Loe Robert Frippi mõtteid enda helirännakutest ning Eesti suursaadiku Suurbritannias Margus Laidre mõtteid Frippi muusikast.
„HELIMAASTIKUD / SOUNDSCAPES“
ROBERT FRIPP SOLO (UK)
Kontserdid:
T 22.august 19.00 Tallinna Pühavaimu kirik VÄLJA MÜÜDUD!
K 23.august 19.00 Pärnu Eliisabeti kirik
N 24.august 19.00 Haapsalu Lossikirik
R 25.august 19.00 Viljandi Jaani kirik
L 26.august 19.00 Tartu Jaani kirik
Robert Frippi soovil kontserdil fotografeerida ei tohi.
“Helimaastikud /Soundscapes”, Robert Frippi sooloprojekt, on kui kandumine erinevatesse meeleoludesse ja mõtisklustesse, see on kui iseenda sisse vaatamine. Helimaastikud moodustavad pikema sarja, mille kaudu püüab Robert Fripp leida viise loova intelligentsuse ühendamiseks musitseerimisega nii muusiku kui kuulajate tasandil.
Helimaastikud – see on muusika mõtlevale inimesele, kes on vaba eelarvamustest ja valmis millekski täiesti uueks. See on tunde- ja seisundimuusika elamisest, olemisest ning teispoolsusest. Helimaastikud on 21. sajandi klassikaline muusika pühakodadele, sest just sakraalne keskkond on nende õigeks koduks.
Robert Fripp on eelkõige tuntud King Crimsoni liikme ja asutajana, koostööd on ta teinud muuhulgas ka Brian Eno, David Sylviani, The Orbi, Thomas Feldmanni ning The Future Sound of London’iga.
Robert Fripp: Kitarristi toolilt
Helimaastikud (Soundscapes) on kui kandumine erinevatesse meeleoludesse ja mõtisklustesse, see on kui iseenda sisse vaatamine. Helimaastikud moodustavad pikema sarja, mille kaudu püüan leida viise loova intelligentsuse ühendamiseks musitseerimisega nii muusiku kui kuulajate tasandil.
Muusika on karikas, mis hoiab vaikuse veini.
Muusikat võib pidada ka helis ja ajas korrastatud kvaliteediks. Taolist kvaliteeti ei saa juhtida oma tahtmise järgi, selle vorme kujundavad need kultuurid ja keskkonnad, kus muusika end ilmutab. Muusika kvalitatiivne mõõde on loova intelligentsuse väljenduseks, millega ja mille kaudu me võime end siduda ning olla seotud. See ei tohiks olla keeruline, kuna me oleme juba üksteisega ühendatud. Miks on see siis nõnda raske?
Professionaalse muusiku jaoks vahendab esinemise kvantitatiivset mõõdet kaubanduslikkus, mis õieti on juba olemuslikult kommertskultuuri istutatud. Hea, kui muusikategemine võiks toimuda sellise kultuuri väliselt. Kui seda saavutada pole võimalik, oleks vähemalt hea, kui muusikud ja kuulajad loobuksid oma kommertslikest nõudmistest, ootustest ja väärtustest.
Käimasoleva sarjaga otsin jätkuvalt teed selles suunas, kuidas olla ühekorraga muusik, professionaal ja inimolend. Minu teine eesmärk on viia muusika meie nukravõitu maailma, vaatamata kõigile (enamasti ettekavatsemata) pingutustele selle ees uks kinni lüüa.
Helimaastike ettekandmine on täiesti ebaisikuline, kuid samas intiimne, musitseerimine ise aga alati suur au.
Usaldagem endid Loova Impulsi sõnulseletamatu headuse hoolde.
Robert Fripp
reede, 9. juuni 2006
Bredonborough, Worcestershire
***
Margus Laidre: Kuulaja istmelt
Kas olete valmis muusikaliseks avastusretkeks senikogematusse? Kas tahate teada, kuidas kitarr kõlab nagu klaver, viiul või kirikukell ning kogeda oma kõrvade ja kehaga kitarri kui sümfooniaorkestrit? Kui jah, siis on briti maailmanimega kitarristi Robert Frippi muusikalised sisekaemused midagi teie jaoks.
Tegemist on tänases maailmas kahjuks järjest harvemini esineva fenomeniga, kus elutuultes pargitud muusik julgeb paljastada oma hingeelu hoolimata riskist saada karistada lamestava kommertskultuuri käest. Reaalajas ja ainult ühe elektrikitarri abil sündivate helimaastike kuulamine näib esmapilgul lihtne, kuid on tegelikult võrdlemisi nõudlik harjutus, mis pole jõukohane kõigile.
See on muusika mõtlevale inimesele, kes on vaba eelarvamustest ja valmis millekski täiesti uueks. See on tunde- ja seisundimuusika elamisest, olemisest ning teispoolsusest, mis toob meid asisest maailmast tagasi kestvamate väärtuste juurde.
Helimaastikud on 21. sajandi klassikaline muusika pühakodadele, sest just sakraalne keskkond on nende õigeks koduks. Neil, kes seostavad Robert Frippi nime üksnes King Crimsoniga ja ootavad temalt kiireid kitarrisoolosid, tuleb juba ette pettuda ja on targem koju jääda. Neile aga, kes soovivad kasvõi hetkeks elu kiirrongilt maha astuda ja oma senise ning tulevase teekonna üle järele mõelda, tasub helimaastikke kindlasti kuulama tulla.
Tulge valge paberilehena, ilma ootusteta, kuid pange vaim valmis!
Margus Laidre
Eesti suursaadik Suurbritannias
Pühapäev, 18. juuni 2006
London