontrastsete mõõtmete ja mahutavusega olid ka õhtused esinemispaigad. Kongressikeskuse suures saalis astus mitmesaja inimese ees lavalaudadele Eestiski käinud Concha Buika. Jätsin seekord tolle ainukordse häälega lauljatari siiski kuulamata, sest klubi Artelis märksa väiksemas saalis oli peagi oma kontserti alustamas Dominique Eade.
Kontsertide kattumine oli klubisse Artelis toonud teenimatult vähe publikut. Dominique Eade ise oma väga lihtsa olekuga tundus aga peaaegu et lavale sobimatu. Esimese mõttena tuli mulle teda laulmas nähes pähe, et ta ei esine, vaid musitseerib. Tegusõna “esinema” kasutamine tema puhul tundus lausa vale, sest erinevalt nii paljudest teistest muusikutest ei näi publik olevat Dominique Eade’i kui laulja olemasolu kohustuslikuks eelduseks. Pigem vajab ta musitseerimist enda jaoks, eneseteostuseks, isegi sel juhul, kui see kellelegi teisele korda ei läheks.
Eade’i muusikalised rännakud hääle abil lähevad tegelikult mõistagi korda paljudele. Hilisem napp vestlus lauljatariga kinnitas aga esmamuljet ühest väga isetust inimesest. Küllap on see iseloomujoon õpetaja puhul vajalik, et mitte õpilasi tahtmatult oma näo järgi kujundada. Siiski tundus mulle Eade’i kuuldes esmalt, et tema õpilane Kate McGarry, kelle kontserti külastasin mõned aastad tagasi Tallinnas Jõulujazzil, sarnaneb hääle ja laulmismaneeri poolest märkimisväärselt oma õpetajaga.
Järele mõelnud, jõudsin selgusele, et selliseks arvamuseks andis põhjust mitte niivõrd Eade’i laulmismaneer kui tema loodud laulud. Meeldejääva meloodiaga ning folgilikku lihtsust ja soojust õhkuvad lood toovad võrdluseks pähe teisegi nime: Joni Mitchell. Mõnigi Eade’i laul on popilikult kaasahaarava meloodia ja samas halastamatult naelapead tabava sõnumiga, nagu Mitchellilgi.
Teisest küljest on Eade kartmatult seikluslik improviseerija, kellele võrdset näiteks eesti vokalistide seas vist ei leidugi. Õdusal kontserdil klubis Artelis sekundeerisid Eade’ile kohalikud noored muusikud Oskars Račevskis klaveril, Artis Orubs trummidel ja Staņislavs Judins kontrabassil. Koostöö sujus ja publik nautis kuuldut sedavõrd, et nõudis lisa ka siis, kui proovis läbimängitud laulude nimestik ammendus. Mis muud, kui võeti ette veel katsetamata teos. See lisapala kujunes lõpuks kõige põnevama ja üllatuslikuma tõlgendusega looks kõigi interpreetide poolt. Õnnestunud kontsert paotas kuulaja ees taas ühe uue ukse omanäolise laululooja ja lauljatari Dominique Eade’i maailma.