Suust tulev aur, tuvid lendamas mööda laealuseid konstruktsioone, õhus edasi kanduv ärevus: on eriline tunne istuda vana laevatehase hoones koos 1500 inimesega. Asume kõik koos vaid ühel õhtul toimuvale teekonnale, mille on Eesti 100. sünnipäevaks ja 2018. aasta Jazzkaare avaürituseks kokku seadnud Erki Pärnoja, Kaupo Kikkas, Jaak Prints ja paljud teised andekad Eesti loomeinimesed.
Angaari kauges esiotsas kangastuvad pildid Eesti metsast, loodusest, inimesest. Saali kõrgeimas tipus sünnivad aga helid, mis täidavad hiiglasliku ruumi ja poevad põue vahele kosutust otsima. Erki Pärnoja loomingut on täna toetamas kümneliikmeline kaasaegne “orkester”.
Ligi kaheks tunniks jääb saalitäis rahvast justkui unne, otsima nii endast kui ka kinolinalt elusolemise ilu. Õhtu kulmineerub angaari uste avanemisega, mil kohtame enda ees kõiki sadat inimest kinolinalt, osana publikust, osana meist kõigist.
Publikuga suhtlesid Eeva Trei, Kleer Tali ja Hanna Maria Villsaar.
Gerda (32):
Teadsin, et need sada inimest peavad siin kohal olema, aga etenduse vältel unustasin selle ära, jäin muusikat kuulama ja pilte vaatama. Hetkel kui angaari uksed avanesid, lugesin tegelikult kava. Aga siis jooksis tütarlaps ja vajutas nuppu, sein hakkas eest liikuma… minu jaoks oli see nii liigutav, et hakkasin nutma. Tundsin seda, mida Erki Pärnoja ütles – et Eesti on hästi väike, aga pärast seda projekti on ta suur! Etendus tõi kaks dimensiooni kokku: ruumi ja aja. Just teadmine, et selle projekti jaoks on nii kaua – üle aasta – vaeva nähtud ja pead olema hetkes, sest see kestabki ainult ühe õhtu, pani mõtlema ja liigutas. Tõesti väga võimas, suurepärane kogemus ja väga ilus algus Jazzkaarele!
Sten (35), muusik:
Väga liigutav tulemus, midagi, mis jääb kauaks meelde. Ilma igasuguse ajasurveta saime inimestele otsa vaadata. Nende ilme kõneles rohkem, kui oleks võib-olla osanud kõneleda suur poeet. See eluline mõõde, mis tekkis läbi kaamerasilma, oli väga tabav: oleme kõik vahel kaadris, aga siis jälle kaadrist väljas. Väga lihtsalt, aga samas tugevalt oli edasi antud teose sisu. Mul on väga hea meel olla sellisele tulemusele tunnistajaks.
Indrek (23), muusik:
“Saja lugu” võimaldas vaadata inimest nii kaua ja nii pingsalt, kui tahtsid, leida temas eri elemente nii sisemuses kui väljaspool ja seejärel jälgida nende kattuvust üle kogu ühiskonna. Muusika kui meediumi kandev roll lõi ruumi, mis võimaldas mõtetega minna sinna, kuhu muidu ei saa.
Gertrud (21), tudeng:
Asukoht andis hästi palju erilisust juurde. Mulle meeldis väga, et „Saja lugu“ ei toimunud tavalises kontserdisaalis. Päris mitmel korral ei saanud ma aru, kas mul oli külm või oli lihtsalt muusika nii hea, et tekitas külmavärinaid. Videopildi ja muusika jälgimisega kadus ajataju täielikult. Lahkusin väga positiivsete emotsioonidega.
Merike (õpetaja) ja Riina (riigiametnik):
Väga huvitav oli! Finaal, ukse avanemine, oli ootamatu, väga-väga võimas! Panin tähele, et vanainimesi on palju huvitavam vaadata, sest seal peegeldus elu. Esialgu tundus, et muusika tuleb salvestiselt, aga siis pöörasin pead ja nägin muusikuid. Muusika oli väga huvitav, mitmekesine, kaunis, kõik haakus.
Terje (55), inglise keele õpetaja:
Olen praegu sama liigutatud nagu laulupeol! Müstiline tunne on. Ma ei uskunud, et siit sellise elamuse saan. Kuna mu lapselaps lõi projektis kaasa, oli üks sajast, oleksin igal juhul vaatama tulnud. Aga et siit sellise elamuse saan, poleks ma ikkagi uskunud! Et poolteist tundi pilti, muusikat ja ruumi annab kokku sellise tulemuse. See pildikeel… olen sõnatu! Kahju, et kontsertetendust ei korrata – aga ilmselt selles ongi osa teose võlust.
Merike (80) ja Leili (61), pensionärid:
Milline südamlik lõpp, kui uksed avanesid! Muidugi oli kogu aeg tore, aga sellist lahendust ei osanud oodata. Ääretult huvitavad kujud olid valitud. Eriti saab kiita mehi! Meelde jäi kõige esimene vanem meesterahvas – tema särgi krae oli tärgeldatud, nagu vanasti. Kaelast oli näha ainult nahk… Aga see oli niivõrd hästi filmitud, et mõjus. Tegijate töö oli vapustav. Meie tulime enda lapselapsele kaasa elama, viieaastane Nora osales projektis.
„SAJA LUGU“
20. aprillil 2018 Noblessneri sadamalinnakus
Lavastus:
Videolavastuse režii ja stsenaarium: Jaak Prints ja Kaupo Kikkas
Helilooja: Erki Pärnoja
Dramaturg: Laur Kaunissaare
Operaatorid: Jekaterina Abramova ja Kaupo Kikkas
Montaaž: Ingel Vaikla, Pille Kannimäe ja RGB Baltic
Heli: Marko Erlach
Video: Ahto Vaher
Valgus: Priidu Adlas
Kostüümid: Kätlin Kikkas ja Eneli Ige
Grimm: Merlit Veldi, Signe Mallene ja Meigikool
Muusikaline koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr, elektroonika
Joel-Rasmus Remmel – klahvpillid
Sander Mölder – tšello, elektroonika
Peedu Kass – kontrabass, basskitarr
Kristjan Kallas – trummid, löökriistad
Anna Põldvee – vokaal
Sänni Noormets – vokaal ja viiul
Meelis Vind – klarnet, bassklarnet
Johannes Kiik – tromboon
Keio Vutt – saksofon
Vaata kontsertetenduse pilte siit.